114. peatükk. Hannah More’i lugu

Järgmisel hingamispäeval kohtusime Orleansi kogudusega, kus minu abikaasa tutvustas meile armsa lahkunud õe Hannah More’i lugu. Kui vend Amadon meid eelmisel suvel külastas, teatas ta, et õde More oli käinud Battle Creekis ja kuna ta ei leidnud seal tööd, oli ta läinud Leelenaw’ maakonda, et leida kodu vana sõbra juures, kes oli olnud tema kaastööline Kesk-Aafrika misjonipõldudel. Minu abikaasa ja mina kurvastasime, et see kallis Kristuse teenija leidis, et tal oli vajalik end ilma jätta samasuguse usuga inimeste seltskonnast, ning me otsustasime saata talle kutse tulla elama meie juurde. Me kirjutasime talle ja kutsusime ta meie koosolekule Wrighti, kust ta tuleks meiega kaasa. Ta ei tulnud meiega Wrighti kohtuma. Toon siinkohal ära tema vastuskirja 29. augustist 1867. aastal, mille saime kätte Battle Creekis.Tk1 629.1

„Vend White, sinu lahke kiri jõudis minuni selle nädala postiga. Kuna posti tuuakse siia ainult kord nädalas ja viiakse homme ära, kiirustan vastusega. Me elame nii-öelda kolkas ja üks indiaanlane toob meile jalgsi reedeti posti ja viib teisipäeviti tagasi. Pidasin nõu vend Thompsoniga marsruudi asjus ja ta ütleb, et parim ja kindlaim viis on minna siit laevaga Milwaukeesse ja sealt Grand Havenisse.Tk1 629.2

Kuna ma kulutasin siiatulekuks kogu oma raha ja mind kutsuti vend Thompsoni pere juurde elama, olen aidanud õde Thompsonit kodustes toimetustes ja õmblustöös ühe dollari ja viiekümne sendi eest viiepäevase nädala kohta, sest nad ei taha, et töötaksin nende heaks pühapäeval ja mina ei tööta Issanda hingamispäeval, ainsal hingamispäeval, mida Piibel tunnustab. Nad ei taha üldse, et ma neist lahkuksin, vaatamata meie erinevatele tõekspidamistele. Vend Thompson ütleb, et võin nende juures elada, ainult ma ei tohi oma usuga nende hulgas silma paista. Ta on palunud mul isegi täita tema kohustusi, kui ta on jutlustamisreisil, ning ma olen seda teinud. Õde Thompsonil on vaja kedagi, kes tema lapsi valvaks, sest maailma mõjud on väga hukutavad ja koolid on nii pahelised, et ta ei taha saata oma kalleid lapsi nende hulka enne, kui nad on kristlased, nagu ta ütleb. Nende vanim poeg, praegu kuueteistkümneaastane, on vaga ja pühendunud noormees. Nad on osaliselt vastu võtnud tervisereformi ja ma arvan, et peagi tulevad nad sellega täielikult kaasa ja see meeldib neile. Vend Thompson tellis ajakirja Health Reformer. Ma näitasin talle mõnda eksemplari, mille olin ostnud.Tk1 629.3

Ma loodan ja palvetan, et ta võiks püha hingamispäeva vastu võtta. Õde Thompson usub seda juba. Vend Thompson on oma eluviisis sügavalt juurdunud ja arvab muidugi, et tal on õigus. Kui ma ainult saaksin panna ta lugema neid raamatuid, mille ma kaasa tõin, nagu näiteks „History of the Sabbath” (Hingamispäeva ajalugu), aga ta vaatab neid, nimetab neid paganlikeks ja ütleb, et on juba pealt näha, et neis on eksitus. Kui ta vaid loeks mõttega iga meie tõekspidamist, usun, et ta võtaks need Piibli tõdedena vastu ning näeks nende ilu ja kokkusobivust. Ma ei kahtlegi, et õde T saaks rõõmuga kohe seitsmenda päeva adventistiks, kui tema abikaasa ei oleks kõigele sellele nii teravalt vastu. Enne siiatulemist oli mu meeltes selge mulje, et mul on siin töö teha, kuid tõde on perekonnas olemas ja kui ma ei saa seda kaugemale viia, siis näib, et mu töö siin on tehtud või peaaegu tehtud. Ma ei tunne end häbistatuna Kristuse pärast selles kurjas sugupõlves, küll aga ühineksin pigem õnnes ja õnnetuses hingamispäevapidajate ja Jumala valitud rahvaga.Tk1 630.1

