Kui ma olin täielikult veendunud, et minu abikaasa ei parane pikale veninud haigusest tegevusetuks jäädes ja et mul oli tulnud aeg edasi minna ja oma tunnistus inimesteni viia, otsustasin vastupidiselt Battle Creeki koguduse arvamusele ja nõuannetele — olime tol ajal selle koguduse liikmed — riskida ja võtta talve karmis külmas ette teekond Põhja-Michigani, kuigi mu abikaasa oli äärmiselt nõrk. Vajasin sellise otsuseni jõudmiseks palju moraalset julgust ja usku Jumalasse; riskisin ju nii paljuga, eriti seetõttu, et olin üksi ja minu vastaspoolel oli koguduse mõju, kaasa arvatud need, kes olid Battle Creekis töö eesotsas.Tk1 541.1

Aga ma teadsin, et mul on töö teha, ja mulle tundus, et Saatan otsustas mind sellest eemal hoida. Olin oodanud kaua, et meie vangipõli pöörduks, ja kartsin, et kui jään kauemaks töölt eemale, lähevad kallid hinged kaotsi. Kauem tööpõllult eemal viibimine näis mulle surmast hullem. Kui lähme teele, võime vaid hukkuda. Niisiis lahkusime 19. detsembril 1866. aastal lumetormis Battle Creekist ja suundusime Michigani osariigis Ottawa maakonnas asuvasse Wrighti. Minu abikaasa talus pikka ja rasket üheksakümne miili pikkust teekonda paremini, kui olin kartnud, ja kui jõudsime oma vanasse koju vend Rooti juures, tundus ta olevat samasuguse tervise juures nagu siis, kui Battle Creekist lahkusime. See armas perekond võttis meid lahkelt vastu ja hoolitses meie ees õrnalt nagu kristlikud vanemad haigete laste eest.Tk1 541.2

Leidsime sealse koguduse olevat väga kehvas seisus. Suure osa liikmete südames olid lahkhelide ja üksteisega rahulolematuse seemned sügavalt juurdunud ning neid valdas ilmalik meelsus. Ja hoolimata kehvast olukorrast olid nad meie jutlustajate tööst saanud nii harva rõõmu tunda, et nad nälgisid vaimuliku toidu järele. Siin algas meie esimene tegelik töö pärast minu abikaasa haigestumist. Siin alustas ta tööd nagu varasematel aastatel, kuigi suures nõrkuses. Ta kõneles kolm- või nelikümmend minutit nii hingamispäeva kui ka nädala esimese päeva ennelõunal ning mina täitsin ülejäänud aja ja kõnelesin umbes poolteist tundi iga päeva pärastlõunal. Meid kuulati suurima tähelepanuga. Ma nägin, et mu abikaasa muutus tugevamaks, selgemaks ja oma kõneaines mõjusamaks. Ja kui ta kord kõneles tund aega selgelt ja mõjuvõimsalt, töökoorem õlgadel nagu enne haigust, oli minu tänutunne suurem, kui on võimalik väljendada. Kogudus oli sügavalt liigutatud. Tundsin kindlalt, et see oli meie jaoks paremate päevade koidik.Tk1 541.3

Jäime nende inimeste juurde kuueks nädalaks. Ma kõnelesin kakskümmend viis korda ja mu abikaasa kaksteist korda. Kui jätkasime tööd selles koguduses, hakkasid minu ees avanema inimeste olukorrad ning ma alustasin neile tunnistuste kirjutamist, mida kokku oli sada lehekülge. Seejärel alustasime tööd nende inimeste heaks; kas vend Rooti juures, kus me peatusime, või mõnega nende enda kodus, kuid kõige rohkem palvemajas koosolekutel. Selles töös oli abikaasast mulle suur abi. Tema pikk kogemus sellises töös, mida varem koos olime teinud, oli teda selleks ette valmistanud. Ja kui ta nüüd taas tööd alustas, ilmutas ta samasugust mõtteselgust, head arusaamisvõimet ja ustavust eksijate kohtlemisel nagu varasematel päevadel. Õigupoolest ei oleks ka kaks teist meie vaimulikku suutnud mulle niisugust abi pakkuda kui tema.Tk1 542.1

