“LIIGA HILJA! LIIGA HILJA!”

Siis ma nägin, kuidas Jeesus võttis seljast preestrirüü ja riietus kõige kuninglikumatesse rõivastesse. Tema peas oli palju kroone, kroon krooni sees. Ta lahkus inglihulgast ümbritsetuna taevast. Maa elanikele langesid nuhtlused. Mõned sajatasid ja needsid Jumalat. Teised kiirustasid Jumala rahva juurde ja palusid, et neid õpetataks, kuidas Jumala kohtuotsuste eest pääseda. Kuid pühadel ei olnud nende jaoks midagi. Viimane pisar patuste pärast oli valatud, viimane meeleheitlik palve palutud, viimane koorem kantud, viimane hoiatus antud. Halastuse armas hääl ei kutsunud neid enam. Kui pühad ja kogu taevas olid nende lunastusest huvitatud, ei olnud neil endal selle vastu huvi. Varem oli nende ette pandud elu ja surm. Paljud soovisid elu, kuid ei teinud selle saavutamiseks pingutusi. Nad ei valinud elu ning nüüd ei olnud lepitavat verd, mis oleks süüdlase puhastanud, ei olnud kaastundlikku Päästjat nende eest palumas ja hüüdmas: “Säästa, säästa patuseid veel veidike.” Kogu taevas oli ühinenud Jeesusega, kui nad kuulsid hirmu tekitavaid sõnu: “See on valmis. See on lõpetatud.” Lunastusplaan oli lõpetatud, kuid vaid vähesed olid otsustanud selle vastu võtta. Ja kui halastuse meeldiv hääl vaikis, haaras õelaid hirm ja õudus. Kohutava selgusega kuulsid nad sõnu: “Liiga hilja! Liiga hilja!”Ltu 338.2

Need, kes ei olnud hinnanud Jumala Sõna, kiirustasid siia ja sinna, rändasid merest mereni, ühest maa äärest teise, et otsida Issanda Sõna. Ingel ütles: “Nad ei leia seda. Maal on nälg, mitte nälg leiva järele ega janu vee järele, vaid Issanda sõnade kuulmise järele. Mida kõike nad annaksid Jumala ühe heakskiitva sõna eest! Aga ei, nad peavad edasi näljas ja janus olema. Päev päeva järel on nad lunastust halvustanud ning väärtustanud maist vara ja naudinguid kõrgemalt kui taevast varandust või taeva kütkestavust. Nad on hüljanud Jeesuse ja põlanud Tema pühasid. Kes on rüve, peab jääma igavesti rüvedaks.”Ltu 339.1

Paljud õelad olid suures raevus, kui nad kannatasid nuhtluste all. See oli kohutava piina vaatepilt. Vanemad süüdistasid kibedalt oma lapsi ja lapsed vanemaid, vennad õdesid ja õed vendi. Igast suunast kuuldus valjusid halavaid hüüdeid: “Sina takistasid mind vastu võtmast tõde, mis oleks mind sellest kohutavast tunnist päästnud.” Inimesed pöördusid jutlustajate poole teravas vihas ja süüdistasid neid: “Te ei hoiatanud meid. Te rääkisite, et kogu maailm pöördub, ning hüüdsite “Rahu, rahu!”, et vaigistada kõiki tekkivaid hirme. Te ei rääkinud meile sellest tunnist ja neid, kes meid selle eest hoiatasid, nimetasite te fanaatikuteks ja õelateks inimesteks, kes tahavad meid hävitada.” Kuid ma nägin, et jutlustajad ei pääsenud Jumala viha eest. Nende kannatused olid kümme korda suuremad kui nende rahva omad.Ltu 339.2