Mul on Greenville’i jõudmiseks vaja vähemalt kümmet dollarit. Sellest koos vähesega, mida olen teeninud, peaks piisama. Aga nüüd ootan ma sinu kirja. Mulle raha saatmisega tee nii, nagu sa kõige paremaks pead. Kevadeks saab mul endal minekuks piisavalt kokku, ja ma arvan, et peaksin seda tegema. Mu südame palav soov on, et Issand juhiks ja õnnistaks meid igas ettevõtmises. Minu puhtsüdamlik palve ja siiras soov on, et võiksin olla just sellel kohal Jumala viinamäel, mille Ta mulle annab, ning täita Tema rõõmuks innukalt iga kohust, ükskõik kui raske see ka näib.Tk1 630.2

Hannah More.”

Pärast selle kirja saamist otsustasime saata õde More’ile vajaliku summa kohe, kui aga saame. Aga enne, kui leidsime vaba hetke, otsustasime minna Maine’i ja tulla mõne nädala pärast tagasi, et siis saata talle raha enne, kui laevasõiduhooaeg lõpeb. Kui me aga otsustasime jääda tööle Maine’i, New Hampshire’i, Vermonti ja New Yorgi osariiki, kirjutasime ühele vennale selles maakonnas, et ta kohtuks piirkonna juhtivate vendadega, arutaks nendega õde More’ile saatmise asjad läbi ja valmistaks talle ette kodu, kuniks me naaseme. Kuid asi jäeti hooletusse, kuni laevasõiduhooaeg lõppes. Kui me tagasi jõudsime, siis leidsime, et keegi ei olnud tundnud huvi õde More’i sellesse piirkonda aitamise vastu, kus ta oleks saanud tulla meie juurde, kui koju jõuame. Me tundsime kurbust ja ahastust ning teisel hingamispäeva pärast meie kojujõudmist tutvustas mu abikaasa tema olukorda koguduseliikmetele koosolekul Orleansis. Minu abikaasa pani kirja lühikese loo õde More'ist; tema poolt räägitust ja tehtust 18. veebruaril 1868. aastal ilmuva ajakirja Review jaoks ning see on järgmine:Tk1 631.1

„Sellel koosolekul tutvustasime õde Hannah More’i lugu, kes viibib praegu Loode-Michiganis sõprade juures, kes ei pea piibellikku hingamispäeva. On juttu olnud, et see Kristuse teenija võttis hingamispäeva vastu Kesk-Aafrikas misjonitööd tehes. Kui see teatavaks sai, ei soovitud seal enam tema teeneid ning ta naasis Ameerikasse, et leida kodu ja tööd sarnase usuga inimeste juures. Tema praeguse asukoha alusel järeldame, et ta pidi selles pettuma. Tema juhtumis pole mõtet süüdistada konkreetselt mitte kedagi, kuid meile tundub, et meie organisatsiooni süsteemis puuduvad sobivad vahendid selliste inimeste julgustamiseks ja kasulikul tööpõllul abistamiseks või ei ole vennad ja õed, kel oli rõõm õde More’iga kohtuda, oma kohust täitnud. Seejärel võeti ühehäälselt vastu otsus kutsuda ta koguduseliikmete juurde elama siia piirkonda, kuni peakonverentsini, kus saab tema asja meie rahvale esitada. Vend Andrews, kes oli kohal, toetas täielikult vendade mõtet.”Tk1 631.2

