63. PEATÜKK — TUHANDEAASTANE AJASTU

MINU TÄHELEPANU suunati taas maale. Õelad olid hävitatud ja nende surnukehad lamasid maapinnal. Jumala viha oli seitsmes viimases nuhtluses tabanud maa elanikke ning pannud neid valust keelt närima ja Jumalat needma. Võltsid hingekarjased olid Issanda viha peamised sihtmärgid. Nende silmad olid avadest ja keel suust kadunud, kuigi nad seisid püsti. Kui Jumala hääl oli pühad vabastanud, pöördus õela hulga viha üksteise vastu. Maa näis verega üle ujutatud olevat ja surnukehi oli ühest äärest teiseni.Ltu 349.1

Maa nägi välja nagu trööstitu kõnnumaa. Maavärina tõttu kokku varisenud linnad ja külad olid kuhjades. Mäed olid oma kohalt ära liikunud, jättes järele suured koopad. Merest välja paiskunud või maast rebitud sakilised kaljud olid kõikjal maapinnal laiali. Maa oli üle puistatud suurte, juurtega välja tõmmatud puudega. Siin pidi tuhat aastat olema Saatana ja tema kurjade inglite kodu. Siin pidi ta olema vangis, rännates edasi-tagasi mööda maa purustatud pinda ja nähes Jumala Seadusele vastuhakkamise tagajärgi. Nüüd sai ta tuhat aastat nautida enda põhjustatud needuse vilju.Ltu 349.2

Ta võis liikuda üksnes Maa piires ja tal ei olnud õigust rännata teistele planeetidele, et ahvatleda ja häirida neid, kes ei olnud langenud. Sel ajal kannatas Saatan üliväga. Langemisest alates olid tema halvad iseloomujooned pidevalt edasi arenenud. Nüüd oli ta ilma jäetud võimust ning pidi mõtisklema oma osa üle, mida ta oli langemisest saadik mänginud, ja ootama värina ja hirmuga kohutavat tulevikku, mil ta pidi kannatama kõige kurja pärast, mida ta oli teinud. Tema pidi saama karistuse kõigi pattude eest, mille tegemist ta oli põhjustanud.Ltu 349.3

Ma kuulsin inglite ja lunastatud pühade võiduhüüdeid, mis kõlasid nagu kümme tuhat muusikariista, sest Saatan ei häirinud ega ahvatlenud neid enam ning teiste maailmade elanikud olid tema ligiolust ja kiusatustest vabastatud.Ltu 349.4

Siis ma nägin troone ning Jeesus ja lunastatud pühad istusid neil. Pühad valitsesid kuningate ja Jumala preestritena. Kristus mõistis koos oma rahvaga kohut õelate surnute üle. Nad võrdlesid nende tegusid seaduseraamatu, Jumala Sõnaga, ja langetasid iga juhtumi kohta otsuse vastavalt tegudele, mida nad ihus olles olid teinud. Seejärel jagasid nad õelatele nende tegude järgi välja osa, mida nad pidid kannatama, ja see kirjutati nende nime taha surmaraamatusse. Jeesus ja pühad mõistsid kohut ka Saatana ja tema inglite üle. Saatana karistus pidi olema palju suurem kui nende oma, keda ta oli petnud. Tema kannatused pidid ületama teiste omi nii suurel määral, et see ei talunud võrdlemist. Pärast kõigi nende suremist, keda ta oli petnud, pidi Saatan ikka veel elama ja palju kauem kannatama.Ltu 350.1

Tuhande aasta lõpus, kui õelate surnute üle oli kohus mõistetud, lahkus Jeesus linnast ning pühad ja inglite saatjaskond järgnesid Talle. Jeesus laskus suurele mäele ja kohe, kui Tema jalg seda puudutas, lagunes mägi ja muutus suureks tasandikuks. Siis vaatasime üles ning nägime suurt ja kaunist linna, kaheteistkümne aluskivi ja kaheteistkümne väravaga, kolm igal küljel, ning ingel igal väraval. Me hüüdsime: “Linn! Suur linn! See tuleb alla taevast Jumala juurest!” Ja see tuli alla kogu oma toreduses ja pimestavas auhiilguses ning paigutus suurele tasandikule, mille Jeesus oli selle jaoks valmistanud.Ltu 350.2