Tasu

Kui Kristus kutsus jüngreid endale järgnema, ei pakkunud Ta neile meelitavaid väljavaateid selles elus. Ta ei lubanud neile kasu ega ilmalikku au. Nad ei sõlminud kokkulepet selle kohta, mida nad pidid saama. Päästja ütles Matteusele, kes istus tollipunktis: ““Järgne mulle!” Ja ... [ta] tõusis, jättis kõik maha ja järgnes Jeesusele.” (Lk 5:27, 28) Matteus ei oodanud enne teenima asumist, et nõuda kindlat tasu, mis oleks võrdne tema endisest ametist saadava summaga. Ta järgnes Jeesusele küsimusi esitamata ja kõhklemata. Talle piisas sellest, et ta sai olla koos Päästjaga, et ta võis kuulda Tema sõnu ja liituda Tema tööga.Tt 342.4

Nii oli see ka eelnevalt kutsutud jüngritega. Kui Jeesus käskis Peetrusel ja ta kaaslastel enda järel tulla, jätsid nad kohe oma paadid ja võrgud sinnapaika. Mõnel neist jüngritest olid sõbrad, kes nende abist sõltusid, aga kui nad kuulsid Päästja kutset, ei kahelnud nad ega küsinud: “Kuidas ma elan ja kuidas ma oma peret ülal pean?” Nad kuuletusid kutsele ja kui Jeesus neilt hiljem küsis: “Kui ma läkitasin teid kukruta ja paunata ja jalatsiteta, kas teil oli midagi puudu?”, võisid nad vastata: “Ei midagi.” (Lk 22:35)Tt 343.1

Täna kutsub Päästja meid oma tööle, nagu Ta kutsus Matteust, Johannest ja Peetrust. Kui Tema armastus meie südant puudutab, siis ei ole meie mõtetes tähtsaimal kohal tasu küsimus. Me oleme rõõmuga Kristuse kaastöölised ega karda usaldada Tema hoolitsust. Kui me teeme Jumala oma jõuks, siis mõistame selgelt kohustusi, meil on omakasupüüdmatud taotlused, meie elu ajendab õilis eesmärk, mis tõstab meid räpastest motiividest kõrgemale.Tt 343.2