Selle põhjal, mida oleme nüüdseks teada saanud õde More’i suhtes ilmutatud külmuse ja ükskõiksuse kohta Battle Creekis, on ilmselge, et minu abikaasa väide nagu ei vääriks sel puhul konkreetselt keegi hukkamõistu, on sootuks liiga heatahtlik. Kõigi teadaolevate faktide alusel ei ole süüdi üks kristlane, vaid kõik koguduseliikmed, kes teadsid tema olukorda, kuid ei tundnud isiklikku huvi tema vastu. Kahtlemata oli ametnike kohus seda teha ja kogudusele teatada juhul, kui keegi teine enne asja üles ei võtnud. Kuid mitte ükski selle või teise koguduse liikmetest ei tohi tunda, et ta on vabastatud vastutusest niisuguste inimeste vastu huvi ilmutamast. Selle alusel, mida on ajakirjas Review räägitud selle ennastohverdava Kristuse teenija kohta, oleks iga Battle Creekis elava Review’ lugeja eesõiguseks teada, et ta on linnas, ning rääkida temaga isiklikult ja küsida tema vajaduste kohta.Tk1 631.3

Õde Strong, kogudusevanem P. Strongi (jr) abikaasa, oli Battle Creekis samal ajal kui õde More. Nad mõlemad jõudsid linna samal päeval ja lahkusid sealt samal ajal. Õde Strong, kes on minu kõrval, ütleb, et õde More palus tal kosta tema eest, et õde More saaks tööd ja jääks hingamispäevapidajate hulka. Õde More ütles talle, et on nõus tegema ükskõik mida, kuid eelistaks õpetamist. Ta palus ka kogudusevanem A. S. Hutchinsil tutvustada tema olukorda juhtivatele vendadele ajakirja Review kontoris ja proovida leida talle kooli sealtkaudu. Seda tegi vend Hutchins rõõmuga. Kuid lootusetult, sest ühtki vaba töökohta ei paistnud olevat. Õde More andis õde Strongile teada sedagi, et tal on raha otsas ja ta peab minema Leelenaw’ maakonda, kui ta ei saa Battle Creekis tööd. Ta rääkis mitmel korral liigutavalt kurbade sõnadega, et on kohustatud kaaskoguduseliikmete juurest lahkuma.Tk1 632.1

Õde More kirjutas härra Thompsonile, et võtab vastu tema pakkumise asuda tema pere juurde elama, ning soovis tema vastuse ära oodata. Õde Strong asus koos temaga otsima kohta, kus ta saaks viibida kuni härra Thompsonilt vastuse saamiseni. Ühes kohas öeldi, et ta võib viibida neil kolmapäevast reede hommikuni, mil nad pidid kodust lahkuma. See õde rääkis õde More’i loost oma lihasele õele, kes elab lähedal ja on ka hingamispäevapidaja. Seejärel ütles ta õde More’ile, et ta võib tema juures kuni reede hommikuni olla, aga tema õel polevat mugav teda enda juurde võtta. Pärast sai õde Strong teada tegeliku äraütlemispõhjuse: ta ei ole õde More’iga tuttav. Ta oleks võinud teda enda juurde võtta, kuid ei tahtnud.Tk1 632.2

Siis küsis õde More õde Strongilt, mida ta peaks tegema. Õde Strong oli Battle Creekis peaaegu võõras, kuid arvas, et saab ta saata hiljuti Montacalmi maakonnast ära kolinud tuttava vaese venna pere juurde. See õnnestus. Õde More jäi sinna teisipäevani, mil ta asus Chicago kaudu Leelenaw’ maakonna poole teele. Chicagos laenas ta raha, et kohale jõuda. Tema vajadused olid Battle Creekis vähemalt mõnele teada, kuna talt ei küsitud terviseinstituudis lühidalt viibimise eest midagi.Tk1 633.1

Kohe pärast seda, kui olime idast tagasi tulnud ja mu abikaasa sai teada, et mitte midagi sellest, mida olime palunud õde More’i siiatoomiseks teha, ei olnud tehtud. sest ta pidi meie tagasitulekul viivitamatult meie juurde tulema, kirjutas ta õde More’ile ja palus tal tulla nii kiiresti kui võimalik. Sellele vastas õde More järgmiselt:Tk1 633.2

„Leland, Leelenaw’ maakond, Michigan,

20. veebruaril 1868. aastal.

