INGLI POOLT VABASTATUD

Sel viimasel ööl enne hukkamist laskus taevast erikorraldusega või-mas ingel Peetrust päästma. Tugevad väravad, mis hoidsid Jumala püha kinni, avanesid inimkäte abita. Kõigekõrgema ingel sisenes ja väravad sulgusid tema taga hääletult. Ta sisenes kambrisse, mis oli kõvasse kaljusse raiutud, ning seal lamaski Peetrus, magamas täielikult Jumalat usaldades süütu inimese õndsat rahulikku und, ise kahel pool asuva tugeva valvuri külge aheldatud. Inglit ümbritsev sära valgustas vangi, kuid ei äratanud magavat apostlit. Ta oli sügavas unes, mis kosutab ja elustab ning mis tuleb heast südametunnistusest.Ltu 246.1

Peetrus ärkas alles siis, kui tundis ingli käe puudutust ja kuulis tema häält ütlemas: “Tõuse kiiresti!” Peetrus vaatas oma kongi, kuhu polnud kunagi päikesekiired paistnud, valgustatuna taeva valgusega ja võimsat auinglit enda ees seismas. Ta kuuletus ingli häälele mehaaniliselt ning käsi tõstes leidis, et ahelad on randmete ümber purunenud. Taas kuuldus ingli hääl: “Pane vöö vööle ja seo oma jalatsid jalga!”Ltu 246.2

Jälle kuuletus Peetrus mehaaniliselt, imestav pilk suunatud ainiti taevasele külalisele. Ta arvas, et näeb und või on nägemuses. Relvastatud sõdurid olid liikumatud, nagu oleksid nad marmorist välja tahutud, ning ingel andis taas korralduse: “Pane oma kuub selga ja tule minu järele.” Pärast seda liikus taevane olend ukse poole ja tavaliselt nii jutukas Peetrus järgnes hämmastusest tummana. Nad astusid üle liikumatu valvesalga ning jõudsid raske riivide ja lukkudega ukseni, mis vajus iseenesest lahti ja sulgus kohe uuesti, sel ajal kui valvurid siinja sealpool ust seisid liikumatuna oma valvepostil.Ltu 246.3

Nad jõudsid teise väravani, mida samuti valvati mõlemalt poolt, see avanes nagu esimenegi ilma hingede kriuksumise ja raudriivide kolisemiseta. Nad läksid välja ja taas sulgus värav hääletult. Samamoodi läbisid nad kolmanda värava ja jõudsid viimaks tänavale. Ei räägitud ühtki sõna, ei kostnud sammude kaja. Pimestava valgussäraga ümbritsetud ingel liugles ees ja Peetrus järgnes oma vabastajale hämmastunult, arvates end und nägevat. Nad läbisid tänava tänava järel ja siis oli ingli missioon lõpetatud ja ta kadus äkitselt.Ltu 247.1

Kui taevane valgus hääbus, avastas Peetrus end sügavast pime-dusest, kuid sedamööda, kuidas ta sellega harjus, näis pimedus järk-järgult vähenevat, ning ta leidis end üksinda vaikselt tänavalt, jahe ööõhk näkku puhumas. Nüüd mõistis ta, et see polnud ei unenägu ega nägemus. Ta oli vaba ning tuttavas linnaosas. Ta tundis ära koha, kus ta oli sageli viibinud ja kust ta pidi järgmisel päeval oodatavasse surmapaika minemisel viimast korda läbi minema. Ta püüdis meenutada viimaste hetkede sündmusi. Talle meenus, et ta magas kahe sõduri vahel, jalanõud jalast võetud ja üleriided ära pandud. Ta uuris ennast ja leidis end olevat täies riietuses ja jalanõudega.Ltu 247.2

Tema randmed, julmade raudade tõttu turses, olid nüüd ahelatest vabad ning ta mõistis, et tema vabadus ei olnud meelepete, vaid õnnis reaalsus. Järgmisel päeval pidi ta surema, kuid ingel oli ta vanglast ja surmast vabastanud. “Ja kui Peetrus jälle hakkas aru saama, lausus ta: “Nüüd ma tean, et Issand on tõesti oma ingli läkitanud ja mu välja kiskunud Heroodese käest ning kõigest, mida juuda rahvas ootab.“”Ltu 247.3