5. peatükk — Hinge tervistamine

Paljud neist, kes tulid Kristuselt abi saama, olid oma haiguse ise põhjustanud, kuid Tema ei keeldunud neid tervistamast. Kui raviv mõju Temalt neisse hingedesse tungis, tunnistasid nad pattu ning paljud said terveks nii vaimulikust haigusest kui ka füüsilistest hädadest.Tt 43.1

Nende hulgas oli halvatu Kapernaumast. Sarnaselt pidalitõbisega oli see halvatu kaotanud igasuguse paranemislootuse. Tema haigus oli patuelu tagajärg ja tema kannatusi raskendasid süümepiinad. Asjatult palus ta variseridelt ja arstidelt leevendust. Nemad kuulutasid ta ravimatuks, mõistsid hukka kui patuse ja teatasid, et ta sureb Jumala viha all.Tt 43.2

Halvatud mees vajus meeleheitesse. Siis kuulis ta Jeesuse tegudest. Teised, sama patused ja abitud kui tema, olid terveks tehtud ning ta sai julgust uskuda, et ka tema võiks terveks saada, kui ta Päästja juurde kantakse. Kuid lootus kustus, kui talle meenus tema hädade põhjus, ometi ei suutnud ta heita kõrvale võimalust paraneda.Tt 43.3

Tema suur soov oli vabaneda patukoormast. Ta igatses näha Jeesust, saada andestuse kinnitust ja rahu taevaga. Siis oleks ta rahul kas elades või surres, nii nagu on Jumala tahe.Tt 43.4

Aega polnud kaotada, tema kurnatud ihul oli juba surma märke. Ta palus sõpru, et need kannaksid ta koos voodiga Jeesuse juurde, ning sõbrad võtsid selle rõõmuga ette. Kuid Päästja ümber oli majja sisse ja selle ümber kogunenud nii tihedalt rahvast, et haigel mehel ja ta sõpradel oli võimatu Tema juurde jõuda või isegi Tema häält kuulda. Jeesus õpetas Peetruse kodus. Nii nagu neil kombeks oli, istusid jüngrid kohe Jeesuse kõrval ning veel “istus seal ka varisere ja seadusetundjaid, kes olid tulnud kõigist Galilea ja Juudamaa küladest ja Jeruusalemmast”. (Lk 5:17) Paljud neist olid tulnud salakuulajatena, püüdes leida Jeesuse vastu süüdistust. Nende ümber tungles kirju rahvamass — innukad, aupaklikud, uudishimulikud ja uskmatud. Esindatud olid eri rahvused ja kõik ühiskonnaklassid. “Ja Issanda vägi oli Jeesuse peal haigete tervendamiseks.” (Lk 5:17) Elu vaim lehvis kokkutulnute kohal, ent variserid ja arstid ei tajunud Tema kohalolu. Nad ei tundnud midagi vaja olevat ja tervistamine ei olnud nende jaoks. “Näljaseid on ta täitnud heade andidega, ent rikkad saatnud minema tühjalt.” (Lk 1:53)Tt 43.5

Ikka ja jälle püüdsid halvatu kandjad teha läbi rahvahulga teed, ent asjatult. Haige mees vaatas ringi kirjeldamatus ahastuses. Kuidas loobuda lootusest, kui igatsetud abi on nii lähedal? Tema soovitusel kandsid sõbrad ta maja katusele ning, purustanud katuse, lasid ta alla Jeesuse jalgade ette.Tt 44.1

Vestlus katkes. Päästja vaatas kurblikku nägu ja nägi Talle suunatud anuvat pilku. Ta teadis selle koormatud hinge igatsust. Kristus oli toonud tema südametunnistusele veendumuse, kui ta oli alles kodus. Kui ta kahetses oma patte ja uskus Jeesuse väge teda terveks teha, õnnistas Päästja halastus tema südant. Jeesus oli näinud usu esimest vilksatust kasvamas veendumuseks, et Tema on patuse ainus abi. See veendumus oli kasvanud iga püüdega Jeesusele ligi pääseda. Kristus oli tõmmanud kannatajat enda poole. Nüüd lausus Päästja sõnad, mis kõlasid nende kuuljale muusikana: “Ole julge, poeg, sinu patud on sulle andeks antud!” (Mt 9:2)Tt 44.2

Süükoorem veereb haige mehe hingelt. Pole mingit kahtlust. Kristuse sõnad avaldavad Tema väge südant lugeda. Kes saab eitada Tema väge patte andestada? Lootus võidab meeleheite ning rõõm ängistava sünguse. Mehe füüsiline valu on kadunud ja kogu tema olemus muutunud. Ta ei palu enam midagi, vaid vaikib rahus, olles liiga õnnelik, et kõneleda.Tt 44.3

Paljud jälgisid selle kummalise toimingu iga hetke hinge kinni pidades. Paljud tundsid, et Kristuse sõnad kutsuvad neid. Kas nende hing polnud patu tõttu haige? Kas nad ei soovinud sellest koormast vabaneda?Tt 45.1

Kuid variserid, kartes kaotada oma mõjuvõimu rahva üle, mõtlesid sisimas: “Ta teotab Jumalat! Kes muu võib patte andeks anda kui Jumal üksi?” (Mk 2:7)Tt 45.2