Armas vend White. Sain sinu 3. veebruari kirja kätte. Minu tervis on praegu kehv, sest ma pole harjunud nende külmade põhjamaiste talvedega, kus lund on kolme-nelja jala jagu . Meie post tuuakse kohale lumeräätsadel.Tk1 633.3

Tundub, et mul ei ole võimalik enne kevadet teie juurde tulla. Teed on ka ilma lumeta piisavalt halvad. Mulle räägitakse, et parim on oodata laevasõiduhooaja algust, seejärel sõita Milwaukeesse, sealt Grand Havenisse ja edasi rongiga teie elukohale lähimasse punkti. Lootsin saada meie kalli rahva hulka eelmisel sügisel, kuid seda eesõigust mulle ei võimaldatud.Tk1 633.4

Tõed, mida usume, tunduvad aina tähtsamana ning meie töö inimeste valmistamisel Issanda tulekuks ei tohi viibida. Pulmarüü ei pea olema ainult meil, vaid me peame ustavalt soovitama ka teistel valmistuda. Ma soovin, et saaksin teie juurde tulla, kuid mulle tundub võimatuna või vähemalt ebapraktilisena minu tervise hapras seisukorras südatalvel üksinda niisugust teekonda ette võtta. Millal toimub peakonverents, millele sa vihjad? Ja kus? Ma arvan, et saan lõpuks Review’st teada.Tk1 633.5

Ma arvan, et mu tervis on kannatanud sellepärast, et olen pidanud hingamispäeva üksinda oma külmas kambris, kuid ma ei usu, et saaksin seda pidada seal, kus pühapäevapidajatel on päevakavas igasugune töö ja ilmalik vestlus. Ma arvan, et see on nädala esimese päeva pidajate jaoks kõige raskem tööpäev. Tegelikult tundub mulle, et parimadki pühapäevapidajad ei pea ühtki päeva nii, nagu peaks. Oh kuidas ma igatsen taas olla hingamispäevapidajatega koos! Õde White tahab mind näha reformeeritud kleidis. Ehk on ta nii lahke ja saadab mulle lõike ning ma maksan talle siis, kui sinna tulen. Ma arvan, et peaksin olema vastavalt varustatud, kui teie hulka tulen. See meeldib mulle väga. Õde Thompson arvab, et talle meeldiks reformeeritud kleiti kanda.Tk1 633.6

Mul on olnud raske hingata, seega ei ole ma juba üle nädala, vahelduva eduga, magada saanud. Ma arvan, et ahjutoru on katki ja mu tuba täitub magamise ajal suitsu ja gaasiga ning minu magamiskohas puudub korralik ventilatsioon. Ma ei arvanud tookord, et suits on nii ebatervislik ja sellega seguneb puust ja söest tekkiv heitgaas. Ärkasin niisuguse lämbumistundega, et ei saanud pikali olles hingata ning veetsin ülejäänud öö istudes. Ma ei olnud kunagi varem kohutavat lämbumistunnet tundnud. Hakkasin kartma, et ei jäägi enam magama. Seepärast usaldasin enda elu või surma Jumala kätesse ja palusin Tal mind säästa, kui tal on mind veel oma viinamäel vaja. Vastasel juhul ei soovi ma elada. Tundsin end Jumala kaitse all täiesti lepitatuna. Kuid ma tundsin ka, et saatanlikele mõjudele tuleb vastu panna. Seepärast käskisin Saatanal mind maha jätta ja minust eemale minna ning ütlesin Issandale, et minu käes ei ole elu ega surm, vaid ma annan selle kõhklematult Tema kätte, kes tunneb mind läbi ja lõhki. Minu tulevik on minu jaoks tundmatu, seepärast ütlesin ma: Sinu tahe on parim. Elu on minu jaoks tähtsusetu selles osas, mis puudutab selle lõbusid. Varandus ja austus ei ole kasulikkusega võrreldes midagi väärt. Ma ei ihalda neid, need ei suuda rahuldada ega täita tühikut, mille jätab mulle täitmata kohustus. Ma ei taha elada kasutult, olla elus lihtsalt laik või tühi koht. Ja kuigi niimoodi suremine näib märtrisurmana, ma alistun, kui see on Jumala tahe.Tk1 634.1

