„Tunnistus kogudusele” nr 7

53. peatükk. Põhi ja Lõuna

4. jaanuaril 1862. aastal näidati mulle mõningaid asju meie riigi kohta. Minu tähelepanu suunati lõunaosariikide mässule. Lõuna valmistus ägedaks konfliktiks, samal ajal kui Põhi nende tõeliste tunnete suhtes uinus. Enne president Lincolni valitsuse ametisseasumist oli Lõuna saavutanud suure edumaa. Lõuna valitsus kavandas ja korraldas nii, et Lõuna saaks Põhjalt sõjavarustust röövida. Neil oli selleks kaks eesmärki. Esiteks olid nad kindlalt nõuks võtnud ülestõusu teha ja pidid selleks valmistuma. Teiseks pidi Põhi olema mässu puhkemiseks täiesti ettevalmistamata. Sellega pidid nad võitma aega ning arvasid, et suudavad vägivaldsete ähvarduste ja halastamatu teguviisiga Põhja niivõrd hirmutada, et see on kohustatud neile alistuma ja laskma neil kõike oma tahte järgi teha.Tk1 250.1

Põhi ei mõistnud Lõuna kibedat, kohutavat viha nende vastu ning oli nende salajaste sepitsuste suhtes ettevalmistamata. Põhi hooples oma jõuga ja pilkas Lõuna ideed Ühendriikidest lahkuda. Põhi võttis seda kangekaelse, jonnaka lapse ähvardusena ja arvas, et Lõuna tuleb peagi mõistusele ning, tahtmata Ühendriikidest lahkuda, tuleb alandlikult vabandades nende juurde tagasi. Põhjal ei olnud õiget arusaamist neetud orjanduse süsteemi jõust. See ja ainult see käivitas sõja. Lõuna on olnud üha nõudlikum. Nende arvates on täiesti õige tegeleda inimkaubandusega, kaubelda orjade ja inimhingedega. Nad on ärritatud ja raevukad, kui ei saa kogu soovitud territooriumi. Nad lõhuksid maha piirid, viiksid orjad igale poole ja tõmbaksid maale orjatööga needuse. Lõuna väljendusviis on olnud käskiv ja Põhi ei ole võtnud selle vaigistamiseks tarvitusele sobivaid abinõusid.Tk1 250.2

Ülestõusuga tegeleti nii ettevaatlikult ja aeglaselt, et paljud, kes alguses võpatasid õudusest, on mässajate mõjul hakanud pidama seda õigeks ja õiglaseks ning Konföderatsiooniga ühinesid tuhanded, kes ei oleks seda teinud, kui meie valitsus oleks ülestõusu algusperioodil kohesed ja põhjalikud meetmed tarvitusele võtnud, isegi nii kehvas sõjavalmiduses nagu valitsus oli. Sellest ajast alates on Põhi valmistunud sõjaks, kuid ülestõus on pidevalt laienenud ning nüüd on selle mahasurumiseks sootuks halvemad väljavaated kui mitu kuud tagasi. Tuhanded on kaotanud elu, paljud on pöördunud koju tagasi, eluks ajaks vigastatu ja sandistatuna; tervis on kadunud, materiaalsed väljavaated on kadunud ning vähe on saavutatud! Tuhandeid meelitati sõtta minema arusaamisega, et see sõda on orjanduse kaotamiseks, aga nüüd, mil inimesed on värvatud, leiavad nad, et neid on petetud, sest selle sõja eesmärk ei ole mitte orjanduse kaotamine, vaid selle hetkeseisu kaitsmine.Tk1 251.1

