59. peatükk. Eeskuju jõud

Pauluse kirjast Tiitusele loeme: „Oodates õndsa lootuse täitumist ning suure Jumala ja meie Päästja Jeesuse Kristuse kirkuse ilmumist. Tema on loovutanud iseenda meie eest, et meid lunastada kõigest ülekohtust ja puhastada endale pärisrahvaks, innukaks headele tegudele.” See suur töö toimub ainult nende juures, kes soovivad saada puhastatud, olla pärisrahvas ja kes ilmutavad innukust heades tegudes. Väga paljud kohkuvad puhastusprotsessist tagasi! Nad ei taha tõde ellu rakendada, ei taha paista maailma silmis iseäralikuna. Maailmaga liitumine on see, mis hävitab meie vaimulikkuse, puhtuse ja innukuse. Saatan töötab jõuliselt , et nüristada Jumala rahva tundlikkust ja muuta südametunnistus vale suhtes tundetuks, et häviks nende ja maailma vahel olev erinevus.Tk1 270.1

Olen sageli saanud kirju, kus küsitakse riietuse kohta, ning mõned ei ole minu kirjutatust õigesti aru saanud. Sihtgruppi, keda mulle näidati maailma moe jäljendajatena, on need sõnad väga aeglaselt ja viimases järjekorras puudutanud või uuendanud. Teine grupp, kel jääb riietuses puudu maitsekusest ja korralikkusest, on kasutanud minu poolt kirjutatut ära ning on läinud vastasäärmusesse. Arvates, et nemad on uhkusest vabad, on nad pidanud uhkeks neid, kes riietuvad maitsekalt ja korralikult. Mõned on veidrat ja hooletut riietust pidanud eriliseks vooruseks. Niisugune käitumisviis hävitab nende mõju uskmatute silmis. Nad tekitavad jälestust neis, kellele nad oleksid võinud kasu tuua.Tk1 270.2

Nägemustes on küll noomitud uhkust ja maailma moe järgimist, kuid neis on noomitud ka inimesi, kes on oma välimuse suhtes hooletud ning kelle riietus ja ihu ei ole puhtad. Mulle on eriliselt näidatud, et need, kes kuulutavad käesoleva aja tõde, peavad eriti hoolitsema selle eest, et nad tulevad hingamispäeval Jumala ette sellisel moel, mis näitab, et nad austavad Loojat, kes on seda päeva pühitsenud ja sellele erilise au andnud. Kõik, kes hoolivad hingamispäevast, peavad olema ise puhtad ning riietuma maitsekalt ja korralikult, sest nad tulevad kiiva Jumala ette, keda solvab ebapuhtus ja korratus ning kes paneb iga lugupidamatuse avalduse kirja. Mõned on arvanud, et päikesekaitseks on vale kanda peas midagi muud peale laia äärega tanu. Niisugused inimesed lähevad äärmustesse. Maitseka, lihtsa õlg- või siidtanu kandmist ärgu nimetatagu uhkuseks. Meie usk, kui see on ellu rakendatud, ajendab meid olema riietuses lihtsad ning heades tegudes innukad, nii et meid hakatakse pidama iseäralikeks. Aga kui kaotame riietuses korralikkuse ja kena maitse, jätame põhimõtteliselt maha tõe, sest tõde ei madalda kunagi, vaid hoopis ülendab. Uskmatud peavad hingamispäevapidajaid kehvemaks ning kui inimesed on riietuses hoolimatud ja kommetes tahumatud, siis kinnitab nende mõju uskmatute sellist järeldust.Tk1 271.1

Need, kes nimetavad end lõpuaja hädaohtude keskel kristlaseks, kuid ei jäljenda alandlikku, ennastsalgavat Eeskuju, paigutavad end vaenlase ridadesse. Ta peab neid enda alamaks ning nad on tema jaoks sama olulise otstarbega kui kõik teised tema alamad, sest neil on nimi, et nad elavad, ometi on nad surnud. Teised võtavad neid eeskujuks ja kaotavad neid järgides taeva; kui nad ei oleks end kristlaseks nimetanud, poleks teised neid eeskujuks võtnud. Pühitsemata nimekristlased ei teadvusta oma mõju kaalukust. Nad muudavad võitluse palju rängemaks nende jaoks, kes soovivad olla Jumala eriline rahvas. Paulus viitab inimestele, kes ootavad Kristuse ilmumist. Ta ütleb: „Seda räägi ja manitse ning veena nõudlikult! Ükski ärgu alahinnaku sind!” Tk1 271.2

