JULTUMUS SAAB KARISTATUD

Beet-Semesi elanikud koristasid põllul vilja ja kui nad nägid seaduselaegast lehmade veetaval vankril, olid nad üliväga rõõmsad. Nad teadsid, et see oli Jumala töö. Lehmad tõmbasid laekaga vankri suure kivi juurde ja jäid iseenesest seisma. Leviidid võtsid vankrilt seaduselaeka ja vilistite ohvrianni ning ohverdasid vankri ja lehmad, kes olid püha laegast vedanud, ning vilistite ohvri Jumalale põletusohvriks. Vilistite vürstid läksid tagasi Ekronisse ja nuhtlus peatati.Ltu 159.2

Beet-Semesi elanikud olid uudishimulikud ja tahtsid teada, mis suur vägi on selles laekas, mille abil suudab see nii imelisi asju teha. Nad pidasid üksnes laegast võimsaks ega omistanud väge Jumalale. Ainult pühasse ametisse määratud mehed võisid vaadata laegast ilma katteta nii, et nad ei surnud, sest see oli nagu Jumala enda vaatamine. Ja kui inimesed uudishimu rahuldades laeka avasid, et vaadata selle püha sisu — paganlikud ebajumalakummardajad ei olnud söandanud seda teha -, siis laeka juures viibivad inglid lõid maha umbes viiskümmend tuhat inimest.Ltu 159.3

Beet-Semesi elanikud hakkasid laegast kartma ja ütlesid: ““Kes suudaks seista Issanda, selle püha Jumala ees? Kelle juurde peaks ta meie juurest minema?” Ja nad läkitasid käskjalad ütlema KirjatJearimi elanikele: “Vilistid on Issanda laeka tagasi toonud, tulge alla ja viige see eneste juurde!” Kirjat-Jearimi elanikud viisid Issanda seaduselaeka Abinadabi kotta ja pühitsesid tema poja seda hoidma. Kakskümmend aastat olid heebrealased vilistite võimu all, neid alandati väga ning nad kahetsesid oma patte, Saamuel palus nende eest ja Jumal oli taas nende suhtes armuline. Vilistid sõdisid nendega ja jälle tegi Issand Iisraeli heaks imet ning nad võitsid oma vaenlased.Ltu 160.1

Seaduselaegas jäi Abinadabi kotta, kuni Taavet sai kuningaks. Taavet kogus Iisraelist valitud mehed, kolmkümmend tuhat, ja läks Jumala laegast ära tooma. Laegas asetati uuele vankrile ja toodi Abinadabi kojast välja. Abinadabi pojad Ussa ja Ahjo juhtisid vankrit. Taavet ja kogu Iisraeli rahvas mängis Issanda ees igasugustel muusikariistadel. “Aga kui nad jõudsid Naakoni rehealuse juurde, pani Ussa oma käe Jumala laeka külge ja haaras sellest kinni, sest veised tahtsid ümber ajada. Siis Issanda viha süttis põlema Ussa vastu ning Jumal lõi tema eksimuse pärast sinna maha ja ta suri seal Jumala laeka juures.” Ussa oli pahane härgade peale, sest need komistasid. Ta näitas üles usaldamatust Jumala suhtes, nagu ei suudaks Tema, kes oli laeka vilistite maalt ära toonud, selle eest hoolitseda. Laekaga kaasas käivad inglid lõid Ussa maha selle eest, et ta oli julgenud kannatamatult panna käe Jumala laeka külge.Ltu 160.2

“Ja Taavet kartis sel päeval Issandat ning ütles: “Kuidas võib Issanda laegas tulla minu juurde?” Ja Taavet ei tahtnud lasta Issanda laegast tuua enese juurde Taaveti linna, vaid laskis sel pöörduda gatlase Oobed-Edomi kotta.” Taavet teadis, et ta on patune inimene, ning kartis, et ta võib sarnaselt Ussale mingil kombel ülbeks osutuda ja Jumala viha enda peale kutsuda. “Ja Issanda laegas jäi gatlase Oobed-Edomi kotta kolmeks kuuks; ja Issand õnnistas Oobed-Edomit ja kogu ta koda.”Ltu 160.3

Jumal õpetas oma rahvale, et kuigi Tema seaduselaegas tõi hirmu ja surma neile, kes astusid selles sisalduvatest käskudest üle, oli see õnnistuseks ja jõuks neile, kes olid tema käskudele kuulekad. Kui Taavet kuulis, et Obed-Edomi koda oli väga õnnistatud ja et kõik tema asjad edenesid Jumala laeka tõttu hästi, soovis ta seda innukalt oma linna tuua. Aga enne, kui Taavet söandas püha seaduselaegast liigutada, pühitses ta end Jumala ees ja käskis ka kõigil kuningriigi kõrgetel võimukandjatel hoiduda ilmalikest asjadest ja kõigest, mis juhiks nende mõtted pühendumiselt kõrvale. Nii pidid nad end pühitsema, et püha laegast Taaveti linna tuua. “Taavet läks ja tõi rõõmsa meelega Jumala laeka Oobed-Edomi kojast üles Taaveti linna. ...Ltu 161.1

Kui Issanda laegas oli viidud ja asetatud ta paika keset telki, mille Taavet oli sellele püstitanud, siis ohverdas Taavet Issanda ees põletusja tänuohvreid.”Ltu 161.2