PAULUS VAATAB ÜLE OMA KOGEMUSE

Filiplastele kirjutades kirjeldab ta oma kogemust enne ja pärast pöördumist. Ta ütleb: “Kui keegi teine arvab, et temal võib olla lootust päritolu tõttu, siis minul veel enam: ma olen ümber lõigatud kaheksandal päeval, olen Iisraeli soost, Benjamini suguharust, heebrea rahvast sündinud heebrea mees, Seaduse järgi variser, innukuse poolest koguduse tagakiusaja, Seadusest tuleneva õiguse poolest laitmatu.” (Kiri filiplastele 3:4-6)Ltu 259.1

Pärast pöördumist kõlas tema tunnistus nii:Ltu 259.2

“Jah, enamgi: ma pean kõike kahjuks Issanda Kristuse Jeesuse kõikeületava tunnetuse kõrval. Tema pärast olen ma minetanud kõik selle ja pean seda pühkmeiks, et saada kasuks Kristust ja et mind leitaks tema seest ega oleks mul oma õigust, mis tuleb Seadusest, vaid see õigus, mis tuleb Kristusesse uskumisest, see, mille Jumal annab usu peale.” (Kiri filiplastele 3:8, 9)Ltu 259.3

Õigus, mida ta seni oli nii väärtuslikuks pidanud, oli nüüd tema silmis väärtusetu. Tema hinge igatsus oli: “Ma püüan ära tunda teda ja tema ülestõusmise väge ja tema kannatuste osadust, saades tema surma sarnaseks, et ma kuidagi jõuaksin ülestõusmisele surnuist. Mitte et ma selle oleksin saanud või oleksin juba täiuslik, aga ma püüan kätte saada seda, mille pärast Kristus Jeesus on minu kätte saanud. Vennad, ma ei arva endast, et ma selle olen kätte saanud, ühte aga ma ütlen: Ma unustan kõik, mis on taga, ja sirutun eesoleva poole, ma püüdlen sihtmärgi poole, Jumala üleva kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses.” (Kiri filiplastele 3:10-14)Ltu 259.4