NAISED HAUAKAMBRI JUURES

Nädala esimese päeva hommikul vara, enne kui päris valgeks läks, tulid naised hauakambri juurde, kaasas lõhnarohud Jeesuse keha võidmiseks. Nad avastasid, et raske kivi oli haua ukse eest ära veeretatud ja Jeesuse keha ei olnud seal. Nende süda muutus raskeks ja nad kartsid, et vaenlased on surnukeha ära viinud. Äkki nägid nad kaht valges rüüs inglit, kelle nägu oli ere ja särav. Need taevased olevused mõistsid naiste tegevust ja ütlesid neile kohe, et Jeesust ei ole seal, Ta on üles tõusnud, kuid nad võivad näha paika, kus Ta oli lamanud. Nad käskisid naistel minna ja öelda jüngritele, et Ta läks nende eel Galileasse. Hirmu ja suure rõõmuga kiirustasid naised tagasi kurvastavate jüngrite juurde ja rääkisid asjadest, mida nad olid näinud ja kuulnud.Ltu 195.2

Jüngrid ei suutnud uskuda, et Kristus on üles tõusnud, kuid koos teate toonud naistega jooksid nad kiiresti hauakambri juurde. Nad leidsid, et Jeesust ei olnud seal. Nad nägid linasid, ent ei suutnud uskuda head sõnumit, et Ta on surnust üles tõusnud. Nad läksid koju tagasi, murdes pead nähtu ja naiste toodud teate üle.Ltu 196.1

Kuid Maarja otsustas hauakambri juurde jääda. Ta mõtles selle üle, mida oli näinud, ja teda vaevas mõte, et äkki on teda petetud. Ta tundis, et teda ootavad uued katsumused. Kurbus tulvas tagasi ja ta hakkas kibedasti nutma. Ta kummardus, et veel kord hauakambrisse vaadata, ja nägi kaht valges rüüs inglit. Üks istus seal, kus oli puhanud Jeesuse pea, ja teine seal, kus olid olnud Tema jalad. Nad rääkisid Temaga leebelt ja küsisid, miks ta nutab. Maarja vastas: “Nad on mu Issanda ära viinud ja ma ei tea, kuhu nad on ta pannud.” (Johannese 20:13)Ltu 196.2