PEETRUSE JULGE KAITSEKÕNE

Seni olid preestrid vältinud Jeesuse ristilöömise või ülestõusmise mainimist, ent nüüd, oma eesmärki täites, olid nad sunnitud süü-distatavatelt küsima, missugust väge olid nad jalutu mehe tähele-panuväärsel tervistamisel kasutanud. Siis pöördus Peetrus Püha Vaimuga täidetult aupaklikult preestrite ja ülemate poole ning teatas: “Olgu teile kõigile ja kogu Iisraeli rahvale teada, et see sündis Jeesuse Kristuse, Naatsaretlase nime abil, kelle teie lõite risti, aga kelle Jumal on üles äratanud surnuist. Sellesama tõttu seisab see inimene siin teie ees tervena. Jeesus on “kivi, mille teie, ehitajad, olete tunnistanud kõlbmatuks, mis on saanud nurgakiviks”. Ja kellegi muu läbi ei ole päästet, sest taeva all ei ole antud inimestele ühtegi teist nime, kelle läbi meid päästetaks.”Ltu 210.4

Peetruse sõnadel oli Kristuse pitser ja tema nägu valgustas Püha Vaim. Tema kõrval seisis veenva tunnistajana mees, kes oli nii ime-liselt tervendatud. Selle mehe ilme, kes oli vaid mõni tund tagasi olnud abitu sant, kuid kelle ihulik tervis oli nüüd taastatud ja kes oli saanud Naatsareti Jeesuse suhtes selgust, lisas Peetruse sõnadele tõenduslikku kaalu. Preestrid, ülemad ja rahvas olid vait. Ülematel ei olnud väge seda väidet kummutada. Nad olid kohustatud kuulma seda, mida nad kõige vähem soovisid kuulda: fakti Jeesuse Kristuse ülestõusmisest ja Tema väest taevas teha imesid maa peal oma apostlite vahendusel.Ltu 211.1

Peetruse kaitsekõne, milles ta tunnistas julgelt, kust oli tema jõud pärit, kohutas neid. Ta oli viidanud kivile, mille ehitajad — tähendab, koguduse autoriteedid, kes oleksid pidanud tajuma Tema väärtust, kuid kelle nad hülgasid — kõlbmatuks tunnistasid, kuid millest sellegipoolest oli saanud nurgakivi. Nende sõnadega viitas ta otse Kristusele, kes oli koguduse nurgakivi.Ltu 211.2

Rahvas oli jüngrite julgusest hämmastunud. Nad olid oletanud, et kuna nad olid harimatud kalurid, satuvad nad preestrite, kirjatundjate ja vanemate ees kimbatusse. Kuid neist oli näha, et nad olid olnud Jeesusega. Apostlid rääkisid nii, nagu oli rääkinud Tema — veenva väega, mis sundis vastased vaikima. Kimbatuse varjamiseks käskisid preestrid ja ülemad apostlid ära viia, et nad võiksid isekeskis nõu pidada.Ltu 211.3

Kõik olid nõus, et oleks asjatu eitada, et mees oli saanud terveks väe abil, mis oli antud apostlitele ristilöödud Jeesuse nimel. Nad oleksid hea meelega imet valskusega varjanud, kuid tegu oli tehtud päise päeva ajal ja rahvahulga silma all ning sellest olid kuulnud juba tuhanded. Nad tundsid, et see tegevus peab kohe lõppema, muidu saab Jeesus palju usklikke, nemad ise saavad häbistatud ja neid peetakse süüdlasteks Jumala Poja mõrvas.Ltu 212.1

Kuid hoolimata korraldusest jüngrid hävitada, ei söandanud nad teha rohkem, kui ähvardada raskeima karistusega, kui nad Jeesuse nimel õpetamist ja tegutsemist jätkavad. Seepeale teatasid Peetrus ja Johannes julgelt, et Jumal on andnud neile selle töö ning nad pidid rääkima neist asjust, mida nad olid näinud ja kuulnud. Preestrid oleksid hea meelega karistanud neid õilsaid mehi nende vankumatu lojaalsuse eest pühale kutsumusele, kuid nad kartsid rahvast, “kuna kõik ülistasid Jumalat toimunu eest”. Seega lasti apostlid korduvate ähvarduste ja korralduste saatel vabaks.Ltu 212.2