Kui kõneleme uhkuse ja maailma moe järgimise vastu, kohtame ettekäändeid ja eneseõigustust. Mõned rõhutavad teiste eeskuju. Niisugune õde kannab krinoliinseelikuid ja kui minu jaoks on vale neid kanda, siis on see vale ka tema jaoks. Lapsed toovad ette teiste laste eeskuju, kelle vanemad on hingamispäevapidajad. Vend A on koguduse diakon. Tema lapsed kannavad krinoliinseelikuid, miks on siis minu jaoks nende kandmine hullem kui nende jaoks? Need, kes oma eeskujuga annavad pühitsemata nimekristlastele, neile, kes peaksid eristuma, kätte vastuväited, panevad nõrkade teele komistuskivi. Nad peavad Jumalale oma eeskujust aru andma. Minult on sageli küsitud: „Mida sa arvad võrudega krinoliinidest?” Ma vastan: olen andnud teile edasi kogu valguse, mis mulle on antud. Mulle on näidatud, et võrudega krinoliinid on häbiasi ja et me ei tohi ilmutada vähimatki poolehoidu moele, mis on niisugustesse naeruväärsustesse viidud.Tk1 271.3

Olen sageli üllatunult kuulnud, et „õde White ütleb, et väikeste võrudega krinoliinide kandmises pole midagi halba.” Keegi pole kunagi mind seda ütlemas kuulnud. Pärast selle nägemist, mida mulle võrudega krinoliinide kohta näidati, ei ajenda miski mind kõige vähematki neid kandma. Rasked polsterdatud seelikud ja võrudega krinoliinid on tarbetud. Temal, kes meid lõi, polnud kavas meid võrude või muude sarnaste vahenditega moonutada. Kuid Jumala rahvas on nii kaua lasknud maailma väljamõeldistel ja moel end juhtida, et nad ei ole nõus ilma nendeta elama. Kui ma uurin Pühakirja, satun ma lõpuaja Jumala Iisraeli pärast ärevusse. Neid manitsetakse ebajumalateenistusest põgenema. Ma kardan, et nad magavad ja on maailmaga niivõrd mugandunud, et raske on vahet teha selle vahel, kes teenib Jumalat, ja selle vahel, kes Teda ei teeni. Vahe Kristuse ja Tema rahva vahel suureneb, kuid nende ja maailma vahel väheneb. Vahe end Kristuse rahvaks nimetavate inimeste ja maailma vahel on peaaegu kadunud. Nagu vanaaja Iisrael, nii järgivad ka nemad ümberkaudsete rahvaste jäledusi.Tk1 272.1

Selle alusel, mida mulle on näidatud, on võrudega krinoliinid jälestatavad. Need on ebasündsad ning Jumala rahvas eksib, kui seda moodi vähimalgi määral järgib või sellesse poolehoiuga suhtub. Need, kes väidavad end olevat Jumala valitud, eriline rahvas, peavad võrudega krinoliinidest loobuma ning nende kombed peaksid olema elavaks noomituseks krinoliinikandjatele. Mõned võivad vabandusena ette tuua mugavuse. Olen palju reisinud ja näinud krinoliinide kandmisega seotud ebamugavusi. Need, kes toovad ettekäändeks tervise, kannavad neid talvel, mil need osutuvad kahjulikumaks kui polsterdatud seelikud. Rongivagunis ja postitõllas viibides olen tihti olnud sunnitud hüüatama: oo kombekus, kus on su häbipuna! Olen näinud, kuidas vagunid on rahvast tulvil täis ja kitsaskohtade läbimiseks tõstetakse krinoliinid üles ning vaatepilt on sündsusetu. Krinoliinide kandjad paljastasid ihu kümme korda rohkem kui need, kel krinoliini polnud. Kui see poleks mood, kerkiks niimoodi häbitult ennast paljastavate inimeste suhtes valjuhäälne meelepaha, kuid tagasihoidlikkus ja sündsus ohverdatakse moejumalale. Vabastagu Issand oma rahvas sellest rängast patust! Jumal ei tunne kaasa neile, kes on moeorjad. Aga kui oletada, et võrudega krinoliini kandmine on pisutki mugav, kas see tõestab siis, et nende kandmine on õige? Las mood muutub ning mugavust enam ei mainita. Iga Jumala lapse kohus on küsida: „Milles ma maailmast erinen?” Talugem pigem väikest ebamugavust, aga olgem ohutul poolel. Missuguseid riste kannab Jumala rahvas? Nad liituvad maailmaga, saavad osa maailma inimeste meelsusest ning riietuvad, räägivad ja käituvad nagu nemad.Tk1 272.2