Need, kes söandasid jätta oma kodu ja ohverdada elu orjanduse väljajuurimisele, ei ole rahul. Nad ei näe sõja häid tulemusi, vaid ainult Ühendriikide kaitsmist, mille nimel ohverdatakse tuhanded inimelud ja kodud jäävad inimtühjaks. Paljud hääbuvad ja surevad laatsarettides, teised on langenud ülestõusnute kätte vangi ja see saatus on veel kardetavam kui surm. Kõige selle valgel küsitakse: kui ülestõus õnnestub maha suruda, siis mis saavutatakse? On võimalik vaid ehmatavalt vastata: mitte midagi. Ülestõusu põhjust ei ole kõrvaldatud. Orjandussüsteem, mis on meie riigi laostanud, on jäänud alles ja õhutab järgmist ülestõusu. Tuhanded meie sõdurid on kibestunud. Nad kannatavad suurimat puudust, nad on valmis seda taluma, kuid nad leiavad, et neid on petetud ja nad on lootuse kaotanud. Meie juhtivad mehed on segaduses, nende süda on hirmu täis. Nad kardavad kuulutada vabadust mässajate orjadele, sest nii tehes ärritaksid nad seda osa Lõunast, kes ei ole ülestõusuga ühinenud, kuid kes on kindlad orjapidajad. Ja veel kardavad nad nende kindlameelsete orjandusvastaste inimeste mõju, kes on võimul ja kel on vastutusrikkad ametid. Nad on kartnud julge, otsusekindla hääle mõju, sest see õhutaks põlema tuhandete tugeva soovi pühkida selle kohutava mässu põhjus minema, lasta rõhutud vabaks ja purustada kõik ikked.Tk1 251.2

Paljudel neist, kes on kõrgetel vastutusrikastel ametikohtadel, on vähe südametunnistust ja hingeõilsust. Nad võivad kasutada oma võimu otseselt nende hävitamiseks, keda nad valitsevad, kuid nad on selle koha pealt silma kinni pigistanud. Need juhid võivad kuritarvitada neile antud võimu ja sundida oma alluvaid ohtlikele positsioonidele, kus nad on välja pandud kohutavatele kokkupõrgetele ülestõusnutega, ilma et neil oleks vähimatki lootust neid alistada. Nii hävitatakse kartmatuid, põhjalikke mehi nii nagu Taavet hävitas Uurija. Tk1 252.1

Väärtuslikke mehi on ohverdatud selleks, et saada lahti nende tugevast orjandusevastasest mõjust. Lihtsalt enam ei ole mõnda sellist meest, keda Põhi sel kriitilisel ajal vajaks ja kelle teenistus oleks hinnatuim. Nad on hoolimatult ohverdatud. Meie riigi väljavaated on heidutavad, sest vastutusrikastel positsioonidel on neid, kes südames on mässajad. On komandöre, kes tunnevad mässajatele kaasa. Samal ajal kui nad on innukalt Ühendriikide säilitamise poolt, põlgavad nad neid, kes on orjandusevastased. Mõned sõjaväeosad koosnevad suurel määral niisugustest inimestest — ollakse niivõrd üksteise vastu, et paljude rügementide vahel pole tegelikult üksmeelt.Tk1 252.2

Kui mulle seda sõda näidati, tundus see ainulaadseima ja ebakindlaimana, mida kunagi on peetud. Suur osa vabatahtlikest astus sõtta üdini uskudes, et sõja tulemuseks on orjanduse kaotamine. Teised astusid sõjaväkke, et säilitada orjandus niisugusena nagu see on, kuid suruda ülestõus maha ja hoida alal Ühendriigid. Ja et asi oleks veel segasem ja ebakindlam, on mõned vastutavad ohvitserid kindlalt orjanduse pooldajad, kelle sümpaatia on täielikult Lõuna poolel, kuid kes on vastu eraldi valitsusele. Selle sõja edukas käik näib olevat võimatu, sest paljud meie ridades tegutsevad jätkuvalt Lõuna kasuks ning orjanduse pooldajad löövad meie sõjavägesid ja tapavad neid halastamatult. Ka mõned meie juhtivatest meestest Kongressis tegutsevad pidevalt Lõuna kasuks. Asjade niisuguse seisu puhul on üles kutsutud üleriigilisele paastumisele ja palvele, et Jumal lõpetaks selle sõja kiiresti ja soodsalt. Mind suunati siis kirjakoha juurde: „Kas niisugune on see paast, mis mulle meeldib, päev, mil inimene alandab oma hinge, et ta painutab oma pead nagu kõrkjas ja teeb enesele aseme kotiriidest ning tuhast? Kas sa seda nimetad paastuks ja Issandale meelepäraseks päevaks? Eks ole ju mulle meeldiv paast niisugune: päästa valla ülekohtused ahelad, teha lahti ikke rihmad, lasta vabaks rõhutud ja purustada kõik ikked? Eks see ole murda oma leiba näljasele ja viia oma kotta viletsad kodutud, kui sa näed alastiolijat ja riietad teda ega hoidu oma ligimesest?” Tk1 252.3