Nende armsate inimeste heaks sai tehtud suur ja hea töö. Eksimused tunnistati vabalt ja täielikult üles, taastati üksmeel ja tööl oli Jumala õnnistus. Minu abikaasa tegutses selle nimel, et juurutada koguduses süstemaatilist heategevust niisugusel määral, et selle võiksid kõik meie kogudused üle võtta. Tema pingutuste tulemusena kasvas umbes kolmesaja dollari võrra summa, mida see kogudus igal aastal ühisesse kassasse maksis. Need, kellel koguduses oli olnud probleeme mõnede minu tunnistustega, eriti riietuse küsimust puudutavatega, jäid täielikult rahule, kui kuulsid teema selgitust. Tervise- ja kleidireform võeti vastu ning terviseinstituudi tarbeks koguti suur summa.Tk1 542.2

Ma arvan, et siinkohal on minu kohus rääkida, et ajal, mil see töö toimus, tuli kahjuks Wrighti üks jõukas vend New Yorgi osariigist. Ta oli käinud Battle Creekis ja saanud teada, et alustasime tööd vastupidiselt koguduse ja Battle Creekis töö eest vastutavate inimeste arvamusele ja soovitusele. Ta otsustas rääkida minu abikaasast kui mingil määral vaimuhaigest inimesest, kelle tunnistus ei oma järelikult tähtsust, ja tegi seda just neile, kelle nimel olime kõige suuremat tööd teinud. Tema mõjul, nagu rääkis mulle selle koguduse vanem vend Root, sai töö tagasilöögi vähemalt kaheks nädalaks. Ma annan sellest teada seetõttu, et pühitsemata inimesed taipaksid, kuidas nad oma pimeda, südametu olekuga avaldavad ühe tunniga mõju, mille tühistamiseks võib Issanda kurnatud sulastel kuluda nädalaid. Me töötasime rikaste inimeste heaks ja Saatan nägi, et tal sobis kasutada just seda jõukat venda. Aidaku Issand tal jõuda nii kaugele, et ta mõistaks ja tunnistaks alandlikult oma eksimust. Jumala õnnistuse abil suutsime täiendava kahe nädala kõige väsitavama tööga kõrvaldada vale mõju ja anda armsatele inimestele täieliku tõendi, et Jumal on meid nende juurde saatnud. Meie edasise töö tulemusena ristis vend Waggoner peagi seitse inimest ning meie teise külaskäigu ajal sellesse kogudusse ristis minu abikaasa juulis kaks inimest.Tk1 543.1

New Yorgi osariigist pärit vend tuli koos oma naise ja tütrega tagasi Battle Creeki, kuid mitte kavatsusega anda tööst Wrightis õigeid teateid või aidata järjele Battle Creeki koguduse tunded. Hiljem ilmsiks saanud faktide põhjal on selge, et ta tegi kahju kogudusele ja kogudus temale, kui nad vastastikku nautisid majast majja käimist ning esitasid vägagi ebasoodsaid arvamusi meie teguviisi kohta. Sel ajal, kui see julm töö kestis, sain ma järgmise unenäo.Tk1 543.2

Ma külastasin Battle Creeki koos isikuga, kes oli aukartustäratav ja kelle käitumine oli väärikas. Unenäos jalutasime meie koguduseliikmete majade vahel. Kui olime kuhugi sisenemas, kuulsime tõsist kõnekõminat. Sageli mainiti minu abikaasa nime ning oli kurvastav ja hämmastav kuulda, et inimesed, kes olid nimetanud end meie kindlaimateks sõpradeks, rääkisid juhtumitest, mis olid toimunud minu abikaasa raske kannatuse ajal, kui tema vaimsed ja füüsilised võimed olid suurel määral halvatud. Tundsin suurt kurbust, kui kuulsin eelnevalt mainitud New Yorgi osariigist pärinevat, end vennaks nimetavat inimest rääkimas tõsiselt ja liialdades juhtumitest, millest Battle Creeki inimesed ei teadnud, samas kui meie sõbrad Battle Creekis jutustasid omakorda sellest, mida nemad teadsid. Kaotasin jõu, mu süda oli murest murtud ja ma oleksin unes peaaegu kukkunud, kuid mu saatja käsi toetas mind ja ta ütles: „Sa pead kuulama. Sa pead teadma, isegi kui seda on raske taluda.”Tk1 543.3

Mitmes majas, millele lähenesime, oli kõne all sama teema. See oli nende käesoleva aja tõde. Ma ütlesin: „Oh ma ei teadnud seda. Ma ei teadnud, et niisugused tunded on nende südames, keda pidasime oma sõpradeks heaolus ning vankumatuteks sõpradeks kannatustes, hädas ja ebaõnnes. Kui ma ometi ei oleks seda teadnud! Me oleme pidanud neid oma kõige paremateks ja ustavamateks sõpradeks.” Tk1 544.1