Lugege neid tekste: „Niisamuti ka naised, kombekalt rõivastatuna, ehtigu end häbelikkuse ja mõõdukusega, mitte soengute ega kulla ega pärlite ega kallite riietega, vaid heade tegudega, nagu on kohane naistele, kes end tunnistavad jumalakartlikeks.” „Teie ehteks ärgu olgu välispidine juuste palmitsemine ega kuldkeede kandmine ega rõivad, mida te kannate, vaid selleks olgu varjul olev südame-inimene, tasase ja vaikse vaimu kadumatuse ilus, mis on Jumala silmis palju väärt. Sest nõnda on ka muiste end ehtinud pühad naised, kes Jumala peale lootsid. Nad alistusid oma meestele.” Tk1 273.1

Eeskuju jõud on suur. Õde A söandab kanda väikeste võrudega krinoliini. Õde B ütleb, et tema jaoks pole krinoliini kandmine hullem kui õde A jaoks, ning kannab veidi suuremate võrudega krinoliini. Õde C jäljendab õdede A ja B eeskuju ning kannab veel veidi suuremate võrudega krinoliini kui A ja B, kuid kõik väidavad, et nende krinoliinid on väiksed.Tk1 273.2

Lapsevanematel, kes õpetavad oma lastele, et maailma moe järgimine on halb, on raske võitlus. Neile öeldakse: „Aga ema, õde A, B ja C kannavad võrudega krinoliini. Kui see on patune minu jaoks, siis on see seda ka nende jaoks.” Mida on vanematel öelda? Nad peavad andma oma lastele õiget eeskuju ja kuigi end Kristuse järelkäijateks nimetavate inimeste eeskuju paneb lapsi arvama, et nende vanemad on oma piirangutes liigsed ja karmid, õnnistab Jumal selliste kohusetundlike vanemate pingutusi. Kui lapsevanemad ei võta otsustavat, kindlat suunda, siis kantakse nende lapsed allavoolu, sest Saatan ja tema kurjad inglid tegutsevad nende meelte juures ning pühitsemata nimekristlaste eeskuju muudab võitmise töö veelgi vaevalisemaks. Jumalasse uskumise ja tõsise palvega peavad usklikud vanemad tungima kohustuse konarlikul rajal edasi. Ristitee on edasi ja ülespoole suunduv tee. Kui me seda pidi edasi läheme ja taotleme asju, mis on ülal, peame aina kaugemale jätma need asjad, mis kuuluvad maailma. Sellal kui maailm ja lihalikud nimekristlased tormavad alla surma poole, peavad mäkke ronijad pingutama, muidu viiakse nad teistega koos alla.Tk1 273.3

Maailma lapsi nimetatakse pimeduse lasteks. Selle maailma jumal on neid pimestanud ja neid juhib pimeduse vürsti meelsus. Nad ei suuda taevastest asjadest rõõmu tunda. Valguse lapsed on kinnitanud oma kiindumuse ülal olevatele asjadele. Nad jätavad selle maailma asjad seljataha. Nad täidavad korraldust: „Minge ära nende keskelt ja eralduge neist.” Siin on tingimuslik tõotus: „Siis ma võtan teid vastu.” Algusest peale on Kristus oma rahva maailmast välja valinud ja käskinud neil olla eraldi, nii et neil ei oleks osa pimeduse viljatutest tegudest. Kui nad armastavad Jumalat ja peavad Tema käske, siis on nad maailma sõprusest ja selle lõbude armastamisest kaugel. Kristus ja Beliar ei sobi kuidagi ühte.Tk1 274.1