Olin eelmisel päeval öelnud õde Thompsonile: „Kui ma oleksin vend White’i juures, siis võiksid nad minu eest palvetada ja ma võiksin terveks saada.” Ta küsis, kas kutsume sinu ja vend Andrewsi, kuid see tundus ebapraktiline, sest tõenäoliselt ei ela ma teie saabumiseni. Ma teadsin, et Issand võib mind oma võimsa jõu ja vägeva käsivarrega siin terveks teha, kui see on parim. Tunnen, et kindel on see Tema hoolde jätta. Teadsin, et Ta võib saata ingli vastu seisma sellele, kel on surma võim, see on kuradile, ja ma tundsin, et Ta teeb seda, kui see on parim. Ma teadsin ka, et Ta võib soovitada abivahendeid, kui neid on minu paranemiseks vaja, ja ma tundsin kindlalt, et Ta teeb seda. Peagi tundsin end paremini ja suutsin veidi magada.Tk1 634.2

Seega, nagu näed, olen ikka veel Jumala lastele kannatustes osutatud Jumala halastuse ja ustavuse mälestusmärk. Ta ei vaeva ega kurvasta inimlapsi meelsasti, kuid mõnikord on katsumusi vaja distsiplineerimiseks, et võõrutada meid maailmast,Tk1 635.1

et tõelist õnne otsiks me
maailmas, mis on üürike.Tk1 635.2

Nüüd võin öelda koos luuletaja Baxteriga :Tk1 635.3

„Ei, Issand, minu mure see,
kas surm või elu ees.
Kui elu pikk, siis rõõmustan,
et saan Sind teenida.
Kui lühike, ei kurvasta −
see peabki mööduma.
Ei minult rohkem nõuta siin
kui Kristus läbi tein’d.
Ta kuningriiki üksnes viib
see uks, kust tema läin’d.

On arm, kui, Issand, lubad kord,
et sind ma näha saan,
On aulisem siis taeva hurm
kui ilu sellel maal.
Kui lõppeb siin mu vaev ja piin,
siis rõõmsa meelega
Jehooval kiitust, tänu toon
koos püha rahvaga.
Ei seda ette kujuta,
on tuhm mu ususilm.
Kuid Kristust kõiges usaldan,
Ta juures rahul hing.” Tk1 635.4

Eelmine öö oli mul taas unetu ja ma tunnen end täna kehvasti. Palvetage, et Jumala tahe võiks minus ja minu kaudu täituda, olgu see mulle kas eluks või surmaks. Tk1 635.5

Igavese elu lootuses Tk1 635.6

Hannah More.

