50. PEATÜKK — ESIMESE INGLI KUULUTUS

ESIMESE INGLI kuulutus, nagu see on toodud Johannese ilmutuse 14. peatükis, täitus adventliikumises aastatel 1840-1844. Nii Euroopas kui ka Ameerikas olid usuja palveinimesed sügavalt liigutatud, kui nende tähelepanu pöörati prohvetikuulutustele ning nad nägid inspireeritud Aruannet uurides, et kõigi asjade lõpp on lähedal. Jumala Vaim õhutas oma teenijaid hoiatust andma. Lähedal ja kaugel levis igavese evangeeliumi kuulutus: “Kartke Jumalat ning ülistage teda, sest tema kohtumõistmise tund on tulnud.” (Ilmutuse 14:7)Ltu 296.1

Rõõmsad sõnumid Kristuse viivitamatust tagasitulekust saadeti kõikjale, kuhu misjonärid olid jõudnud. Eri maades olid eraldatud kristlaste kogukonnad, kes olid pühalikult Piiblit uurides jõudnud arusaamisele, et Päästja tulek on lähedal. Mõnes Euroopa riigis, kus olid seadused nii rõhuvad, et keelasid Kristuse tuleku õpetuse kuulutamise, pandi seda tegema lapsed ning paljud kuulsid pühalikku hoiatust.Ltu 296.2

William Millerile ja tema kaastöölistele anti sõnumi kuulutamine Ameerikas ning nende tööga süüdatud tuli säras kaugetesse maadesse. Jumal saatis oma ingli puudutama Piiblit mitte uskuva talumehe südant, et panna teda prohvetikuulutusi uurima. Jumala inglid külastasid seda valitut korduvalt, suunasid tema mõistust ja avasid arusaamise prohvetikuulutustest, mis olid Jumala rahva jaoks alati salapärased olnud. Talle anti tõe ahela algus ning teda suunati uurima lüli lüli järel, kuni ta suhtus Jumala Sõnasse imestuse ja imetlusega. Ta nägi selles täiuslikku tõeahelat. See Sõna, mis tema arvates ei olnud inspireeritud, avanes nüüd tema pilgu ees oma aus ja hiilguses. Ta nägi, et üks Pühakirja osa selgitab teist ja kui üks kirjakoht oli arusaamisele suletud, leidis ta Sõna teisest osast koha, mis seda selgitas. Ta suhtus Jumala Sõnasse rõõmu ning sügavaima austuse ja aukartusega.Ltu 296.3

Kui ta ajas prohvetikuulutustes näpuga järge, nägi ta, et maa asukad elavad selle maailma ajaloo lõpustseenides, kuid nad ei tea seda. Ta vaatas kirikuid ja nägi, et need olid rikutud: nende kiindumus oli Jeesuselt maailmale suunatud, nad taotlesid ülevalt tuleva au asemel ilmalikku au, kahmisid taevasse varanduse kogumise asemel kokku ilmalikku rikkust. Ta nägi kõikjal silmakirjalikkust, teadmatust ja surma. Tema vaim ärritus. Jumal kutsus teda farmist lahkuma, samamoodi nagu ta oli kutsunud Eliisat härgi ja põllutööd maha jätma ja Eelijale järgnema.Ltu 297.1

Värinaga hakkas William Miller avaldama inimestele Jumala riigi saladusi, juhtides kuulajaid läbi prohvetikuulutuste Kristuse teise tulekuni. Pühakirja tunnistus, mis viitas Kristuse tulekule 1843. aastal, äratas laialdast huvi. Paljud olid veendunud, et argu-mendid prohvetlikest perioodidest olid õiged, ja võtsid tõe rõõmsalt vastu, tuues ohvriks uhkuse oma arvamuste üle. Mõned jutlustajad loobusid lahkusulistest vaadetest ja arvamustest, jätsid oma palga ja kiriku ning ühinesid Jeesuse tuleku kuulutamisega.Ltu 297.2

Kuid oli vaid vähe jutlustajaid, kes selle kuulutuse vastu võtsid, seepärast oli töö suures osas tagasihoidlike lihtliikmete käes. Põllumehed jätsid oma põllud, mehaanikud tööriistad, kaupmehed kauba ja ametnikud ameti ning ikka oli töölisi vähe, võrreldes tööga, mis tuli ära teha. Jumalakartmatu kiriku ja kurjuses viibiva maailma seisukord vaevas tõeliste vahimeeste hinge ning nad olid valmis taluma raskusi, puudust ja kannatusi, et kutsuda inimesi üles meeleparandusele, et nad saaksid päästetud. Saatana vastuseisust hoolimata läks töö ühtesoodu edasi ja tuhanded võtsid adventtõe vastu.Ltu 297.3