Prohvet Esra ja teised juudi koguduse ustavad teenijad olid hämmastunud, kui vürstid tulid nende juurde ja ütlesid: „Iisraeli rahvas ning preestrid ja leviidid ei ole endid eraldanud teiste maade rahvaist ja nende jäledustest.” „Ja pärast kõike seda, mis meie peale on tulnud meie kurjade tegude ja meie suure süü tõttu — ometi oled sina, meie Jumal, arvestanud meie pahateod vähemaks ja oled meile andnud pääsenuid, nagu need −, kas peaksime jälle tühistama su käsud ja saama langudeks nende jäledate rahvastega? Kas sa mitte ei vihastu lõplikult meie peale, nõnda et ükski ei jää üle ega pääse? Issand, Iisraeli Jumal, sina oled õiglane, seetõttu on täna meist veel pääsenuid järele jäänud. Vaata, me oleme sinu ees oma süüga, kuigi selle tõttu ei võiks ükski seista sinu ees.” Tk1 274.2

„Nõndasamuti ka kõik Juuda vürstid, preestrid ja rahvas lisasid üha üleastumisi paganate igasugu jäleduste eeskujul ja rüvetasid Issanda koja, mille ta Jeruusalemmas oli pühitsenud. Ja Issand, nende vanemate Jumal, läkitas neile korduvalt sõna oma käskjalgade kaudu, sest ta tahtis säästa oma rahvast ja oma eluaset. Aga nad pilkasid Jumala käskjalgu, põlgasid tema sõnu ja tegid nalja tema prohvetitega, kuni Issanda viha tõusis oma rahva vastu, nõnda et enam ei olnud abi.” Tk1 274.3

„Aga teie pange tähele minu seadlusi ja kohtuseadusi ja ärge tehke mitte ainsatki neist jäledustest, olgu päriselanik või teie keskel asuv võõras, sest kõiki neid jäledusi tegid teie eel sellel maal olnud mehed ja maa on saanud roojaseks.” Tk1 275.1

„Nad ärritasid teda võõraste jumalatega, nad vihastasid teda oma jäledustega. Nad ohverdasid haldjaile, kes ei ole jumalad, jumalaile, keda nad ei tundnud, kes olid uued, äsja tulnud, kellest teie vanemad ei teadnud. Sa ei mäletanud kaljut, kes sinu sünnitas, ja unustasid Jumala, kes andis sulle elu. Kui Issand seda nägi, siis ta põlastas neid (281) tusast oma poegade ja tütarde pärast. Ta ütles: Ma peidan oma palge nende eest ja vaatan, milline on nende lõpp, sest nad on pöörane sugu, lapsed, kelles ei ole truudust. Nad on mind ärritanud nendega, kes ei ole jumalad, on mind vihastanud oma tühisustega. Aga mina ärritan neid rahvaga, kes ei ole rahvas: ma vihastan neid mõistmatute paganatega. Sest mu vihatuli on süttinud põlema ja lõõmab hauasügavuseni; see hävitab maa koos saagiga ja põletab mägede alused.” Tk1 275.2

Siit lugesime hoiatusi, mille Jumal andis vanaaja Iisraelile. Tal ei olnud hea meel sellest, et nad nii kaua kõrbes rändasid. Ta oleks viinud nad tõotatud maale kohe, kui nad oleksid alistunud ja lasknud Tal end juhtida, aga kuna nad nii sageli kurvastasid Teda kõrbes, vandus Ta oma vihas, et nad ei saa Tema hingamisse, välja arvatud need kaks, kes järgisid Teda täiesti. Jumal nõudis, et Tema rahvas usaldaks üksnes Teda. Ta ei soovinud, et nad võtaksid vastu abi neilt, kes ei teeninud Teda.Tk1 275.3

Lugege palun Esra raamatust: „Aga kui Juuda ja Benjamini vaenlased kuulsid, et need, kes olid vangis olnud, ehitasid templit Issandale, Iisraeli Jumalale, siis astusid nad Serubbaabeli ja perekondade peameeste juurde ja ütlesid neile: „Me tahame koos teiega ehitada, sest me austame teie Jumalat nagu teiegi, ja me oleme temale ohverdanud alates Assuri kuninga Eesar-Haddoni päevist, kes meid siia tõi!” Aga Serubbaabel ja Jeesua ning teised Iisraeli perekondade peamehed ütlesid neile: „Meil pole teiega midagi tegemist koja ehitamisel meie Jumalale, vaid meie üksi ehitame Issandale, Iisraeli Jumalale, nagu kuningas Koores, Pärsia kuningas, meid käskis.” Kuid maa rahvas tegi Juuda rahva käed lõdvaks ja hirmutas neid ehitamast. Ja nad andsid altkäemaksu nõunikele, kes tegid nende kavatsuse tühjaks.” Tk1 275.4