Ma nägin, et riiklikud paastud olid Jehoovale teotuseks. Ta ei võta niisugust paastu vastu. Aruandeingel kirjutab nende kohta: „Te paastute riiuks ja tüliks ja et lüüa õela rusikaga.” Mulle näidati, kuidas meie juhtivad mehed on kohelnud vaeseid orje, kes on tulnud nende juurde kaitset otsima. Inglid on selle kirja pannud. Ikke murdmise ja rõhutute vabaks laskmise asemel on need mehed teinud nende ikke veel raskemaks, kui neil oli türanniseerivaid isandaid teenides. Vabadusearmastus sunnib vaeseid orje oma isandate juurest lahkuma ja vabaduse saamise nimel oma eluga riskima. Nad ei oleks söandanud oma isanda juurest lahkuda ning panna end välja raskustele ja õudustele, mis kaasnevad tabamisega, kui neil ei oleks samasugust tugevat armastust vabaduse vastu nagu igaühel meist. Põgenenud orjad on talunud sõnulseletamatuid raskusi ja ohte vabaduse saamiseks ning viimase lootusena, vabadusearmastus rinnus põlemas, pöörduvad nad meie valitsuse poole, et kaitset saada, kuid nende usaldust koheldakse ülima põlgusega. Paljusid neist on koheldud julmalt sellepärast, et nad on sooritanud nii suure kuriteo — nad on julgenud pingutada vabaduse saamiseks. Tähtsad mehed, kes väidavad end omavat inimlikku südant, on peaaegu alasti ja nälginud orje väärkohelnud ning saatnud nad tagasi nende julmade isandate juurde ja lootusetusse orjusesse taluma ebainimlikku julmust selle eest, et julgesid vabadusse püüelda. Mõned sedalaadi viletsad inimesed heidavad nad ebatervislikesse vangikongidesse ja neid ei huvita, kas nad jäävad elama või surevad. Nad on jätnud nad ilma vabadusest ja vabast õhust, mida taevas ei ole neile keelanud, ning jätnud siis kannatama toidu ja riietuse puudusesse. Ja kõige selle taustal kuulutatakse välja riiklik paast! Oh missugune teotus Jehoovale! Issand ütleb Jesaja kaudu: „Päevast päeva nad küll otsivad mind ja tahavad teada mu teid, nagu oleks see rahvas, kes on õiglane ega hülga oma Jumala õigust.” Tk1 253.1

