62. PEATÜKK — PÜHADE TASU

SIIS MA nägin väga suurt hulka ingleid toomas linnast aulisi kroone — igale pühale kroon, millele oli kirjutatud tema nimi. Kui Jeesus kutsus krooni järele, andsid inglid kroonid talle ning oma parema käega pani armas Jeesus krooni pühale pähe. Samamoodi tõid inglid kandled ja Jeesus andis ka need pühadele. Juhtivad inglid tõmbasid esimese noodi ja siis tõusid kõik hääled tänulikus, õnnelikus ülistuses ning kõik käed tõmbasid osavalt üle kandlekeelte, lastes kõlada rikkalike ja täiuslike viisidega meloodilist muusikat.Ltu 347.1

Siis ma nägin Jeesust juhtimas lunastatud hulka linna värava juurde. Ta võttis väravast kinni, tegi selle säravatel hingedel pärani lahti ja palus sisse astuda rahvastel, kes olid tõde alal hoidnud. Linnas avanes silmale kaunis vaatepilt. Kõikjal oli näha rikkalikku auhiilgust. Siis vaatas Jeesus oma lunastatud pühasid. Nende näod kiirgasid aupaistest. Jeesus suunas oma armastava pilgu neile ja ütles sügava, muusikana kõlava häälega: “Ma vaatan oma hingevaeva ja ma olen rahul. Tundke sellest rohkest aust rõõmu igavesti. Teie mured on lõppenud. Enam ei ole surma, kurbust ega nutmist ega mingisugust valu.” Ma nägin, kuidas lunastatud hulk kummardas ja heitis oma sätendavad kroonid Jeesuse jalge ette ning kui Tema armas käsi tõstis nad püsti, puudutasid nad kuldseid kandleid ja täitsid kogu taeva sügavakõlalise muusika ja lauludega Tallele.Ltu 347.2

Seejärel nägin, et Jeesus viis oma rahva elupuu juurde ja taas kuulsime Tema meeldivat häält, mis oli kõlavam kui ükski muusika, mida surelik on kuulnud, ütlemas: “Selle puu lehed on terviseks rahvastele. Sööge kõik sellest.” Elupuul olid kõige kaunimad viljad, mida pühad võisid vabalt võtta. Linnas oli kõige aulisem troon, millest voolas välja puhas eluveejõgi, selge nagu kristall. Elupuu kasvas selle jõe mõlemal kaldal ning jõe ääres oli teisi kauneid puid, mille vili oli sobiv toiduks.Ltu 347.3

Keel on liiga nõder, et püüda kirjeldada taevast. Kui see vaatepilt kerkib minu ette, olen ma hämmastusest sõnatu. Erakordsest hiilgusest ja võrratust aust haaratult panen sule kõrvale ja hüüatan: “Oo, missugune armastus! Oo, missugune imestusväärne armastus!” Taeva au ja Päästja armastuse võrratuid sügavusi ei suuda kirjeldada ka kõige ülevam keel.Ltu 348.1