VESI KALJUST

Nad rändasid Siini kõrbest edasi ja lõid leeri üles Refidimi, aga seal ei olnud rahval vett juua. “Siis rahvas riidles Moosesega ja ütles: “Andke meile vett juua!” Aga Mooses vastas neile: “Miks te riidlete minuga? Miks te kiusate Issandat?” Ent rahval oli veejanu ja rahvas nurises Moosese vastu ning ütles: “Mispärast sa tõid meid Egiptusest siia, mind ja minu lapsi ning mu karja janusse surema?” Siis Mooses hüüdis Issanda poole, öeldes: “Mis ma pean selle rahvaga tegema? Vähe puudub, et nad viskavad mind kividega surnuks!”Ltu 111.3

Ja Issand ütles Moosesele: “Mine edasi rahva ees ja võta enesega mõningad Iisraeli vanemaist! Võta kätte oma kepp, millega sa lõid Niiluse jõge, ja mine! Vaata, mina seisan seal su ees Hoorebi kaljul. Löö kaljut, siis tuleb sellest vesi välja ja rahvas saab juua!” Ja Mooses tegi nõnda Iisraeli vanemate nähes. Ja ta pani sellele paigale nimeks Massa ja Meriba, Iisraeli laste riiu pärast, ja et nad olid Issandat kiusanud, öeldes: “Ons Issand meie keskel või ei ole?“”Ltu 111.4

Jumal juhtis Iisraeli lapsed leeri sellesse kohta, kus ei olnud vett, et neid proovile panna ja näha, kas nad otsivad kitsikuses Teda või nurisevad samamoodi nagu varem. Selle valguses, mida Jumal oli neile imelise vabastamise käigus teinud, oleksid nad pidanud kitsikuses uskuma Temasse. Nad oleksid pidanud teadma, et Ta ei lase janu tõttu hukkuda neil, kelle Ta oli tõotanud võtta oma rahvaks. Kuid selle asemel, et paluda alandlikult Issandalt oma vajaduste täitmist, nurisesid nad Moosese vastu ja nõudsid temalt vett.Ltu 111.5

Jumal oli neile pidevalt ja imelisel kombel näidanud oma väge, et nad mõistaksid, et kõik head asjad tulevad Temalt — Tema võib neid vastavalt oma tahtele anda või ära võtta. Aeg-ajalt said nad sellest täielikult aru ja alandasid end väga Issanda ees, aga kui nad olid janus või näljased, süüdistasid nad kõiges Moosest, nagu oleksid nad Egiptusest ära tulnud selleks, et temale heameelt valmistada. Moosest kurvastasid nende julmad nurisemised. Ta küsis Issandalt, mida ta peaks tegema, sest inimesed olid valmis teda kividega surnuks viskama. Issand käskis tal lüüa Jumala kepiga kaljut. Tema au pilv asetses otse kalju ees. “Ta lõhestas kaljud kõrbes ja jootis neid otsekui suurtest ürgveevoogudest. Ta pani vulisema veesooned kaljust ja vee voolama nagu jõed.” (Psalmid 78:15, 16)Ltu 112.1

Mooses lõi kaljut, kuid tema ees seisis tegelikult Kristus, kes pani kivikõvast kaljust vee voolama. Inimesed kiusasid Issandat oma januga ja ütlesid: “Kui Jumal tõi meid siia, miks Ta siis ei anna meile vett ega leiba?” See kui näitas kahetsusväärset uskmatust ning pani Moosese kartma, et Jumal karistab neid nende õela nurisemise pärast. Issand pani oma rahva usu proovile, kuid nad ei pidanud sellele vastu. Nad nurisesid toidu ja vee pärast ning kaebasid Moosese üle. Nende uskmatuse tõttu lubas Jumal vaenlastel nende vastu sõdida, et Ta saaks ilmutada oma rahvale, kust on pärit nende jõud.Ltu 112.2