Isandad on põgenenud orjadele rääkinud, et Põhja inimesed tahavad neid oma valdusesse saada, et neid julmalt ära kasutada ja et orjanduse kaotamise pooldajad kohtlevad neid hullemini, kui neid seni on koheldud. Neile on korratud igasuguseid koledaid lugusid, et panna neid Põhja jälestama, ometi aimavad nad, et mõni süda Põhjas tunneb nende ülekohtule kaasa ja püüab siiski neid aidata. See on olnud ainus täht, mis on heitnud helkivat valgust nende õnnetusse ja süngesse vangipõlve. Viis, kuidas vaesed orje on koheldud, on pannud neid uskuma, et nende isandad rääkisid neile selles suhtes tõtt. Ja ometi kuulutatakse välja riiklik paast! Issand ütleb: „Eks ole ju mulle meeldiv paast niisugune: päästa valla ülekohtused ahelad, teha lahti ikke rihmad, lasta vabaks rõhutud ja purustada kõik ikked?” Kui meie riik järgiks paastu, mis on Jumalale meeldiv, siis võtaks Ta sõja suhtes nende palveid kuulda, kuid praegu ei jõua need Tema kõrvu. Ta pöördub neist ära, sest need on Tema jaoks vastikud. Asju on nii korraldatud, et need, kes on ikke rihmu lahti päästnud ja ikkeid purustanud, satuvad hukkamõistu alla või kõrvaldatakse vastutavatelt ametikohtadelt või kipuvad nende elu kallale need, kes paastuvad „riiuks ja tüliks ja et lüüa õela rusikaga”.Tk1 254.1

Mulle näidati, et kui selle sõja eesmärgiks oleks olnud orjanduse kaotamine, oleks Inglismaa soovi korral Põhjale appi tulnud. Kuid Inglismaa mõistab täielikult valitsuse praegust arusaama ning seda, et sõda ei ole orjanduse kaotamiseks, vaid pelgalt Ühendriikide säilitamiseks, ning selle säilitamine ei ole Inglismaa huvides. Meie valitsus on olnud väga uhke ja sõltumatu. Selle riigi rahvas on tõstnud end taevani ja vaadanud monarhistlike valitsuste poole ülalt alla. Nad on võidurõõmutsenud oma kiideldud vabaduse üle, samal ajal kui kannatatakse ja lubatakse orjandust, mis on tuhandeid kordi hullem monarhistliku valitsuse türanniast. Sellel valguse maal säilitatakse süsteemi, mis lubab inimperekonna ühel osal orjastada teist osa, alandada miljoneid inimesi looma tasemele. Paganlikes maades ei leidu sellele patule võrdväärset.Tk1 254.2

Ingel ütles: „Kuulake, oo taevad, rõhutute hüüdeid ja tasuge rõhujatele nende tegude eest kahekordselt.” See riik alandatakse veel põrmu. Inglismaa uurib, kas on hea meie riigi praegust nõrka olukorda ära kasutada ja kas me riskime temaga sõdima hakata. Inglismaa kaalub asja ja püüab kuulata teisi riike. Ta kardab, et kui ta alustab sõda välismaal, muutub ta kodumaal nõrgaks ja teised riigid kasutavad tema nõrkust ära. Teised riigid teevad vaikselt, kuid aktiivselt ettevalmistusi sõjaks ning loodavad, et Inglismaa hakkab sõdima meie riigiga, sest siis oleks neil võimalus kätte maksta nende käest minevikus võetud eeliste ja neile tehtud ebaõigluse eest. Osa kuninganna alamaid ootab soodsat hetke oma ikke purustamiseks, aga kui Inglismaa leiab, et see tasub ära, ei kahtle ta hetkegi, et parandada oma võimalusi meie riigi üle võimu näitamiseks ja meie alandamiseks. Kui Inglismaa kuulutab sõja, on igal riigil oma huvid mängus ja toimub üleüldine sõda, üldine segadus. Inglismaa teab arvamuste lahknevust nende hulgas, kes püüavad ülestõusu maha suruda. Ta tunneb hästi meie valitsuse nõutut olekut. Ta on jälginud hämmastusega selle sõja toimumist − aeglasi, saamatuid käike, sõjaväe tegevusetust ja riiki laostavaid kulusid. Meie valitsuse nõrkus on teistele riikidele täiesti avalik ja nende meelest on põhjus selles, et tegemist pole monarhistliku valitsusega. Nad kiidavad oma valitsust ja vaatavad ülalt alla, mõned haletsuse, teised põlgusega, meie riigi peale, (260) mida nad on pidanud maailma kõige võimsamaks. Kui meie riik jääb ühtseks, on sel jõudu, kuid jagunenult langeb paratamatult.Tk1 255.1