KORNEELIUSE JUURES

Kui Peetrus sisenes pagana majja, ei tervitanud Korneelius teda kui tavalist külalist, vaid kui taeva poolt austatud Jumala saadikut. Idamaade tava on kummardad vürsti või muu kõrge aukandja ees ning lapsed kummardavad vanemate ees, kes on auväärsel positsioonil. Kuid Korneelius, kes oli täidetud austusega Jumala saadetud apostli vastu, langes tema jalge ette ja kummardas teda.Ltu 240.1

Sõjaväepealiku niisuguse teo peale põrkus Peetrus kohkunult tagasi ja ütles teda püsti aidates: “Tõuse püsti, ka mina olen ju inimene!” Seejärel alustas ta temaga sõbralikku vestlust, et kõrvaldada aukartuse ja äärmise austuse tunne, millega sõjaväepealik temasse suhtus.Ltu 240.2

Kui Peetrusele oleks antud autoriteet ja positsioon, mida on talle omistanud roomakatoliku kirik, siis oleks ta Korneeliuse sügavat auavaldust tagant õhutanud, mitte pidurdanud. Niinimetatud Peetruse järglased nõuavad, et kuningad ja keisrid kummardaksid nende jalge ees, kuid Peetrus ise ütles, et ta on üksnes patune ja ekslik inimene.Ltu 240.3

Peetrus kõneles Korneeliusele ja tema majja kogunenuile juudi tavadest, et nende jaoks peeti ebaseaduslikuks paganatega selts-kondlikult suhelda ja et see tähendas tseremoniaalset roojastumist. See polnud keelatud Jumala Seaduse järgi, kuid inimeste traditsioonid olid muutnud selle siduvaks tavaks. Ta ütles: “Küllap te teate, et juuda mehel on lubamatu suhelda muulasega või minna tema juurde. Aga Jumal on mulle selgeks teinud, et ühtegi inimest ei tohi nimetada halvaks ega rüvedaks. Seepärast ma olengi sõnalausumata tulnud, kui mind kutsuti. Nüüd ma küsin: mis asja pärast te olete mu kutsunud?”Ltu 240.4

Seepeale jutustas Korneelius oma kogemusest ja talle nägemuses ilmunud ingli sõnadest. Lõpetuseks ütles ta: “Ma saatsin siis otsekohe sinu järele ja sa oled hästi teinud, et sa tulid. Nüüd me oleme siis kõik üheskoos Jumala ees kuulamas kõike, mida Issand sulle on käskinud. Nüüd avas Peetrus oma suu ja ütles: “Tõepoolest, nüüd ma mõistan, et Jumal ei ole erapoolik, vaid talle on vastuvõetav iga rahva hulgast see, kes teda kardab ja teeb õigust.” Kuigi Jumal oli eelistanud kõigile teistele rahvastele juute, ei olnud nad Tema silmis enam teistest kõrgemalseisvamad, sest nad olid hüljanud valguse ega elanud oma kutse kohaselt. Jumal suhtus lahkelt paganate hulgast neisse, kes sarnaselt Korneeliusega kartsid Jumalat, nõudsid õigust ja elasid neile antud valguse kohaselt. Nende siiras teenistus võeti vastu.Ltu 240.5

Ent Korneeliuse usk ja õigus ei saanud olla täiuslikud ilma teadmisteta Kristusest, seepärast saatis Jumal talle selle valguse ja teadmise, et tema õiget iseloomu edasi arendada. Paljud keelduvad vastu võtmast valgust, mille Jumala eelhoolitsus neile saadab, ning tsiteerivad selle vabanduseks Peetruse sõnu Korneeliusele ja tema sõpradele: “Talle on vastuvõetav iga rahva hulgast see, kes teda kardab ja teeb õigust.” Nad väidavad, et pole tähtis, mida inimesed usuvad, kuni nende teod on head. Niisugused inimesed eksivad, usk peab käima koos tegudega. Nad peavad ära kasutama valguse, mis on neile antud. Kui Jumal toob nad kokku oma sulastega, kes on saanud uut tõde, mis põhineb Jumala Sõnal, siis peavad nad selle rõõmuga vastu võtma. Tõde on edasiliikuv. Tõde on ülespoole liikuv. Ent teisest küljest, need, kes väidavad, et neid päästab üksnes usk, loodavad liivast köiele, sest ainult teod kinnitavad usku ja muudavad selle täiuslikuks.Ltu 241.1