PEETRUSE JA JAAKOBUSEGA KOHTUMINE

Barnabas, kes oli heldekäeliselt panustanud oma raha, et Kristuse tööd toetada ja vaeste vajadusi leevendada, oli olnud Paulusega tuttav siis, kui viimane oli usklike vastane. Nüüd astus ta esile ja uuendas tutvust, kuulas Pauluse tunnistust tema imelisest pöördumisest ja tolle aja kogemustest. Ta uskus Paulust täielikult, võttis ta vastu ja viis ta käekõrval apostlite juurde. Ta jutustas tema kogemusest, millest ta oli äsja kuulnud — et Jeesus oli isiklikult ilmunud Paulusele Damaskuse teel, et Ta oli temaga rääkinud, et Paulus oli nägemise tagasi saanud Hananiase palvete peale ning et ta oli pärast seda kuulutanud linna sünagoogides, et Jeesus on Jumala Poeg.Ltu 232.2

Apostlid ei kahelnud enam, nad ei saanud Jumalale vastu panna. Peetrus ja Jaakobus, kes olid tol ajal ainsad apostlid Jeruusalemmas, ulatasid abikäe temale, kes oli kord olnud nende usu tuline tagakiusaja, ning kes oli nüüd samavõrra armastatud ja austatud, kui ta varem oli olnud kardetud ja välditud. Siin kohtusid värske usu kaks suurkuju — Peetrus, üks Kristuse valitud kaaslasi Tema maapealsel ajal, ja Paulus, variser, kes oli pärast Jeesuse taevaminekut kohtunud Temaga näost näkku, Temaga rääkinud ning näinud nägemuses Teda ja Tema taevase töö olemust.Ltu 232.3

Sel esimesel vestlusel olid mõlema apostli jaoks olulised tagajärjed, kuid see jäi lühikeseks, sest Paulus soovis innukalt Õpetaja heaks tööle hakata. Peagi kuuldi sama häält, mis oli nii tõsimeelselt Stefanosega vaielnud, samades sünagoogides kartmatult kuulutamas, et Jeesus oli Jumala Poeg — kaitstes sama üritust, mille nimel oli Stefanos surnud. Ta jutustas oma imelisest kogemusest ning, süda täidetud õrnusega vendade ja endiste kaastöötajate suhtes, esitas samamoodi nagu Stefanos tõendeid prohvetikuulutustest, et Jeesus, kes oli risti löödud, oli Jumala Poeg.Ltu 233.1

Kuid Paulus oli arvestanud oma juudi vendade vaimsust valesti. Teda tabas samasugune tuline viha, mis oli purskunud Stefanose peale. Ta nägi, et peab vendadest eralduma, ja kurbus täitis tema südant. Ta oleks hea meelega andnud oma elu, kui ta oleks selle abil saanud nad tuua tõe tundmisele. Juudid hakkasid tegema plaane tema elu võtmiseks ning jüngrid soovitasid tal Jeruusalemmast lahkuda, ent tema viivitas, sest ei soovinud lahkuda ja soovis väga veel veidi kauem juudi vendade hulgas töötada. Ta oli nii aktiivselt osa võtnud Stefanose märtrina hukkamisest, et ta ihaldas tõsiselt seda plekki minema pühkida, kaitstes julgelt tõde, mis oli Stefanosele elu maksma läinud. Talle tundus Jeruusalemmast põgenemine argpükslikkusena.Ltu 233.2