INIMESE VALIKUVABADUS

Jumal andis meie esivanematele hea ja kurja tundmise puu suhtes juhtnöörid ning nad olid täielikult teadlikud Saatana langemisest ja tema soovituste kuulamise ohtudest. Jumal ei jätnud neid ilma keelatud vilja söömise väest. Ta jättis neid vabade moraalsete olevustena uskuma Tema sõna, kuuletuma Tema käskudele ja elama või uskuma kiusajat, sõnakuulmatu olema ja hukkuma. Nad mõlemad sõid ja suur tarkus, mille nad omandasid, oli patu tundmine ja süütunne. Neid kattev valgus kadus peagi ning süüd ja jumaliku katte kadumist tundes haaras neid värin ja nad püüdsid oma paljastatud sei-sundit varjata.Ltu 35.2

Meie esivanemad otsustasid uskuda enda arvates mao sõnu, kuigi ta polnud andnud neile ühtki märki oma armastusest. Ta polnud nende õnne ja heaolu jaoks midagi teinud, samal ajal kui Jumal oli andnud neile kõik, mis oli hea toiduks ja meeldiv silmale. Kõikjal, kuhu pilk ulatus, oli küllus ja ilu, ometi lasi Eeva end maol petta, arvates, et tema eest on varjatud midagi, mis muudab tema targaks nagu Jumal. Jumala uskumise ja usaldamise asemel umbusaldas ta alatult Tema headust ning väärtustas Saatana sõnu.Ltu 35.3

Pärast üleastumist kujutles Aadam alguses, et tunneb end tõusvat uuele ja kõrgemale eksistentsile. Aga peagi hakkas mõte üleastumisest teda kohutama. Õhk, mis oli olnud mahe ja ühtlase temperatuuriga, tundus jahedana. Süüdiolev paar tajus pattu. Nad tundsid hirmu tuleviku ees, millegi puudumist, hinge alastust. Meeldiv armastus, rahu, õnn ja rahulolev õndsus näisid neist eemalduvat ja selle koha täitis tühimik, mida nad kunagi varem polnud kogenud. Siis pöörasid nad esimest korda oma tähelepanu välisele. Neil polnud riideid, kuid nad olid olnud rüütatud valgusega nagu taevainglid. Neid ümbritsenud valgus oli kadunud. Leevendamaks vajakajäämise ja alastuse tunnet, mida nad nüüd tajusid, pöördus nende tähelepanu oma keha katmisele, sest kuidas peaksid nad astuma riieteta Jumala ja inglite ette?Ltu 36.1

Nüüd oli nende kuritegu nende ees oma tõelises valguses. Jumala selgesõnalisest käsust üleastumine omandas selgema olemuse. Aadam noomis Eeva rumalust, et ta tema kõrvalt lahkus ja lasi end maol petta. Nad mõlemad meelitasid end mõttega, et Jumal, kes oli andnud neile kõik nende õnnelikuks tegemiseks, vabandab ehk nende sõnakuulmatust oma suure armastuse pärast nende vastu ning et nende karistus pole üldse nii kohutav.Ltu 36.2

Saatan juubeldas oma edu üle. Ta oli ahvatlenud naise Jumalat umbusaldama, Tema tarkuses kahtlema ning püüdma tungida Tema kõiketeadvatesse plaanidesse. Ja naise kaudu oli Saatan saanud kukutada ka Aadama, kes armastuse tõttu Eeva vastu astus üle Jumala käsust ja langes koos naisega.Ltu 36.3

Sõnumid inimese langemisest levisid läbi taeva — kõik harfid vaikisid. Inglid heitsid kurbuses peast kroonid. Kogu taevas oli ärevuses. Inglid tundsid kurvastust inimese alatu tänamatuse pärast Jumala antud rikkaliku külluse suhtes. Kutsuti kokku nõupidamine otsustamaks, mida teha süüdioleva paariga. Inglid kartsid, et nad sirutavad käe ja söövad elupuust ning muudavad nii patuelu igaveseks.Ltu 36.4

Issand külastas Aadamat ja Eevat ning teatas neile sõnakuulmatuse tagajärjest. Kui nad kuulsid Jumala majesteetlikku lähenemist, püüdsid nad peita end Tema pilgu eest, kellega neil oli olnud hea meel kohtuda, kui nad olid süütud ja pühad. “Ja Issand Jumal hüüdis Aadamat ning ütles temale: “Kus sa oled?” Ja tema vastas: “Ma kuulsin su häält rohuaias ja kartsin, sest ma olen alasti. Sellepärast ma peitsin enese ära.” Siis ta küsis: “Kes on sulle teada andnud, et sa alasti oled? Või oled sa söönud puust, millest ma sind keelasin söömast?“” Selle küsimuse esitas Issand mitte sellepärast, et Ta vajas informatsiooni, vaid süüdioleva paari süüdimõistmiseks. Kuidas juhtus nii, et sa häbened ja kardad? Aadam tunnistas oma üleastumist, mitte sellepärast, et ta oleks oma suurt sõnakuulmatust kahetsenud, vaid et teha Jumala kohta halvustav märkus. ““Naine, kelle sa mulle kaasaks andsid, tema andis mulle puust ja ma sõin.” Ja Issand Jumal küsis naiselt: “Miks sa seda tegid?” Ja naine vastas: “Madu pettis mind, ja ma sõin.“”Ltu 37.1