„Ja ma kuulutasin seal Ahava jõe ääres paastu, et me alandaksime iseendid oma Jumala ees ja paluksime temalt õnnelikku teekonda enestele ja oma lastele ja kogu oma varale. Sest mul oli häbi kuningalt küsida sõjaväge ja ratsanikke, et need kaitseksid meid teekonnal vaenlaste vastu, vaid me rääkisime kuningaga ja ütlesime: „Meie Jumala käsi on heana kõigi peal, kes teda otsivad, aga tema võim ja viha on kõigi vastu, kes tema hülgavad.” Nõnda me paastusime ja otsisime selles asjas abi oma Jumalalt, ja tema kuulis meie palvet.” Tk1 276.1

Prohvet ja need usuisad ei pidanud maa rahvast tõelise Jumala teenijateks ning kuigi nad väidetavalt olid sõbrad ja soovisid neid aidata, ei söandanud nad nendega ühineda vähimaski jumalateenistusega seotus. Kui nad hakkasid minema Jeruusalemma Jumala templit üles ehitama ja Tema teenistust taastama, ei palunud nad kuningalt teele abi, vaid otsisid paastumise ja palvega Issanda abi. Nad uskusid, et Jumal kaitseb ja õnnistab oma teenijaid nende pingutustes Teda teenida. Kõigi asjade Loojal ei ole vaja, et Tema vaenlased aitaksid Tema teenistust sisse seada. Ta ei küsi ohvrit õelatelt ega võta vastu annetusi neilt, kel on Issanda kõrval teised jumalad.Tk1 276.2

Sageli kuuleme märkust: „Te olete liiga eraldi.” Rahvana tooksime ükskõik missuguse ohvri, et hingi päästa või neid tõe juurde juhtida. Kuid me ei julge nendega liituda, armastada neid asju, mida armastavad nemad, ega omada sõprust maailmaga, jäädes vaenu Jumalaga.Tk1 276.3

Järgmisi kirjakohti lugedes näeme, kuidas suhtus Jumal vanaaja Iisraeli.Tk1 276.4

„Sest Issand on valinud enesele Jaakobi, omandiks võtnud Iisraeli.” Tk1 276.5

„Sest sa oled Issandale, oma Jumalale pühitsetud rahvas ja sind on Issand välja valinud, et sa oleksid temale omandrahvaks kõigist rahvaist, kes maa peal on!” Tk1 276.6

„Sest sa oled Issandale, oma Jumalale, pühitsetud rahvas; Issand, su Jumal, on sind valinud olema temale omandrahvaks kõigist rahvaist, kes maa peal on. Mitte, et te olete suurim kõigist rahvaist, ei ole Issand teid eelistanud ja valinud, ei, te olete ju väikseim kõigist rahvaist.” Tk1 277.1

„Sest millest muidu tuntakse, et oleme armu leidnud sinu silmis, mina ja su rahvas, kui sellest, et sina käid koos meiega, nõnda et meie, mina ja su rahvas, erineme kogu rahvast, kes maa peal on?” Tk1 277.2

Kui sageli tõstis vanaaja Iisrael mässu ja kui tihti tabasid Iisraeli karistused ja tuhanded hukkusid, sest nad ei järginud selle Jumala käske, kes oli neid valinud! Lõpuaja Jumala Iisraeli ohustab pidevalt segunemine maailmaga ja Jumala valitud rahvaks olemise tähiste kaotamine. Lugege uuesti Tiituse 2:13−15. Me oleme jõudnud lõpuaega, mil Jumal puhastab endale erilist rahvast. Kas ärritame Teda nagu vanaaja Iisrael? Kas toome enda peale Tema viha sellega, et eraldume Temast ja seguneme maailmaga ning järgime meid ümbritsevate rahvaste jäledusi?Tk1 277.3

