NELIPÜHA VÄES

Juudid olid hajutatud peaaegu kõigi rahvaste hulka ning nad kõnelesid eri keeli. Nad olid tulnud kaugelt Jeruusalemma ja elasid ajutiselt seal, et osaleda käimasolevatel religioossetel pühadel ja täita nõuded. Kui nad kokku kogunesid, rääkisid nad kõiki tuntud keeli. See keelte mitmekesisus takistas suuresti Jumala sulaste tööd Kristuse õpetuste kuulutamisel maa äärteni. See, et Jumal täitis apostlite puuduse imelisel moel, pidi inimestele kõige paremini kinnitama nende tunnistust Kristusest. Püha Vaim oli teinud nende jaoks seda, mida nad ise ei oleks suutnud kogu elu ajal teha. Nüüd suutsid nad levitada evangeeliumi tõde välismaal, kõneledes korrektselt nende keelt, kelle heaks nad tegutsesid. See imeline and oli suurim tõend, mida nad said maailmale esitada selle kohta, et nende ülesanne kandis taeva pitserit.Ltu 203.2

“Jeruusalemmas oli aga elamas juute, vagasid mehi kõigi rahvaste keskelt, kes on taeva all. Kui nüüd see hääl kostis, tuli kokku nende kogukond, ja kõiki valdas hämmastus, sest igaüks kuulis räägitavat oma murret. Nad jahmusid ja panid imeks, öeldes: “Ennäe, eks need kõik, kes räägivad, ole galilealased? Kuidas siis meist igaüks kuuleb oma sünnimaa murret?“”Ltu 203.3

Preestrid ja ülemad olid väga pahased selle imelise ilmingu peale, millest räägiti kogu Jeruusalemmas ja selle ümbruses, kuid nad ei söandanud maad anda oma õelusele, kartes tõmmata endale rahva viha. Nad olid Õpetaja surma saatnud, kuid siin olid Tema järgijad, harimatud Galilea mehed, kinnitades prohvetikuulutuse imelist täitumist ja õpetades Jeesusest kõigis tol ajal räägitavates keeltes. Nad kõnelesid mõjuvõimsalt Lunastaja imelistest tegudest ning avasid kuulajatele lunastusplaani Jumala Poja halastuses ja ohvris. Nende sõnad veensid ja pöörasid usku tuhandeid kuulajaid. Preestrite sisendatud traditsioonid ja ebausk pühiti meeltest minema ja inimesed võtsid vastu Jumala Sõna puhtad õpetused.Ltu 204.1