NUHTLUSED

Kepi maoks ja jõevee vereks muutumine ei liigutanud vaarao kõva südant, vaid ainult suurendasid viha iisraellaste vastu. Võlurite teod panid teda uskuma, et need imed olid mustkunsti abil tehtud, kuid kui lõpetati konnade nuhtlus, oli tal küllaldaselt tõendeid seda mustkunstiks mitte pidada. Jumal oleks võinud konnad kaotada ja hetkega tolmuks muuta, kuid Ta ei teinud seda, muidu oleksid võinud kuningas ja egiptlased pärast nende kadumist öelda, et see oli mustkunsti tulemus nagu võlurite tegevuski. Konnad surid ja neid koguti hunnikutesse. Konnalaibad olid neil silma all ja rikkusid õhku. Siin olid kuningale ja kogu Egiptusele nende tühise filosoofiaga kõrvaldamatud tõendid, et see polnud mustkunst, vaid taeva Jumala karistus.Ltu 98.2

Võlurid ei suutnud esile kutsuda sääski. Issand ei lubanud neil isegi endale ega egiptlastele näidata, nagu suudaks nad sääsenuhtlust järele teha. Ta kõrvaldas kõik vaarao uskmatuse vabandused. Ta sundis isegi võlureid endid ütlema: “See on Jumala sõrm.”Ltu 98.3

Järgmisena tuli suure hulga parmude nuhtlus. Need polnud niisugused parmud, kes meid mõnel aastaajal tüütavad, vaid Egiptuse peale toodud parmud olid suured ja mürgised. Nende torge oli väga valus nii inimestele kui loomadele. Jumal eraldas oma rahva egiptlastest ega lubanud parme nende õhuruumi.Ltu 98.4

Seejärel saatis Issand egiptlaste loomadele katku ja kaitses samal ajal heebrealaste kariloomi, nii et ükski neist ei surnud. Järgmisena tulid inimeste ja loomade peale paised ning võlurid ei suutnud end selle eest kaitsta. Siis saatis Issand Egiptuse peale tulega segatud rahe nuhtluse koos välgu ja kõuemürinaga. Nuhtluse toimumise aeg oli ette teatatud, nii et keegi ei saanud väita, nagu toimunuks see juhuslikult. Issand demonstreeris egiptlastele, et kogu maa oli heebrealaste Jumala valitsuse all, et äike, rahe ja torm kuuletuvad Tema häälele. Vaarao, uhke kuningas, kes kord küsis: “Kes on Issand, et peaksid Temale kuuletuma?”, alandas end ja ütles: “Ma olen ... pattu teinud. Issand on õiglane, aga mina ja mu rahvas oleme õelad.” Ta palus olla Moosesel Jumala juures eestkostja, et see hirmuäratav mürin ja välgusähvatused lõppeksid.Ltu 99.1

Järgmisena saatis Issand kohutava rohutirtsude nuhtluse. Kuningas otsustas pigem vastu võtta nuhtlused, kui alistuda Jumalale. Süümepiinadeta vaatas ta kogu oma riigi kannatusi nende kohutavate karistuste ime all. Seejärel saatis Issand Egiptuse peale pimeduse. Inimesed ei jäetud üksnes valgusest ilma, vaid ka atmosfäär oli väga rõhuv, nii et hingata oli raske. Kuid heebrealastel oli puhas õhk ja nende elupaikades oli valgus.Ltu 99.2

Jumal lõi Egiptust veel ühe kohutava nuhtlusega, mis oli rängem kui kõik varasemad. Vaarao ja ebajumalapreestrid olid need, kes olid Moosese viimasele nõudmisele vastu. Inimesed soovisid, et heebrealastel lubataks Egiptusest lahkuda. Mooses selgitas nii vaaraole, egiptlastele kui ka iisraellastele viimase nuhtluse olemust ja mõju. Sel ööl, mis oli egiptlastele nii kohutav ja Jumala rahvale nii auline, seati sisse paasapüha pühalik korraldus.Ltu 99.3

Egiptuse kuningal ning uhkel ja ebajumalaid kummardaval rahval oli raske alistuda taeva Jumala nõudmistele. Egiptuse kuningas alistus väga pikkamööda. Kõige rängemas kannatuses alistus ta pisut, aga kui kannatus möödus, võttis ta kõik lubatu tagasi. Nii toodi Egiptuse peale üks nuhtlus teise järel ning vaarao ei alistunud kübetki rohkem, kui oli Jumala viha kohutavate nuhtluste tõttu sunnitud tegema. Kuningas jäi oma vastuhakus kindlaks ka siis, kui Egiptus oli laostunud.Ltu 99.4

Mooses ja Aaron rääkisid vaaraole iga nuhtluse olemusest ja mõjust, kui ta keeldub Iisraeli minema laskmast. Iga kord nägi ta, et nuhtlused tulid täpselt niisugusena, nagu oli öeldud, aga sellegipoolest ta ei alistunud. Alguses andis ta ainult loa ohverdada Jumalale Egiptuses, seejärel, kui Egiptus oli Jumala viha tunda saanud, lubas ta, et ainult mehed võivad minna. Kui rohutirtsude nuhtlus oli Egiptuse peaaegu hävitanud, andis ta loa, et ka nende lapsed ja naised võivad minna, kuid kariloomi ta ei lubanud. Siis ütles Mooses kuningale, et Jumala ingel tapab nende esmasündinud.Ltu 100.1

Iga nuhtlus tuli pisut lähemale ja oli karmim eelmisest ning see pidi olema kõigist eelnenuist kõige kohutavam. Kuid uhke vaarao oli üliväga vihane ega alandanud end. Ja kui egiptlased nägid suuri ettevalmistusi, mida iisraellased selleks kohutavaks ööks tegid, pilkasid nad veremärke nende uksepiitadel.Ltu 100.2