INGLISMAA JA ŠOTIMAA SAAVAD VALGUSTATUD

Sel ajal kui Luther avas suletud Piibli Saksamaa rahvale, ajendas Jumala Vaim William Tyndale’i Inglismaal sama tegema. Ta oli usin Pühakirja uurija ja kuulutas kartmatult tõdesid, milles oli veendunud, ning soovitas kõiki õpetusi Jumala Sõnaga läbi proovida. Tema innukus äratas paratamatult paavsti poolehoidjate vastuseisu. Üks temaga diskuteerinud katoliiklasest teoloog hüüatas: “Ilma Jumala seaduseta on meil parem kui paavsti omata.” Tyndale vastas: “Ma astun vastu paavstile ja kõigile tema seadustele. Ja kui Jumal hoiab mu elu, töötan ma selle nimel, et üsna pea tunneb adra taga astuv poiss Pühakirja rohkem kui teie.”Ltu 291.3

Südames kantud eesmärk anda rahvale Uus Testament nende oma keeles oli nüüd kinnitatud ja ta asus kohe selle töö kallale. Kogu Inglismaa tundus tema jaoks suletud olevat ja ta otsustas otsida varjupaika Saksamaal. Siin alustas ta ingliskeelse Uue Testamendi trükkimist. Peagi valmis kolm tuhat Uue Testamendi eksemplari ja veel samal aastal tuli teine trükk.Ltu 292.1

Viimaks tunnistas Tyndale oma usku märtrisurmaga, kuid relvad, mille ta oli ette valmistanud, võimaldasid teistel sõduritel võidelda läbi sajandite kuni meie ajani.Ltu 292.2

Šotimaal leidis evangeelium kaitsja John Knoxi isikus. See siiras reformaator ei löönud inimeste ees kartma. Tema ümber lõõmavad märtripiinade leegid üksnes suurendasid tema innukust. Hirmuvalitseja kirves ähvardavalt pea kohal, seisis ta kindlal alusel ja püüdis hävitada ebajumalateenistust. Nii püüdles ta visalt oma eesmärgi poole, palvetades ja võideldes Issanda lahinguid, kuni Šotimaa oli vaba.Ltu 292.3

Inglismaal kuulutas Hugh Latimer kantslist, et Piiblit tuleb lugeda rahva keeles. Tema sõnul oli Piibli autor Jumal ise ning Pühakiri on väe ja igikestvuse saanud oma Autorilt. “Pole ühtki kuningat, keisrit, valitsejat ega ülemat, ... kes ei peaks kuuletuma ... Tema Pühale Sõnale.” “Ärgem käigem mööda kõrvalteid, vaid lubagem Jumala Sõnal end juhtida. Ärgem käigem ... oma esiisade jälgedes ega taotlegem seda, mida nad tegid, vaid seda, mida nad oleksid pidanud tegema.”Ltu 292.4

Tõde tõusid kaitsma Tyndale’i ustavad sõbrad Robert Barnes ja John Frith. Neile järgnesid Nicholas Ridley ja Thomas Cranmer. Need inglise reformatsiooni eestvedajad olid haritud mehed ja enamikku neist hinnati roomakatoliku kirikus innukuse ja vagaduse tõttu kõrgelt. Nende vastuseis paavstlusele tulenes sellest, et nad mõistsid kirikukogu eksimusi. Paabeli saladuste tundmine andis suurema väe nende tunnistusele kiriku vastu.Ltu 292.5

Tähtsaim põhimõte, mida toetasid Tyndale, Frith, Latimer ja Ridley, oli Pühakirja jumalik autoriteet ja pädevus. Nad ei tunnustanud paavstide, kirikukogude, kirikuisade ja kuningate oletatavat õigust valitseda usuasjades südametunnistuse üle. Nende mõõdupuu oli Piibel ning sellega mõõtsid nad kõiki õpetusi ja väiteid. Usk Jumalasse ja Tema Sõnasse kinnitas neid pühi mehi, kui nad andsid oma elu tuleriidal.Ltu 293.1