Kui teate mingit võimalust, kuidas saaksin kiiremini teie juurde jõuda, andke palun teada. Tk1 636.1

H. M.”

Ta on surnud, kuid räägib sellegipoolest. Tema kirju, mida olen siin tsiteerinud, loevad sügava huviga need, kes lugesid tema nekroloogi ajakirja Review hiljutisest numbrist. Ta oleks võinud olla õnnistuseks igale hingamispäeva pidavale perekonnale, kes oleks hinnanud tema väärtust, kuid ta on surnud. Meie koguduseliikmed Battle Creekis ja selle lähiümbruses oleksid võinud ääretult lahkelt pakkuda kodu Jeesusele selle jumalakartliku naise isikus. Kuid see võimalus on möödas. Mugavam oli teisiti. Nad ei tundnud teda. Ta oli juba aastates ja oleks võinud koormaks osutuda. Sedalaadi tunnete tõttu jäi ta eemale nende kodust, kes nimetavad end Jeesuse sõpradeks, kes ootavad Tema peatset tulekut. Ta aeti minema nende juurest, keda ta armastas, nende juurde, kes seisid tema usule vastu, Põhja-Michigani külma talve kätte surnuks külmuma. Ta suri märtrina end käsupidajateks nimetavate inimeste isekuse ja ahnuse tõttu.Tk1 636.2

Selle juhtumiga on Kõigevägevam andnud kohutava noomituse (675) nende käitumisele, kes ei võtnud seda võõrast vastu. Õigupoolest ei olnud ta võõras. Tema kuulsus oli teada, ja ometi ei võetud teda vastu. Paljud kurvastavad, kui nad mõtlevad õde More’ile, kes seisis Battle Creekis ja palus endale kodu väljavalitud rahva hulgas. Ja kui nad kujutluses järgnevad talle Chicagosse, kus ta pidi laenama raha, et katta viimasesse puhkepaika jõudmise reisikulud, ning kui nad mõtlevad hauale Leelenaw’ maakonnas, kus puhkab see kallis hüljatu —, siis olgu Jumal armuline neile, kes tema asjas on süüdi.Tk1 636.3

Vaene õde More! Ta puhkab, kuid me tegime, mida suutsime. Kui olime eelmise aasta augustis Battle Creekis, saime siin tsiteeritud kirjadest esimese, kuid meil ei olnud raha, mida talle saata. Minu abikaasa saatis Wisconsini ja Iowa osariiki rahapalve ning sai seitsekümmend dollarit, et katta meie kulud läänepoolsete kokkusaamiste jaoks, mis peeti eelmise aasta septembris. Me lootsime saada raha ja saata see talle kohe, kui oleme läänest tagasi tulnud, et tasuda tema kulud meie uude koju Montcalmi maakonda tulemiseks.Tk1 637.1

Helded sõbrad läänes andsid meile vajaliku raha, aga kui otsustasime minna koos vend Andrewsiga Maine’i osariiki, lükkus asi meie tagasitulekuni edasi. Me ei arvanud, et viibime idas pikemalt kui neli nädalat. Siis oleks olnud piisavalt aega pärast tagasitulemist õde More’ile raha saata ja ta oleks saanud enne laevasõiduhooaja lõppu kodust ära tulla. Ja kuigi me otsustasime jääda idasse mitu nädalat kauemaks, kui esialgu kavandanud, ei kaotanud me aega, vaid pöördusime kohe mitme selle piirkonna koguduseliikme poole soovitusega saata keegi õde More’i järele ja pakkuda talle kodu, kuni me tagasi tuleme. Ma ütlen: me tegime, mida suutsime.Tk1 637.2

Aga miks pidanuks see õde meid rohkem huvitama kui teised? Mida me tahtnuks sellest väsinud misjonärist? Ta ei oleks saanud teha meie kodutöid ja meil kodus oli talle õpetamiseks vaid üks laps. Kahtlemata ei saanud palju oodata nii kurnatud inimeselt nagu tema, kelle vanus hakkas jõudma kolmekohalise arvuni. Meil ei oleks temast erilist kasu olnud, küll aga oleks ta toonud Jumala õnnistuse meie koju. Oli palju põhjusi, miks meie kaasliikmed oleksid pidanud õde More’i vastu suuremat huvi ilmutama kui meie. Me polnud teda kunagi näinud, meil olid just samad võimalused tema lugu kuulda ja tema pühendumisest Kristusele ja inimkonnale teada saada kui kõigil ajakirja Review lugejatel. Meie kaasliikmed Battle Creekis olid seda õilist naist näinud ning mõned teadsid tema soovidest ja vajadustest rohkem või vähem. Meil ei olnud raha, millega teda aidata, neil oli. Me olime juba tööga ülekoormatud ning me vajasime oma koju jõulisi ja elujõus inimesi. Meil oli vaja abi, mitte teisi aidata. Suurem osa meie kaaskoguduseliikmeid Battle Creekis on niisuguses olukorras, et õde More ei oleks neile kõige vähematki muret ja koormat tekitanud. Neil on aega ja jõudu ning nad on muredest suhteliselt vabad.Tk1 637.3