Isik kordas mulle sõnu: „Kui nad ainult sama varmalt, tõsiselt ja innukalt vestleksid oma Lunastajast, mõtleksid Tema võrratutele omadustele, Tema omakasupüüdmatule heatahtlikkusele, halastavale andestusele, kaastundlikule õrnusele kannatajate vastu, Tema kannatlikkusele ja sõnul väljendamatule armastusele, kui väga palju kallimad ja väärtuslikumad oleksid siis viljad.”Tk1 544.2

Siis laususin mina: „Ma olen väga kurb. Minu abikaasa ei ole end hingede päästmisel säästnud. Ta oli koormuse all niikaua, kuni see ta kokku vajutas. Ta varises füüsiliselt ja vaimselt kokku; nüüd on lihtsalt julm ja õel koguda kokku sõnad ja teod ning kasutada neid tema mõju hävitamiseks pärast seda, kui Jumal on võtnud ta oma peopesale ja tõstnud üles, et tema hääl võiks taas kosta.”Tk1 544.3

Mind saatev isik ütles mulle: „Vestlus, mille teemaks on Kristus ja Tema elule iseloomulik, kosutab vaimu ja selle viljad on pühaduseks ja igaveseks eluks.” Seejärel tsiteeris ta sõnu: „Kõik, mis on tõsine, mis aus, mis õige, mis kasin, mis armas, mis on hea kuulda kui vooruslik komme ja kiituse väärt, sellele mõelge.” Need sõnad avaldasid mulle niivõrd muljet, et kõnelesin neist järgmisel hingamispäeval.Tk1 544.4

Minu töö Wrightis oli väga väsitav. Pidin oma abikaasa eest palju hoolitsema päeval ja vahel ka öösel. Tegin talle vanne, viisin ta välja ratsutama ja kaks korda päevas jalutama, ükskõik kas ilm oli külm, tormine või meeldiv. Minu käes oli sulg ja tema dikteeris oma artikleid ajakirjale Review, samuti kirjutasin palju kirju lisaks paljudele lehekülgedele isiklikele tunnistustele ja trükise „Tunnistus” nr 11 põhiosale. Sellele lisandusid külaskäigud ja kõned nii sageli, pikalt ja tõsiselt, kui ma suutsin. Vend ja õde Root tundsid mulle minu katsumustes ja töös väga kaasa ning hoolitsesid õrnima hoolega kõigi meie vajaduste täitmise eest. Palusime sageli, et Issand õnnistaks neid materiaalselt, annaks neile tervist ja armu ning vaimulikku jõudu. Ja ma tundsin, et nende osaks said erilised õnnistused. Kuigi nende koju tuli haigus, kuulsin vend Rootilt, et nüüd on neil tervis parem kui varem. Ja muude ajalike hüvede hulgas teatab ta ka, et tema nisupõllud andsid saagiks kakskümmend seitse vakka aakrilt, mõnikord isegi nelikümmend, samal ajal kui tema naabrite põldudel on keskmine saak olnud ainult seitse vakka aakrilt.Tk1 545.1

29. jaanuaril 1867. aastal lahkusime Wrightist ja sõitsime neljakümne miili kaugusele Greenville’i Montcalmi maakonnas. Oli karmilt pakaseline talvepäev ning meil oli hea meel leida külma ja tormi eest varju vend Maynardi juures. See armas perekond võttis meid oma südamesse ja koju lahkelt vastu. Jäime sellesse piirkonda kuueks nädalaks, töötasime Greenville’i ja Orleansi kogudustes ja muutsime vend Maynardi külalislahke kodu oma peakorteriks.Tk1 545.2

Issand andis mulle inimestele kõnelemises vabaduse. Igas tehtud pingutuses tajusin Tema toetavat väge. Ja kui veendusin täielikult, et mul on inimestele tunnistus, mida saan viia nendeni koos oma abikaasa tegevusega, sai minu usk kinnitust, et tema tervis taastub Jumala töös tegutsemiseks. Inimesed võtsid tema pingutused vastu ja temast oli mulle töös palju abi. Ilma temata oleksin suutnud vähe korda saata, kuid tema abiga ja Jumala jõus suutsin teha mulle määratud tööd. Issand toetas teda igas jõupingutuses. Kui ta Jumalat usaldades riskis oma nõrkusest hoolimata tegutsema hakata, sai ta jõudu ja paranes iga jõupingutusega. Kui mõistsin, et minu abikaasa füüsiline ja vaimne jõud taastus, olin piiritult tänulik, sest nüüd oli mul võimalus tegeleda taas ja veel tõsisemalt Jumala tööga, seista oma abikaasa kõrval ja näha koos vaeva, et lõpetada töö Jumala rahva heaks. Enne haigestumist, oli tema amet hoidnud teda suurema osa ajast kontoris. Ja kuna ma ei saanud ilma temata reisida, olin paratamatult olnud sunnitud enamasti kodus püsima. Tundsin, et Jumal õnnistab teda nüüd, kui ta töötab sõnas ja õpetuses ning pühendab end eriliselt jutlustamisele. Kontoris saavad tööd teha teised ja me olime täiesti veendunud, et ta ei pane end enam kontoris rakkesse, vaid on vaba minuga koos ringi reisima, et võiksime edastada pühalikku tunnistust, mille Jumal on oma ülejäänud rahvale andnud.Tk1 545.3