Jumal on eraldanud endale jumalakartliku rahva ning selle rahva pühendumisest Jumalale ja maailmast eraldumisest kirjutavad selgesõnaliselt nii Vana kui Uus Testament. Issand ise on rajanud eraldusmüüri maailma ja nende vahele, kelle Ta on maailmast välja valinud ja enesele pühitsenud. Jumala rahva kutsumus ja iseloom on erilised, nende väljavaated on erilised ning need iseärasused eristavad neid kõigist teistest inimestest. Kogu Jumala rahvas maa peal on üks ihu, aegade algusest kuni lõpuni. Neil on üks Pea, kes juhib ja valitseb ihu. Sama korraldus, mis anti vanaaja Iisraelile, antakse Jumala rahvale praegu − eralduge maailmast. Koguduse suur Pea ei ole muutunud. Kristlaste kogemused praegusel ajal on üsna sarnased vanaaja Iisraeli rännakutele. Lugege palun tähelepanelikult neid kirjakohti:Tk1 277.4

„Need lood on saanud meile näiteiks, et meie ei himustaks kurja, nii nagu nemad himustasid. Ärge ka saage ebajumalateenijateks, nõnda kui mõned neist, nagu on kirjutatud: „Rahvas istus maha sööma ja jooma ning tõusis üles mängima. … Ärgem ka kiusakem Issandat, nagu mõned neist kiusasid ning hukkusid madude läbi. Ärge ka nurisege, nagu mõned neist nurisesid ning hukkusid laastaja käe läbi. Aga kõik see sai neile osaks näite pärast ning on kirjutatud hoiatuseks meile, kelle ajal jõuab kätte ajastu lõpp. Niisiis, kes enese arvab seisvat, vaadaku, et ta ei langeks! Senini pole teid tabanud muu kui inimlik kiusatus. Aga Jumal on ustav, kes ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda. Just seepärast, mu armsad, põgenege ebajumalateenistuse eest! Ma räägin teile kui arusaajaile, otsustage ise, mida ma räägin.” Tk1 278.1

„Vaadake, kui suure armastuse Isa on meile andnud: meid hüütakse Jumala lasteks ja need me olemegi. Maailm ei tunne meid, sest ta ei tunne teda.” Tk1 278.2

„Ärge armastage maailma ega seda, mis on maailmas! Kui keegi armastab maailma, siis ei ole temas Isa armastust. Sest kõik, mis on maailmas − lihahimu ja silmahimu ja elukõrkus −, ei ole Isast, vaid maailmast. Ja maailm kaob ja tema himu, aga kes teeb Jumala tahtmist, püsib igavesti.” Tk1 278.3

„Kui nad on kord ära põgenenud maailma saastast meie Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse tunnetuse kaudu, pärast aga jälle vajuvad sellesse saasta ja jäävad alla, siis on ju nende viimane lugu halvem kui esimene.” Tk1 278.4

„Kas te siis ei tea, et sõprus maailmaga on vaen Jumalaga? Kes iganes eelistab olla maailma sõber, seab end Jumala vaenlaseks.” Tk1 278.5

„Jumala ja Isa silmis puhas ja laitmatu jumalateenistus on käia vaatamas vaeslapsi ja lesknaisi nende viletsuses ja hoida iseennast maailma poolt määrimata.” Tk1 278.6

„… kasvatab meid, et me, öeldes lahti jumalakartmatusest ja ilmalikest himudest, elaksime praegusel ajal mõõdukalt ja õiglaselt ja jumalakartlikult.” Tk1 278.7

„Ja ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik.” Tk1 278.8

„Mina olen andnud neile sinu sõna ning maailm on vihanud neid, sest nemad ei ole maailmast, nii nagu minagi ei ole maailmast. Ma ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa hoiaksid neid kurja eest.” „Pühitse neid tões: sinu sõna on tõde!” Tk1 278.9

„Õndsad olete teie, kui inimesed teid vihkavad ja kui nad teid endi keskelt välja lükkavad ja teid häbistavad ja teie nime põlu alla panevad Inimese Poja pärast! Olge rõõmsad sel päeval ja hüpake, sest vaata, teie palk on suur taevas! Just samal kombel tegid nende isad prohvetitele.” Tk1 279.1