Jeesus suunas neile pilgu, mille ees nad kössi tõmbusid ja taganesid, ning ütles: “Mispärast te mõtlete kurja oma südames? Sest kumb on kergem, kas öelda: “Sinu patud on andeks antud!” või öelda: “Tõuse püsti ja kõnni!”? Aga et te teaksite, et Inimese Pojal on meelevald patte andeks anda maa peal,” — siis ta ütles halvatule — “tõuse püsti, võta oma kanderaam ja mine koju!“” (Mt 9:4-6)Tt 45.3

Siis tõusis see, keda oli kanderaamil Jeesuse juurde kantud, Jeesuse ees nooruse nõtkuse ja jõuga jalgadele. Ja ta tõusis kohe püsti, “võttis oma kanderaami ja läks välja kõigi silma all, nii et kõik hämmastusid ja ülistasid Jumalat, öeldes: “Sellist asja pole me eluilmaski näinud!”” (Mk 2:12)Tt 45.4

Selle kõduneva ihu tervise taastamiseks ei olnud vaja midagi muud kui loovat väge. Sama hääl, mis andis elu maapõrmust loodud inimesele, oli andnud elu surevale halvatule. Sama vägi, mis andis elu ihule, uuendas ka südame. Tema, kes loomisel “ütles, ja nõnda see sai”, Tema, kes “käskis, ja see tuli esile”, (Ps 33:9) oli andnud elu üleastumistes ja patus surnud hingele. Ihu tervistamine oli tõendiks sellest väest, mis oli uuendanud südame. Kristus käskis halvatul tõusta ja kõndida, “et te teaksite,” ütles Ta, “et Inimese Pojal on meelevald patte andeks anda maa peal.”Tt 45.5

Halvatu sai Kristuses nii hinge kui ka ihu tervise. Enne kui ta suutis hinnata ihu tervist, oli tal vaja hinge tervist. Enne kui sai füüsilist häda parandada, pidi Kristus tooma kergendust mõistusele ja puhastama hinge patust. Seda õppetundi ei tohi tähelepanuta jätta. Tänapäeval on tuhandeid füüsilise haiguse all kannatajaid, kes sarnaselt halvatuga igatsevad kuulda sõnu: “Sinu patud on sulle andeks antud! ” Patukoorem oma rahutuse ja rahuldamatute soovidega on nende hädade põhjus. Nad ei leia leevendust enne, kui tulevad Hingearsti juurde. Rahu, mida üksnes Tema saab anda, taastab mõistuse elujõu ja ihu tervise.Tt 45.6

Inimestele mõjus halvatu tervistamine nagu taeva avanemine ja parema maailma au ilmumine. Kui tervistatud mees kõndis läbi rahvahulga, kiites Jumalat igal sammul ja kandes oma koormat, nagu oleks see sulgkerge, astusid inimesed tagasi, et talle teed anda, ning teda aukartusega silmitsedes sosistasid tasakesi isekeskis: “Me oleme täna kummalisi asju näinud!” (Lk 5:26)Tt 46.1

Halvatu kodus valitses suur rõõm, kui ta tuli pere juurde tagasi, kandes kergusega kanderaami, mille peal teda alles veidi aega tagasi aeglaselt nende juurest minema oli kantud. Pereliikmed kogunesid tema ümber rõõmupisarates, söandades vaevu oma silmi uskuda. Ta seisis nende ees, täis meheea elujõudu. Need käsivarred, mida nad olid näinud elutuna, kuuletusid nüüd kiiresti omaniku tahtele. Ihu, mis oli olnud kõhn ja tinakarva, oli nüüd värske ja jumekas. Ta astus kindla ja vaba sammuga. Igasse tema näojoonde oli kirjutatud rõõm ja lootus ning patu ja kannatuse märkide asemel oli puhtuse ja rahu ilme. Sellest kodust tõusis rõõmus tänu ja Jumal sai austatud oma Poja kaudu, kes oli andnud lootusetule taas lootust ja löödule jõudu. See mees ja tema pere olid valmis oma elu Jeesusele andma. Nende usku ei varjutanud ükski kahtlus, mitte mingi uskmatus ei moonutanud nende ustavust Temale, kes oli toonud nende pimedasse kodusse valgust.Tt 46.2

“Kiida, mu hing, Issandat,
ja kõik, mis mu sees on, tema püha nime!
Kiida, mu hing, Issandat,
ja ära unusta ainsatki tema heategu!
Tema annab andeks kõik su ülekohtu,
tema parandab kõik su tõved.
Tema lunastab su elu hukatusest ... et su iga saab uueks nagu kotkal.
Issand teeb õigust ja mõistab õiglast kohut
kõigile, kellele liiga tehakse. ...
Tema ei tee meile meie pattu mööda
ega tasu meile kätte meie pahategusid mööda. ...
Otsekui isa halastab laste peale,
nõnda halastab Issand nende peale,
kes teda kardavad.
Sest ta teab, millist tegu me oleme;
tal on meeles, et oleme põrm.” (Ps 103:1-14)Tt 46.3