Ometi ei tundnud tema vastu huvi keegi peale meie. Enne eelmisel sügisel itta minemist rääkisin ma õde More’i hooletussejätmisest isegi suure koguduse ees. Ma rääkisin kohustusest austada neid, kes on seda väärt. Mulle tundus, et tarkus oli mõistlikest nii kaugeks jäänud, et moraalset väärtust ei hinnatud. Ma kõnelesin kogudusele, et nende hulgast paljud leiavad aega kokkusaamiseks ja laulmiseks ning muusikainstrumentide mängimiseks. Nad olid suutelised andma oma raha kunstnikule, et too nende pilte paljundaks, või kulutasid raha avalike lõbustuskohtade külastamiseks, kuid neil ei olnud midagi anda kurnatud misjonärile, kes oli käesoleva aja tõe siiralt vastu võtnud ja tulnud elama nende juurde, kel on samasugune kallis usk. Andsin neile nõu peatuda ja mõelda, mida nad teevad. Tegin ettepaneku lasta oma muusikariistadel vaikida kolm kuud ja võtta aega, et Jumala ees end läbi uurida, kahetsuse ja palvega alandada, kuni nad õpivad Issanda nõudmisi neile kui inimestele, kes nimetavad end Tema lasteks. Mu süda sai liigutatud, kui tundsin ülekohut, mida tehti Jeesusele õde More’i isikus, ning ma rääkisin mitmega sel teemal isiklikult. Tk1 637.4

Seda asja ei tehtud nurga taga. Ja hoolimata sellest, et asi avalikustus ja sellele järgnes Battle Creeki koguduses oluline ja hea töö, ei teinud kogudus mingeid pingutusi mineviku heastamiseks ega toonud õde More'i tagasi. Ühe meie vaimuliku naine ütles hiljem: „Ma ei näe põhjust, miks vend ja õde White õde More’i pärast nii suurt lärmi löövad. Ma arvan, et nad ei saa asjast aru.” Tõsi, me ei saanud asjast aru. See oli palju hullem, kui me siis arvasime. Kui me oleks olukorda mõistnud, ei oleks me Battle Creekist lahkunud enne, kui oleksime koguduse ette täielikult toonud patu, mida nad tegid, kui jätsid õde More'i niimoodi kannatama, ja tema tagasitoomiseks oleks abinõud tarvitusele võetud.Tk1 638.1

Üks selle koguduse liige ütles vestluses õde More’i sellise lahkumise kohta põhimõtteliselt nii: „Keegi ei tunne, et peaks niisugustel juhtudel vastutuse võtma. Alati on vend White nendega tegelenud.” Jah, on küll tegelenud. Ta võtab neid oma majja, kuni kõik toolid ja voodid on täis, siis läheb ta välja kaasliikmete juurde, et nemad võtaksid enda juurde need, keda tema ei saa võtta. Kui neil on vaja raha, annab ta seda neile ja kutsub teisi oma eeskuju järgima. Battle Creekis peab olema inimesi, kes teevad nii, nagu tema on teinud, muidu saab sellele kogudusele osaks Jumala needus. Siin pole mitte ainult üks, vaid viiskümmend inimest, kes võiksid teha suuremal või vähemal määral sama, mida on tema teinud.Tk1 638.2