Tajusin teravalt Jumala rahva kehva seisu ja olin iga päev teadlik, et olin oma jõu piiril. Wrightis viibides olin saatnud kirjastuse kontorisse „Tunnistuse” nr 11 käsikirja ning kasutasin peaaegu iga koosolekutest vaba hetke „Tunnistuse” nr 12 materjali kirjapanemiseks. Wrighti koguduse heaks töötamine koormas tõsiselt nii minu füüsilist kui ka vaimset jõudu. Tundsin, et peaksin puhkama, kuid ei näinud leevenduse võimalust. Kõnelesin rahvale mitu korda nädalas ja kirjutasin palju lehekülgi isiklikke tunnistusi. Minu õlul lasus hingede koorem, vastutus, mida tundsin, oli nii suur, et sain igal ööl vaid mõned tunnid magada.Tk1 546.1

Sellise kõnelemise ja kirjutamise perioodil sain Battle Creekist heidutavat laadi kirju. Kui neid lugesin, langes meeleolu sõnulväljendamatult ning tipnes hingeahastusega, mis näis lühikeseks ajaks minu elujõu halvavat. Kolm ööd ei maganud ma peaaegu üldse. Minu mõtted olid murelikud ja rahutud. Varjasin oma tundeid nii hästi kui suutsin oma abikaasa ja ka osavõtliku perekonna eest, kelle juures viibisime. Keegi ei teadnud minu vaeva ega koormat, kui ühinesin perekonnaga hommikusel ja õhtusel pühendushetkel ning püüdsin anda oma koorma suure Koormakandja kätte. Ent minu anumised tõusid ahastusest murtud südamest ning kontrollimatu südamevalu katkestas mu palved. Ajju tulvas üleliia verd, seetõttu tuikusin sageli ja olin kukkumas. Mul olid tihti ninaverejooksud, eriti pärast seda, kui olin teinud pingutuse kirjutada. Olin sunnitud oma kirjatöö kõrvale panema, kuid ma ei suutnud kõrvale heita minul lasuvat mure- ja vastutuskoormat, sest mõistsin, et mul on edastada tunnistused, mida ma ei suuda neile esitada.Tk1 546.2

Sain veel ühe kirja, milles teatati, et nad pidasid paremaks „Tunnistuse” nr 11 väljaandmise edasi lükata, kuni olen jõudnud kirja panna selle, mida mulle oli terviseinstituudi kohta näidatud, sest ettevõtmise eest vastutavad isikud olid suures rahapuuduses ning neil oli vaja, et minu tunnistuse mõju liigutaks koguduseliikmeid. Siis panin kirja osa sellest, mida mulle oli instituudi kohta näidatud, kuid ei suutnud verepaisu tõttu ajus kogu materjali kirjutada. Kui ma oleksin arvanud, et „Tunnistus” nr 12 viibib nii kaua, ei oleks ma mingil juhul saatnud seda osa materjalist, mis kuulus „Tunnistuse” nr 11 hulka. Arvasin, et pärast mõnepäevast puhkamist suudan kirjutamist jätkata. Kuid suureks kurvastuseks leidsin, et aju seisundi tõttu oli mul võimatu kirjutada. Loobusin mõttest kirjutada tunnistusi, nii üldisi kui ka isiklikke, ning olin pidevas ängistusest, sest ei suutnud neid kirjutada.Tk1 546.3

