POJALIKU ARMASTUSE ÕPPETUND

Jeesuse pilk rändas üle rahvahulga, kes oli kogunenud Tema surma vaatama, ning Ta nägi risti jalamil oma ema Maarjat, keda toetas Johannes. Suutmata oma Pojast kauem eemal olla, oli ema naasnud kohutavasse sündmuspaika. Jeesuse viimane õppetund oli pojaliku armastuse õppetund. Ta vaatas oma ema kurbusest haaratud näkku ja seejärel Johannest. Ta ütles emale: “Naine, vaata, see on su poeg!” Ja seejärel jüngrile: “Vaata, see on su ema!” (Johannese 19:27) Johannes mõistis Jeesuse sõnu ja püha kohust, mis talle oli usaldatud. Ta viis kohe Kristuse ema sellest hirmsast tegevuspaigast, Kolgatalt, ära. Sellest tunnist peale hoolitses Johannes tema eest nii nagu kohusetruu poeg ja võttis ta enda juurde elama. Kristuse pojaarmastuse täiuslik eeskuju särab kustumatu hiilgega läbi aegade hämu. Kõige teravamat piina taludes ei unustanud Ta oma ema, vaid tegi kõik vajalikud korraldused tema tuleviku jaoks.Ltu 187.1

Kristuse maapealse elu missioon oli nüüd peaaegu täidetud. Tema keel kuivas ja Ta ütles: “Mul on janu.” Üks käsn kasteti äädika ja sapi sisse ning pakuti Talle. Kui Ta oli seda maitsnud, keeldus Ta sellest. Nüüd oli elu ja au Issand suremas — lunahind inimkonna eest. See oli patu olemus, mis tõi Isa viha Tema kui inimese asendaja peale, mis muutis karika nii kibedaks ja murdis Jumala Poja südame.Ltu 187.2

Kristuse kui inimese asendaja ja käemehe peale pandi inimeste ülekohus. Teda peeti üleastujaks, et Ta saaks lunastada inimesed Seaduse needusest. Aadama kõigi aegade kõigi järeltulijate süü rõhus Tema südant ning Jumala viha ja kohutav pahameel ülekohtu pärast täitis Jumala Poja südame kohkumusega. Jumala palge ärapööramine Lunastajalt sel ülima ahastuse tunnil läbistas Tema südame valuga, mida ei suuda inimene iial täielikult mõista. Iga valukihvatus, mida tundis Jumala Poeg ristil, veretilgad, mis voolasid Tema peast, kätest ja jalgadest, valukrambid, mis piinasid Ta keha, ning kirjeldamatu ahastus, mis täitis Ta hinge, kui Isa peitis oma palge Tema eest, räägivad inimesele: armastusest sinu vastu lubab Jumala Poeg need jälgid kuriteod enda peale panna, sinu pärast hävitab Ta surma võimu ning avab Paradiisi ja surematu elu väravad. Tema, kes vaigistas oma sõnaga vihased lained ja käis vahuharjalistel voogudel, kes pani kurjad vaimud värisema ja haigused oma puudutusega põgenema, kes äratas surnud ellu ja avas pimedate silmad, pakub iseennast ristil ülimaks ohvriks inimese eest. Tema, pattude kandja, talub kohtulikku karistust ülekohtu eest ja saab inimese eest patuks.Ltu 188.1

Saatan piinas oma ägedate kiusatustega Jeesuse südant. Patt, mis oli Tema jaoks nii vihkamisväärne, kuhjati Tema peale, kuni Ta ägas selle all. Pole ime, et Tema inimlikkus lõi sel kohutaval tunnil vankuma. Inglid jälgisid hämmastusega Jumala Poja meeleheitlikku hingepiina, mis oli nii tohutult suurem kui füüsiline valu, mida Ta seepärast vaid vaevu tundis. Taevainglid varjasid oma näo selle kohutava vaatepildi ees.Ltu 188.2

Eluta loodus väljendas kaastunnet oma teotatud ja sureva Looja suhtes. Päike keeldus seda kohutavat vaatepilti valgustamast. Päikese täielikud, eredad kiired valgustasid keskpäeval maad, kui need näisid äkki täielikult kustuvat. Lauspimedus mähkis risti ja kogu selle ümbruse endasse nagu surilinasse. Pimedus kestis kolm tundi. Üheksandal tunnil kerkis kohutav pimedus inimestelt, kuid jäi kattena Lunastaja ümber. Metsikud välgud näisid paiskuvat Tema suunas, kui Ta ristil rippus. Siis “kisendas Jeesus valju häälega: “Eloii, Eloii, lemaa sabahtani?” — see on tõlgitult: “Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?“” (Markuse 15:34)Ltu 189.1