VIIBIV AEG

Kui 1843. aasta möödus tervenisti, kuid Jeesuse tulekust ei olnud märkigi, olid usus Tema tulekut oodanud inimesed mõnda aega kõhklustes ja segaduses. Kuid pettumusest hoolimata jätkasid paljud Pühakirja uurimist, et leida oma usule uusi tõendeid ja vaadata edasise valguse saamiseks prohvetikuulutused hoolikalt läbi. Nende seisukohta toetav Piibli tunnistus näis olevat selge ja lõplik. Märgid, mis ei saanud eksida, viitasid sellele, et Kristuse tulek on ligi. Usklikud ei suutnud oma pettumust selgitada, ometi oli neil kindlus, et Jumal oli neid nende möödunud kogemuses juhtinud.Ltu 305.1

Nende usku kinnitas aja viibimist väljendavate kirjakohtade otsene ja veenev tekst. Juba 1842. aastal oli Jumala Vaim inspireerinud Charles Fitchi koostama prohvetlikku graafikut, mida adventistid pidasid üldiselt prohvet Habakuki antud korralduse “Kirjuta üles nägemus ja tähenda selgesti lauakeste peale” täitmiseks. Kuid siis ei näinud keegi samas prohvetikuulutuses esile toodud viibivat aega. Pärast pettumust avanes kirjakoha täielik tähendus. Prohvet ütleb nii: “Kirjuta üles nägemus ja tähenda selgesti lauakeste peale, et see, kes seda loeb, võiks lugeda soravalt. Sest nägemus ootab küll oma aega, aga ta ruttab lõpu poole ega peta. Kui ta viibib, siis oota teda, sest ta tuleb kindlasti ega kõhkle.” (Habakuk 2:2, 3)Ltu 305.2

Ootajad rõõmustasid, et Tema, kes teab lõppu juba algusest, oli vaadanud läbi ajastute ja nende pettumust ette nähes oli andnud neile julgustuse ja lootuse sõnu. Kui Pühakirjas ei oleks olnud niisuguseid tekste, mis näitasid, et nad on õigel teel, ei oleks nende usk sel katsumusetunnil vastu pidanud.Ltu 305.3

Tähendamissõnas kümnest neitsist (Matteuse 25. peatükis) illustreeritakse adventistide kogemust idamaise pulmaga. “Siis on taevariik kümne neitsi sarnane, kes võtsid oma lambid ja läksid peigmehele vastu.” “Aga kui peigmees viibis, jäid nad kõik tukkuma ja uinusid magama.”Ltu 305.4

Esimese ingli sõnumi kuulutamise laialdane liikumine vastas neitsite väljaminemisele. Oodatava aja möödumine, pettumus ja viivitus on kujutatud peigmehe viibimisega. Kui määratud aeg oli möödas, olid tõelised usklikud ikkagi üksmeelsed usus, et kõigi asjade lõpp on lähedal, kuid peagi ilmnes, et nad kaotasid mingil määral oma innukuse ja pühendumuse ning langesid seisukorda, mida on tähendamissõnas kirjeldatud neitsite magamisega aja viibimisel.Ltu 306.1

Sel ajal hakkas ilmnema fanatism. Mõned, kes väitsid end olevat innukad kuulutuse uskujad, hülgasid Jumala Sõna kui eksimatu juhtnööri ning väites, et neid juhib Vaim, lubasid end kontrollida tunnetel, muljetel ja ettekujutustel. Mõned neist, kes ilmutasid pimedat ja kitsarinnalist agarust, mõistsid hukka kõik, kes nende teguviisi heaks ei kiitnud. Adventistide suur kogukond ei elanud kaasa nende fanaatilistele ideedele ja toimingutele, kuid ikkagi tõid need tõetööle etteheiteid.Ltu 306.2

Esimese sõnumi kuulutamine 1843. aastal ja keskööhüüd 1844. aastal surusid otseselt maha fanatismi ja lahkarvamusi. Neis pühalikes liikumistes osalejad olid üksteisega kooskõlas, nende südant täitis armastus üksteise ja Jeesuse vastu, keda nad lootsid peagi näha. Üks usk ja üks õnnis lootus tõstsid neid inimlike mõjude kontrollist kõrgemale ning andsid kaitsekilbi Saatana rünnakute vastu.Ltu 306.3