Niisuguses olukorras otsustasime, et läheme tagasi Battle Creeki ja jääme sinna, kuna teed olid porised ja lagunesid; saaksin seal lõpetada „Tunnistuse” nr 12. Minu abikaasa soovis väga näha kaasliikmeid Battle Creekis, nendega rääkida ja koos nendega rõõmustada töö pärast, mida Jumal tema heaks teeb. Korjasin oma kirjutised kokku ja alustasime teekonda. Teel pidasime kaks koosolekut Orange’is ning oli ilmne, et kogudus sai sellest kasu ja julgustust. Meid kosutas Issanda Vaim. Sel ööl nägin unes, et olin Battle Creekis, vaatasin ukse kõrval asuvast aknast välja ja nägin maja poole tulemas seltskonda, kahekaupa rivis, näod karmid ja kindlameelsed. Tundsin neid hästi ja suundusin elutoa ust avama, et neid vastu võtta, kuid mõtlesin, et vaatan veel kord. Vaatepilt oli muutunud. Nüüd paistis see seltskond katoliku protsessiooni moodi. Ühel oli käes rist, teisel pillirookepp. Kui nad lähemale jõudsid, tegi pilliroogu kandev inimene maja ümber ringi ja ütles kolm korda: „See maja on põlu alla pandud. Vallasvara tuleb konfiskeerida. Nad on rääkinud meie püha ordu vastu.” Mind haaras hirm, jooksin läbi maja, väljusin põhjapoolsest uksest ja leidsin end inimeste hulgast, kellest mõnda ma tundsin, kuid end reeta kartes ei julgenud ma nendega sõnagi rääkida. Püüdsin leida kõrvalist kohta, kus nutta ja palvetada, ilma et satuksin kõikjal agarate ja uudishimulike pilkude alla. Kordasin kogu aeg: „Kui ma ainult suudaksin seda mõista! Kui nad ainult räägiksid mulle, mida ma olen öelnud või teinud!”Tk1 547.1

Nutsin ja palvetasin väga, kui nägin, kuidas meie asjad konfiskeeriti. Püüdsin mind ümbritsevate inimeste näost välja lugeda kaastunnet või haletsust ja arvasin mõne näoilme järgi, et nad räägiksid minuga ja lohutaksid mind, kui nad ei kardaks, et teised neid jälgivad. Tegin katse rahvahulgast pääseda, kuid nähes, et mind jälgitakse, varjasin oma kavatsusi. Hakkasin valjusti nutma ja ütlesin: „Kui nad ainult ütleksid mulle, mida ma olen teinud või öelnud!” Minu abikaasa, kes magas samas toas voodis, kuulis mind valjusti nutmas ja äratas mu üles. Minu padi oli pisaraist märg ning tundsin end kurvalt ja rõhutult.Tk1 548.1

Vend ja õde Howe saatsid meid West Windsorisse, kus vend ja õde Carman võtsid meid lahkelt vastu. Hingamispäeval ja nädala esimesel päeval kohtusime ümbruskonna koguduste vendade ja õdedega ning meil oli vabadus neile oma tunnistus edastada. Issanda kosutav Vaim oli nende peal, kes tundsid Jumala töö vastu erilist huvi. Meie arutelukoosolekud läksid hästi ja peaaegu kõik tunnistasid, et olid saanud jõudu ja rohkelt julgust.Tk1 548.2

Mõne päeva pärast olime kolmekuulise äraoleku järel taas Battle Creekis. Hingamispäeval, 16. märtsil pidas mu abikaasa koguduse ees jutluse pühitsuse teemal, mille ajakirja Review toimetaja fonograafiga salvestas ja 29. köite 18. numbris avaldas. Mu abikaasa rääkis selgusega ka pärastlõunal ja esimese päeva ennelõunal. Mina esitasin oma tunnistuse tavalise vabadusega. Hingamispäeval, 23. märtsil, kõnelesime vabalt Newtoni koguduses ning järgmisel hingamispäeval ja nädala esimesel päeval töötasime Convise koguduse juures. Meil oli plaanis naasta põhjapoole ja me nii läksimegi kolmkümmend miili , kuid olime teede seisukorra tõttu sunnitud tagasi tulema. Minu abikaasa oli kohutavalt pettunud Battle Creekis osaks saanud jaheda vastuvõtu pärast ja ka mina olin kurb. Jõudsime otsusele, et ei edasta tunnistust sellele kogudusele enne, kui nad paremini ilmutavad, et nad soovivad meie teenistust, ning otsustasime töötada Convises ja Montereys, kuniks teede seisukord paraneb. Kaks järgmist hingamispäeva veetsime Convises ja me saime tõenduse, et tehtud on head tööd, sest praegu on näha parimad viljad.Tk1 548.3