„Teie ei ole valinud mind, vaid mina olen valinud teid ja olen seadnud teid, et te läheksite ja kannaksite vilja ja et teie vili jääks. Mida te iganes Isalt palute, seda ta annab teile minu nimel. Selle käsu annan ma teile: armastage üksteist! Kui maailm teid vihkab, siis teadke, et ta on mind vihanud enne teid. Kui te oleksite maailmast, siis maailm armastaks teid kui omi, aga et teie ei ole maailmast, vaid mina olen teid maailmast ära valinud, seepärast maailm vihkab teid.” Tk1 279.2

„Teie, lapsed, olete Jumalast ja olete nad ära võitnud, sest see, kes on teis, on suurem sellest, kes on maailmas. Nemad on maailmast, seepärast nad räägivad nagu maailmgi, ja maailm kuulab neid.” Tk1 279.3

„Kuid kes peab tema sõna, selles on tõesti Jumala armastus saanud täiuslikuks. Sellest me tunneme ära, et oleme temas. Kes ütleb enese püsivat temas, see on ka ise kohustatud käima nõnda, nagu tema on käinud.” Tk1 279.4

„Teie aga olete „valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas, et te kuulutaksite tema kiidetavust”, kes teid on kutsunud pimedusest oma imelisse valgusse.” Tk1 279.5

Jumala Sõna lugedes on selgelt näha, et Tema rahvas peab olema eriline ja eristuma teda ümbritsevast uskmatust maailmast. Meie olukord on huvitav ja kohutav: kui oluline on lõpuajal elades jäljendada Kristuse eeskuju ja elada nii, nagu Tema elas. „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle.” Inimeste arvamused ja tarkus ei tohi meid juhtida ega valitseda. Need viivad alati ristist eemale. Kristuse teenijatel ei ole siin kodu ega varandust. Võiksid nad ometi kõik mõista, et tänu Issanda valitsemisele on meil lubatud elada oma vaenlaste keskel rahus ja julgeolekus. Meie eesõigus ei ole nõuda maailma erilist soosingut. Peame olema nõus sellega, et oleme vaesed ja inimeste hulgas põlatud, kuni sõda on lõppenud ja võit saavutatud. Kristuse liikmeid on kutsutud tulema välja ja eralduma maailma sõprusest ja meelsusest. Nende jõud ja vägi seisnevad selles, et Jumal nad valib ja heaks kiidab.Tk1 279.6

Jumala Poeg oli kõigi asjade pärija ning Talle tõotati selle maailma kuningriikide valitsust ja hiilgust. Ometi kui Ta ilmus siia maailma, toimus see ilma rikkuse ja hiilguseta. Maailm ei mõistnud Tema ühendust Isaga, Tema jumaliku iseloomu suurepärasus ja toredus oli nende eest varjatud. Seepärast oli Ta „põlatud ja inimeste poolt hüljatud”, „meie aga pidasime teda vigaseks, Jumalast nuhelduks ja vaevatuks” . Samamoodi nagu elas Kristus maailmas olles, elavad ka Tema järelkäijad. Nad on Jumala lapsed ja Kristuse kaaspärijad ning neile kuulub kuningriik ja valitsus. Maailm ei mõista nende iseloomu ja püha kutsumist, nad ei taju nende vastuvõtmist Jumala perekonda. Nende ühendus ja osadus Isa ja Pojaga ei ole silmanähtav ning kui maailm vaatab nende alandust ja häbistamist, ei selgu, mis nad on või mis neist saab. Nad on võõrad. Maailm ei tunne neid ega mõista neid ajendavaid motiive.Tk1 280.1

Maailm küpseb hävituseks. Jumal kannatab patustega veel veidi. Nad peavad jooma tühjaks Tema karika, mis on täidetud halastusega segamata vihaga. Need, kellest saavad Jumala pärijad ja Kristuse kadumatu pärandi kaaspärijad, on iseäralikud. Jah, nii erilised, et Jumal paneb neile märgi, mis tähendab, et nad on täielikult Tema omad. Kas te arvate, et Jumal võtab vastu, austab ja tunnustab inimesi, kes on maailmaga niivõrd segunenud, et erinevad neist ainult nime poolest? Lugege uuesti Tiituse 2:13−15. Varsti saab teatavaks, kes on Issanda poolel, kes ei häbene Jeesust. Need, kel pole moraalset julgust võtta kohusetundlikult sisse oma koht uskmatute silme all, jätta maailma mood ja jäljendada Kristuse ennastsalgavat elu, häbenevad Teda ega armasta Tema eeskuju.Tk1 280.2