ESIMENE PEAKONVERENTS

Mõned Juudamaa juudid tekitasid usklike paganate hulgas üleüldise kohkumuse ümberlõikamise küsimusega. Nad väitsid suure kindlusega, et mitte kedagi ei päästeta ilma ümberlõikamise ja kogu tseremoniaalseaduse järgmiseta.Ltu 254.1

See oli oluline küsimus, mis mõjutas kogudust väga suurel määral. Paulus ja Barnabas reageerisid sellele kiiresti ja tutvustasid paganatele teemat. Nad oli selles vastupidisel arvamusel Antiookia usklike juutidega, kes toetasid Juudamaa juutide positsiooni. Tulemuseks oli kooskõla puudumine koguduses ja palju vaidlusi, kuni lõpuks Antiookia kogudus otsustas — mõistes, et igasugune edasine arutlemine tekitab üksnes suuremat jagunemist — saata Pauluse ja Barnabase koos mõne vastutava Antiookia mehega Jeruusalemma, et viia küsimus apostlite ja vanemate ette. Seal pidid nad kohtuma erinevate koguduste esindajatega ja nendega, kes olid tulnud lähenevatele iga-aastastele pühadele. Vahepeal pidi igasugune vaidlus lakkama, kuni koguduse vastutavad mehed teevad lõpliku otsuse. Seda otsust pidid siis aktsepteerima kõik erinevad kogudused kogu maal.Ltu 254.2

Jeruusalemma saabudes jutustasid Antiookia saadikud koguduste täiskogu ees edust, mis oli saatnud tööd nende hulgas, ning segadusest, mida tekitas fakt, et mõned pöördunud variserid väitsid, et paganatest pöördunud peavad päästetud saamiseks olema ümber lõigatud ja pidama Moosese seadust.Ltu 254.3

Juudid uhkeldasid neile Jumalast määratud teenistusega ning nad järeldasid, et kui Jumal kord määras heebrealaste jumalateenistuse viisi, siis on võimatu, et Ta kunagi kinnitaks mingeidki muutusi selle sätetes. Nad otsustasid, et kristlus peab ühenduma juudi seaduste ja tseremooniatega. Nad olid pikaldased mõistma seda, mille Kristuse surm oli tühistanud, ja taipama, et kõik nende ohvrid olid kujutanud Jumala Poja surma, milles eeskuju kohtus tegelikkusega ning muutis väärtusetuks juudi religiooni Jumalast määratud tseremooniad ja ohvrid.Ltu 254.4

Paulus oli olnud uhke oma variserliku täpsuse üle, kuid pärast seda, kui Kristus oli talle ilmunud Damaskuse teel, sai talle selgeks Päästja missioon ja tema enda töö paganate pööramisel ning ta mõistis erinevust elava usu ja surnud käsumeelsuse vahel. Paulus pidas end ikka veel Aabrahami järeltulijaks ning ta järgis kümmet käsku niihästi täpse kirjatähe kui ka sisu alusel sama ustavalt, kui ta oli teinud seda enne kristlusesse pöördumist. Kuid ta teadis, et eeskujuks olevad tseremooniad peavad üleüldse lõppema, sest see, millele nad olid vihjanud, oli möödas ning evangeeliumi valgus heitis oma auhiilguse juudi religioonile, andes selle iidsetele kombetalitustele uue tähenduse.Ltu 255.1