Tulin koju Battle Creeki nagu väsinud laps, kes vajab lohutavaid sõnu ja julgustust. Mul on valus siinkohal teatada, et kaasliikmed, kellest olime kolme kuu eest täielikus üksmeeles lahkunud, kui välja arvata vastuseis meie kodust lahkumisele, võtsid meid vastu üsna jahedalt. Sel esimesel öösel Battle Creekis nägin unes, et olin suure koosoleku külastamise nimel kõvasti vaeva näinud ja reisinud ning olin väga väsinud. Õed seadsid mu juukseid ja korrastasid kleiti ning ma jäin magama. Kui ärkasin, avastasin hämmastuse ja nördimusega, et minu riided olid ära võetud ning mulle olid selga pandud vanad kaltsud, kokku sõlmitud ja õmmeldud lapiteki tükid. Ma küsisin: „Mida te olete minuga teinud? Kes tegi selle häbiväärse asja ning võttis minu riided ära ja asendas need kerjuse kaltsudega?” Ma rebisin kaltsud seljast ja viskasin minema. Olin kurb ja hüüdsin ahastuses: „Tooge tagasi need riided, mida olen kakskümmend kolm aastat kandnud ja mida ma pole kordagi häbenenud. Kui te ei anna mulle riideid tagasi, pöördun nende inimeste poole, kes teevad koostööd ja annavad mulle tagasi mu riided, mida olen kakskümmend kolm aastat kandnud.”Tk1 549.1

Olen näinud selle unenäo täitumist. Battle Creekis kohtasime meie kahjustamiseks käiku lastud kuuldusi, millel polnud tõepõhja. Mõned, kes viibisid ajutiselt terviseinstituudis ja mõned, kes elasid Battle Creekis, kirjutasid Michigani ja teiste osariikide kogudustele kirju, milles väljendasid meie suhtes hirmu, kahtlusi ja halvustavaid vihjeid. Mind täitis kurbus, kui kuulasin kaastöölistelt, keda olin austanud, süüdistusi, et igal pool oli kuulda seda, mida olin Battle Creeki koguduse vastu rääkinud. Kurvastasin nii väga, et ei teadnud, mida öelda. Leidsime eest tugeva, süüdistava vaimu. Kui veendusime selliste arvamuste olemasolus, tundsime igatsust kodu järele. Olime väga pettunud ja ahastuses ning ma ütlesin kahele juhtivale vennale, et ma ei tunne ennast üldse kodus olevat, sest lahke tervituse ja julgustuse asemel kohtasime usaldamatust ja tõelist jahedust ning ma pidin alles õppima, et nad käituvadki niimoodi nendega, kes on nende keskel ülepingutuse ja Jumala tööle pühendumise tõttu rusutud. Seejärel ütlesin arvamuse, et peaksime Battle Creekist ära kolima ja üksildasema kodu otsima.Tk1 549.2

Kuna olin ülemäära kurvastatud, jäin koju ja kartsin kuhugi koguduse hulka minna, et mitte haavu juurde saada. Viimaks, kui keegi ei teinud pingutusi minu tundeid leevendada, tundsin, et minu kohus on kutsuda kokku hulk vendi ja õdesid ning tegeleda meie kohta ringlevate kuuldustega. Rõhutud ja masenduses, lausa ahastuses olles astusin minu vastu esitatud süüdistustele vastu. Jutustasin oma nüüdseks juba aastatagusest teekonnast itta ning selle reisiga kaasnevatest piinarikastest asjaoludest.Tk1 549.3

Pöördusin kohalviibijate poole, et nad otsustaksid, kas minu seos Jumala tööga paneks mind kergemeelselt rääkima Battle Creeki kogudusest, mille suhtes ma ei tunne väikseimatki võõrandumist. Kas minu huvi Jumala töös ei olnud sama suur, kui võis olla nende oma? Kogu minu kogemus ja elu olid sellega läbi põimunud. Mul ei olnud töö kõrval ühtki omahuvi. Olin kõik investeerinud sellesse töösse ega olnud pidanud ühtki ohvrit liiga suureks, et seda tööd edendada. Ma ei olnud lubanud kiindumusel oma armastatud laste vastu takistada end täitmast oma kohust, mida Jumal oma töös nõudis. Emaarmastus tuksus minu südames sama tugevalt kui iga teise ema südames, kuid ma pidin olema eemal oma laste kasvatamisest ja lubama teisel täita nende jaoks ema osa. Olin eksimatult tõendanud oma huvi ja pühendumist Jumala tööle. Olin näidanud oma tegudega, kui kallis see mulle on. Kas keegi võiks minust tugevamaid tõendeid esitada? Kas nad olid tõetöös innukad? Mina veel rohkem. Kas nad olid sellele pühendunud? Ma võisin tõestada suuremat pühendumist tööle kui keegi teine elavatest. Kas nad olid tõe pärast kannatanud? Mina olin rohkem. Ma ei pidanud oma elu kalliks. Ma ei olnud tagasi kohkunud etteheidetest, kannatustest ega raskustest. Kui sõbrad ja sugulased olid minu elu suhtes lootuse kaotanud, sest mind vaevas haigus, kandsid mu abikaasa käed mind laevale või rongi. Ükskord, pärast keskööni reisimist, leidsime end ilma rahata Bostoni linnast. Kahel või kolmel korral kõndisime usus seitse miili . Me läksime nii kaua, kui mu jõud lubas, siis põlvitasime maha ja palusime jõudu edasiminemiseks. Jõudu anti ja me suutsime töötada tõsimeelselt hingede hüvanguks. Me ei lubanud ühelgi takistusel meid kohustusest eemale peletada või tööst lahutada.Tk1 550.1

