HEROODESE KÄTTEMAKS

Kui Heroodesele neist asjust teatati, siis ta vihastas ja süüdistas vangivalvureid ustavusetuses. Nad mõisteti surma valvepostil väidetavalt magamise eest. Samal ajal Heroodes teadis, et Peetrust ei olnud päästnud inimlik vägi. Kuid ta oli otsustanud mitte tunnistada, et tema alatute plaanide nurjamisel oli tegutsenud jumalik vägi. Ta ei alandanud end, vaid trotsis jultunult Jumalat. Üsna varsti pärast Peetruse vanglast pääsemist läks Heroodes Juudamaalt Kaisareasse ja elas seal. Ta korraldas suured pidustused, mis pidid äratama rahvas imetlust ja heakskiitu. Igas ilmakaarest kutsuti kokku naudingute armastajad ning toimus suur pidu söömise ja veini joomisega. Heroodes ilmus rahva ette kõige uhkemas välimuses. Ta oli rõivastatud hõbeda ja kullaga kiiskavasse rüüsse, mis peegeldas sädelevatelt voltidelt päikesekiiri ning pimestas vaatajate silmi. Ta seisis rahvahulga ees suure toreduse ja pidulikkusega ja pidas neile väga väljendusrikka kõne.Ltu 248.3

Tema välimuse majesteetlikkus ja valitud väljendusviis avaldasid võimsat mõju. Pidusöömingud ja vein olid juba rahva meeli moonutanud, neid pimestasid sädelevad kaunistused ning köitsid tema suurejooneline käitumisviis ja ilmekad sõnad, ning vaimustusest pöörasena külvasid nad ta üle meelitustega ja kuulutasid ta jumalaks, väites, et surelik inimene ei saa olla niisuguse välimusega ega nii jahmatavalt kõneosav. Nad kuulutasid veel, et nad olid teda alati austanud kui valitsejat, aga nüüdsest peale kummardavad teda kui jumalat.Ltu 249.1

Heroodes teadis, et ta polnud niisugust kiitust ja austust ära teeninud, kuid ta ei noominud rahva ebajumalakummardamist, vaid võttis selle vastu nagu õigusega talle kuuluva osa. Tema näol oli rahuloleva uhkuse õhetus, kui ta kuulis hõikeid: “See ei ole inimese, vaid Jumala hääl!” Needsamad hääled, mis praegu ülistasid nurjatut patust, olid vaid mõne aasta eest ühinenud meeletus hüüdes: “Vii Jeesus ära! Löö ta risti! Löö ta risti!” Heroodes võttis selle meelituse ja austuse suure heameelega vastu ning tema süda hüppas võidurõõmust, kuid äkki toimus kiire ja kohutav muutus. Tema nägu muutus surnukahvatuks ja moondus valust, pooridest tungisid välja suured higipiisad. Hetkeks tardus ta valust ja hirmust paigale, seejärel, pöörates kahvatu ja sinakashalli näo oma hirmust haaratud sõprade poole, hüüdis õõnsal, meeleheitel häälel: “See, keda te ülistasite kui Jumalat, on surma määratud!”Ltu 249.2

Ta kanti kõige piinavamas valus eemale jumalavallatu peo, lõbususe ja toreduse keskelt, vaatepildist, mis oli nüüd tema hingele vastumeelne. Hetk varem oli ta võtnud uhkelt sellelt suurelt rah-vahulgalt vastu kiitust ja ülistust — nüüd tundis ta, et on temast võimsama Valitseja kätes. Teda haaras süümepiin. Talle meenus julm käsk tappa süütu Jaakobus, talle meenus Kristuse järelkäijate väsimatu tagakiusamine ning plaan saata surma apostel Peetrus, kelle Jumal oli tema käest päästnud. Nüüd meenus talle, kuidas ta oli solvumises ja pettumise raevus valanud põhjendamatu kättemaksu vangivalvurite peale ja lasknud nad halastuseta hukata. Ta tundis, et Jumal, kes oli päästnud apostli surmast, võttis nüüd ette tema, karmi tagakiusaja. Ta ei leidnud leevendust ei füüsilisest valust ega meele ängistusest ning ta ei oodanudki seda. Heroodes oli tuttav Jumala Seadusega, mis ütleb: “Sul ei tohi olla muid jumalaid minu palge kõrval,” ning ta teadis, et inimeste ülistuse vastuvõtmisega oli ta täitnud oma ülekohtu mõõdu ja toonud enda peale Jumala õiglase viha.Ltu 250.1

Sama ingel, kes oli lahkunud taeva kuninglikest õuedest, et päästa Peetrus tagakiusaja võimusest, oli Heroodese jaoks viha ja kohtuotsuse kuulutaja. Ingel puudutas Peetrust, et teda unest äratada, kuid see puudutus oli teistsugune, millega ta puudutas õelat kuningat, tuues tema peale surmava haiguse. Jumal näitas üles põlgust Heroodese uhkuse suhtes ning tema ihu, mida ta oli imetleva rahvahulga ees särava rüüga kaetult eksponeerinud, sõid nüüd ussid ja ta mädanes elusalt. Heroodes suri suures hingeja ihupiinas, Jumala õiglase kohtuotsuse tagajärjel.Ltu 250.2

See jumaliku kohtuotsuse demonstratsioon avaldas inimestele võimsat muljet. Samal ajal kui Kristuse apostel oli vangist ja surmast imeliselt päästetud, oli Jumala needus tema tagakiusaja maha löönud. Uudised kandusid kõigisse maadesse ning panid paljusid Kristusesse uskuma.Ltu 250.3