JORDANI ÜLETAMINE

Preestrid pidid minema rahva ees ja kandma Jumala Seadust sisaldavat laegast. Kui nad tõstsid jalad Jordani voolu, lõigati veed ülaltpoolt ära. Preestrid läksid edasi, kandes laegast, mis oli jumaliku ligiolu sümbol, ning heebrea rahvahulk järgnes. Kui preestrid jõudsid Jordani keskele, kästi neil seista jõesängis, kuni kogu Iisraeli rahvas oli üle läinud. Siin veendi iisraellaste tolleaegset põlvkonda, et Jordani veed allusid samale väele, mille ilmnemist olid nende esiisad näinud neljakümne aasta eest Punase mere ääres. Paljud neist oli lapsena läbinud Punase mere. Nüüd läksid nad üle Jordani, sõjamehed, täielikult lahinguks varustatud.Ltu 148.1

Pärast seda, kui kogu Iisraeli rahvas oli üle Jordani läinud, käskis Joosua preestritel jõest välja tulla. Kohe kui preestrid lepingulaegast kandes jõesängist välja astusid ja kuival maal seisid, rullus Jordan samamoodi nagu enne ja ujutas kõik kaldad üle. See imetlusväärne imetegu kasvatas suuresti iisraellaste usku. Et seda suurt imet kunagi ei unustataks, käskis Jumal Joosual lasta silmapaistvatele meestel, ühel igast suguharust, võtta jõesängist kivid, kus preestrite jalad seisid heebrealaste ülemineku ajal, kanda need õlgadel välja ja püstitada monument Gilgalisse meenutamaks fakti, et Iisrael läks kuiva maad mööda läbi Jordani. Kui preestrid olid Jordanist üles tulnud, võttis Jumal oma võimsa käe ära ja veed tormasid tohutu joana tagasi oma voolusängi.Ltu 148.2

Kui kõik emorlaste ja kaananlaste kuningad kuulsid, et Issand oli pannud Iisraeli laste ees Jordani veed seisma, sulas nende süda hirmust. Iisraellased olid maha löönud kaks Moabi kuningat ning nende imeline üleminek üleujutatud ja tormavast Jordanist täitis neid suurima õudusega. Seejärel lasi Joosua ümber lõigata kõik mehed, kes olid kõrbes sündinud. Pärast seda tseremooniat pidasid nad Jeeriko tasandikul paasapüha. “Ja Issand ütles Joosuale: “Täna ma olen teie pealt ära veeretanud egiptlaste teotuse.“”Ltu 148.3

Paganrahvad olid Issandale ja Tema rahvale teinud etteheiteid sellepärast, et heebrealased ei omandanud Kaananimaad, mille nad pidid üsna varsti pärast Egiptusest lahkumist pärima. Kuna nad olid nii kaua kõrbes rännanud, olid vaenlased võidurõõmsad ning teotasid Jumalat, väites, et Ta ei olnud võimeline neid Kaananimaale viima. Nüüd olid nad ületanud Jordani kuiva maad mööda ja nende vaenlased ei saanud neile enam midagi ette heita.Ltu 149.1

Mannat oli jagunud kuni selle ajani, aga nüüd, kui iisraellased olid Kaananit omandamas ja sõid maa viljast, polnud neil mannat enam vaja ja see lõppes.Ltu 149.2