Sellel koosolekul ilmnev meelsus tekitas minus suurt ahastust. Ma läksin koju tagasi ikka veel koormatult, sest kohalviibijad ei püüdnud minu olukorda kergendada. Nad ei tunnistanud veendumusele jõudmist, et olid mind valesti hinnanud ning nende kahtlused ja süüdistused minu vastu olid ebaõiglased. Nad ei saanud mind hukka mõista, kuid nad ei teinud ka ühtki pingutust, et mind toetada.Tk1 550.2

Viisteist kuud oli mu abikaasa olnud nii nõrk, et ei olnud ise oma kella ega rahakotti kandnud ega rakendit juhtinud. Kuid käesoleva aastaga on ta võtnud ise kella ja rahakoti, mis on meie suurte kulude tõttu küll tühi, ning on ise rakendit juhtinud. Haiguse ajal oli ta keeldunud koguduseliikmetelt mitu korda raha vastu võtmast, kokku ligi tuhande dollari ulatuses. Ta ütles neile, et annab teada, kui on puuduses. Viimaks olime puuduses. Minu abikaasa tundis, et tema kohus on enne sõltuvaks saamist müüa kõigepealt see, mida oli võimalik müüa. Tal olid mõned väikese väärtusega asjad kontoris ja Battle Creeki koguduseliikmete hulgas laiali. Ta kogus need kokku ja müüs ära. Me müüsime ära peaaegu saja viiekümne dollari väärtuses mööblit. Minu abikaasa püüdis müüa meie diivanit palvemajale, pakkudes hinnaks kümme dollarit selle väärtusest vähem, kuid ei saanud. Sel ajal suri meie ainus ja väga väärtuslik lehm. Siis tundis mu abikaasa esimest korda, et võiks abi vastu võtta ning ta saatis ühele vennale kirja, teatades, et kui kogudus arvab heaks lehma kaotust hüvitada, siis nad võiksid seda teha. Kuid selle peale ei tehtud muud, kui süüdistati minu abikaasat rahaasjades meeletult toimimises. Koguduseliikmed tundsid teda piisavalt hästi teadmaks, et ta ei küsiks kunagi abi, kui teda ei sunni selleks tungiv vajadus. Ja nüüd, kui ta oli abi küsinud — arvake, missugused olid tema ja minu tundeid, kui küsimisest ei tehtud väljagi, vaid seda kasutati puuduses ja sügavas kitsikuses veel meie haavamiseks.Tk1 551.1

Sel koosolekul tunnistas mu abikaasa alandlikult, et ta oli eksinud mitmes sedalaadi asjas, mida ta ei oleks pidanud tegema ja mida ta ei oleks teinud muidu, kui oma kaasliikmeid kartes ning soovides olla lihtsalt õiglane ja kogudusega üksmeeles. Need, kes olid talle ülekohut teinud, hakkasid teda seetõttu silmanähtavalt põlgama. Me olime põrmu alandatud ja kirjeldamatus ahastuses. Niisuguses olukorras hakkasime täitma kohustust Montereys. Teekonnal kannatasin teravaimat hingepiina. Püüdsin endale selgitada, miks meie kaasliikmed meie tööd ei mõistnud. Olin üsna kindlalt arvanud, et kui nendega kohtume, saavad nad teada, missugusest vaimust me oleme ning neis olev Jumala Vaim vastab meis, Tema alandlikes sulastes olevale, ning tunded ja arvamused ühinevad. Selle asemel meid umbusaldati ja jälgiti kahtlustavalt ning see põhjustas suurima segaduse, mida eales olen kogenud. Kui ma sedasi mõtlesin, sähvatas mulle meelde osa 25. detsembril 1865. aastal Rochesteris antud nägemusest ja ma jutustasin sellest kohe oma abikaasale.Tk1 551.2

