MOOSES ANNAB KANNATAMATUSELE JÄRELE

“Ja Mooses ja Aaron kogusid koguduse kalju ette; ja ta ütles neile: “Kuulge nüüd, te vastupanijad! Kas peame tooma teile vee välja sestsamast kaljust?” Siis Mooses tõstis oma käe üles ja lõi oma kepiga kaks korda kaljut, ja palju vett tuli välja ning kogudus ja nende loomad said juua. Aga Issand ütles Moosesele ja Aaronile: “Sellepärast et te ei uskunud minusse ega pidanud mind pühaks Iisraeli laste silme ees, ei saa teie viia seda kogudust sellele maale, mille mina neile annan!“”Ltu 139.1

Siin tegi Mooses pattu. Ta tüdines rahva pidevast nurisemisest tema vastu ning, võtnud Jumala korraldusel kepi ja öelnud: “Kas peame tooma teile vee välja sestsamast kaljust?”, lõi kaljuga rääkimise asemel — nagu oli Jumal käskinud — kaljut kepiga kaks korda. Siin kõneles ta järelemõtlematult. Ta ei öelnud, et Jumal näitab nüüd veel üht tõendit oma väest ja annab teile sellest kaljust vee. Ta ei omistanud kivikõvast kaljust taas vett voolama pannud väge Jumalale ning ei ülistanud seega rahva ees Teda. Selle eksituse tõttu ei lubanud Jumal Moosesel rahvast tõotatud maale juhtida.Ltu 139.2

Jumala väe ilmumise vajadus muutis sündmuse pühalikuks ning Mooses ja Aaron oleksid pidanud rahvale ka sellise mulje jätma. Kuid Mooses oli erutatud ning nurisemise tõttu rahva suhtes kannatamatuna ja nende peale pahasena ütles ta: “Kuulge nüüd, te vastupanijad! Kas peame tooma teile vee välja sestsamast kaljust?” Nii kõneledes tunnistas ta põhimõtteliselt, et nuriseval Iisraelil oli õigus pidada teda vastutavaks rahva Egiptusest väljatoomise eest. Jumal oli rahvale andestanud suuremaid eksimusi, kui oli see Moosese viga, kuid Ta ei saanud oma rahva juhi pattu — samamoodi nagu juhitavate omi — jätta tähelepanuta. Ta ei saanud Moosese pattu vabandada ega lubada teda tõotatud maale. Siin andis Issand oma rahvale ilmselge tõendi, et see, kes oli neid nii imeliselt Egiptuse orjusest vabastanud, ei olnud Mooses, vaid võimas Ingel, kes käis nende ees kõigil rännakutel ja kelle kohta Ta ütles: “Vaata, mina läkitan sinu eel ingli sind tee peal hoidma ja sind viima paika, mille ma olen valmistanud. Ole valvel tema ees ja kuula ta häält, ära vihasta teda; sest ta ei andesta teie üleastumist, sellepärast et temas on minu nimi!” (2. Moosese 23:20, 21)Ltu 139.3

Mooses võttis endale au, mis kuulus Jumalale, ning sundis Jumalat toimima tema puhul nii, et see veenaks mässumeelset Iisraeli igaveseks, et see, kes oli neid Egiptusest välja juhtinud, ei olnud Mooses, vaid Jumal ise. Issand oli andnud Moosesele oma rahva juhtimise koorma, samal ajal kui võimas Ingel läks nende ees kõigil rännakutel ja juhtis neid kogu teekonnal. Kuna nad olid nii varmad unustama, et Jumal juhtis neid oma Ingli kaudu, ja omistama inimesele selle, mida üksnes Jumala vägi suutis korda saata, siis pani Ta neid proovile ja katsus läbi, et näha, kas nad kuuletuvad Talle. Nad kukkusid igas proovis läbi. Selle asemel et uskuda Jumalasse ja tunnustada Teda, kes oli nende teeraja puistanud täis tõendeid oma väest ning oma hoolitsuse ja armastuse märkidest, umbusaldasid nad Teda ja omistasid Egiptusest lahkumise Moosesele, süüdistades teda kui kõigi õnnetuste põhjust. Mooses oli talunud nende kangekaelsust tähelepanuväärse kannatlikkusega. Ükskord ähvardati teda isegi kividega surnuks visata.Ltu 140.1