Mulle näidati üksteise lähedal seisvate puude salu, millest moodustus ring. Neid puid pidi ronis ülespoole viinapuu, mis neid kattis ja pealtpoolt nagu lehtla moodustas. Peagi nägin puid edasi-tagasi kõikumas, otsekui sakutaks neid tugev tuul. Üks viinapuu oks teise järel raputati toe küljest lahti, kuni viinapuu oli puude küljest täiesti lahti, välja arvatud mõned köitraod, mis klammerdusid veel alumiste okste külge. Siis tuli üks isik ja lõikas ära viinapuu veel kinnihoidvad köitraod ning viinapuu jäi maha lamama.Tk1 552.1

Minu meeleheide ja ahastus, kui nägin viinapuud maa peal lamamas, olid kirjeldamatud. Paljud läksid mööda ja vaatasid seda kaastundlikult ning ma ootasin ärevalt, et mõni sõbralik käsi selle üles tõstaks, kuid abi ei pakutud. Küsisin, miks keegi viinapuud üles ei tõsta. Peagi nägin üht inglit tulemas näiliselt mahajäetud viinapuu juurde. Ta sirutas käsivarred välja, pani need viinapuu alla ja tõstis selle püsti, öeldes: „Seisa taeva poole ja lase oma köitraagudel Jumala ümber põimuda. Sind on inimliku toe küljest lahti raputatud. Jumala jõus suudad sa ilma selleta seista ja kasvada. Toetu üksnes Jumalale ja sa ei naaldu kunagi tühja, ning selle küljest ei raputata sind ära.” Tundsin kirjeldamatut kergendust, lausa rõõmu, kui nägin, et hüljatud viinapuu eest hoolitsetakse. Ma pöördusin ingli poole ja küsisin, mida see kõik tähendab. Ta ütles: „Sina oled see viinapuu. Sa koged kõike seda ja siis, kui kõik see juhtub, mõistad sa viinapuu kujundit täielikult. Jumal on sinu abimees kitsikuses ja kergesti leitav.” Sellest ajast peale olin oma kohustuses kindel ja vabam kui kunagi varem oma tunnistust inimestele viima. Kui ma üldse kunagi olen tundnud Issanda käsivart mind toetamas, siis just sellel koosolekul. Ka minu abikaasa kõne oli vaba ja selge ning kõigi tunnistuse kohaselt oli meil suurepärane koosolek.Tk1 552.2

Kui me Montereyst tagasi tulime, tundsin, et minu kohus on kutsuda veel üks koosolek kokku, sest kaaskoguduseliikmed ei teinud pingutusi minu tundeid kergendada. Otsustasin minna edasi Jumala jõus ning väljendada taas oma tundeid ja vabastada end meie kahjuks levitatavatest kahtlustest ja kuuldustest. Ma esitasin oma tunnistuse ja jutustasin asjadest, mida oli mulle mõne kohalviibija minevikust näidatud, et hoiatada neid ohtude eest ja noomida nende vale teguviisi. Ma teatasin, et mind oli seatud kõige ebameeldivamasse seisu. Kui minu ette toodi nägemuses perekondi ja üksikisikuid, siis oli sageli mulle nendega seoses näidatu eraviisiline ja noomis salapatte. Olen mõnega töötanud nende eksimuste suhtes, millest teised midagi ei tea. Kui kaasliikmed näevad neid inimesi kurvana ja kuulevad neid väljendamas kahtlust, kas Jumal nad vastu võtab, ja ka meeleheite tundeid, siis mõistavad nad mind hukka, nagu oleksin mina nende katsumuses süüdi. Need, kes mind niimoodi hukka mõistsid, ei teadnud üldse, millest rääkisid. Ma avaldasin rahulolematust nende suhtes, kes olid justkui minu teguviisi kohtunikud. Mulle on määratud ebameeldiv töö noomida salajasi patte. Kui ma kahtlustuste ja kadeduse ärahoidmiseks selgitaksin oma teguviisi täielikult ja teeksin avalikuks selle, mida peaksin salajas hoidma, siis patustaksin Jumala vastu ja eksiksin inimeste vastu. Olen hoidnud salajaste eksimuste salajased noomitused endale, lukustanud enda sisse. Mõistku teised kohut, kui tahavad, mina ei reeda usaldust, mille on minule pannud eksijad ja kahetsejad ega ilmuta teistele seda, mis tuleb esitada ainult süüdlastele. Ma rääkisin kokkutulnutele, et nad peavad mind rahule jätma ja laskma mul vabalt Jumala kartuses tegutseda. Koosolekult lahkudes muutus minu raske koorem kergemaks.Tk1 553.1

Sissejuhatus

103. peatükk. Töölised kontoris