Meile öeldi, et peame Battle Creeki tagasi tulema. Me ei ole selleks valmis. Võib-olla pole see kunagi meie kohus. Me olime seal raskete koormate all, kuni ei suutnud enam kauem taluda. Jumalal on seal tugevaid mehi ja naisi, kes jagavad need koormad omavahel. Need, kes kolivad Battle Creeki ja võtavad vastu sealsed ametikohad, kuid ei ole valmis oma kätt niisuguse töö külge panema, võiksid tuhat korda paremini kusagil mujal olla. On neid, kes suudavad mõista ja tunda ning teevad rõõmsalt head Jeesusele Tema pühade isikus. Olgu neil töötamiseks ruumi. Mingu need, kes ei suuda seda teha, kuhugi sinna, kus nad ei seisa Jumala tööl tee peal ees. Tk1 638.3

Eriti kehtib see nende kohta, kes seisavad töö eesotsas. Kui nemad eksivad, eksivad kõik. Mida suurem vastutus, seda suurem on häving ustavusetuse korral. Kui juhtivad koguduseliikmed ei täida ustavalt oma kohust, ei täida ka juhitavad oma kohust. Need, kes on Battle Creekis töö eesotsas, peavad olema eeskujuks kogudusele kõikjal. Kui nad seda teevad, ootab neid suur tasu. Kui nad ei tee seda, kuid võtavad ikkagi ameti vastu, siis kartku nad aruandmist.Tk1 639.1

Me tegime, mis suutsime. Kui meie käsutuses oleks eelmisel suvel ja sügisel olnud raha, oleks õde More praegu meie juures. Kui saime oma tegelikust olukorrast teada, nagu on kirjeldatud „Tunnistuses” nr 13, võtsime mõlemad asja rõõmsa meelega ja ütlesime, et me ei taha vastutada raha pärast. See oli vale. Jumal soovib, et meil võiks olla raha, et aidata seal, kus abi vaja, nagu antud juhul. Saatan tahab meie käed selles asjas kinni siduda ning juhib teisi olema hooletud, tundetud ja ihned, et võiks jätkuda seesugune julm tegevus nagu sai osaks õde More’ile.Tk1 639.2

Me näeme heidikuid, lesknaisi, vaeslapsi, väärilisi vaeseid ja vaimulikke puuduses ning meil on mitmeid võimalusi kasutada vahendeid Jumala auks, Tema töö edendamiseks ja kannatavate pühade elu kergendamiseks, ning ma soovin, et meil oleks vahendeid, mida Jumala jaoks kasutada. Ligi veerand sajandi pikkune kogemus kaugeleulatuvate reisidega ning abivajajate olukorra tunnetamisega muudab meid sobilikuks kasutama meie Issanda raha mõistlikult. Ma olen ostnud ise kirjatarbed, tasunud saatekulud ja veetnud suure osa oma ajast teiste heaks kirjutades. Kõik, mida olen sellest mind kohutavalt väsitanud ja kurnanud tööst saanud, ei tasu ära kümnendikkugi minu postikuludest. Kui mulle on rahaga peale käidud, olen sellest keeldunud või annetanud selle heategevatel eesmärkidel nagu näiteks kirjastusseltsile. Ma ei peaks enam nii tegema. Ma pean täitma oma kohust töötada nagu varem, kuid hirm võtta vastu raha, et seda Issanda heaks kasutada, on kadunud. Õde More'i juhtum äratas mind täielikult mõistma Saatana tööd meid ilma rahata jätmisel.Tk1 639.3

Vaene õde More! Kui kuulsime, et ta on surnud, tundis mu abikaasa end kohutavalt. Meil mõlemal oli tunne, nagu oleks lahkunud armas ema, kelle seltsi meie süda väga igatses. Mõned võivad öelda: „Kui meie oleksime olnud nende asemel, kes teadsid midagi selle õe soovidest ja vajadustest, ei oleks me nii käitunud nagu nemad.” Ma loodan, et te ei pea kunagi taluma südametunnistuse torkeid, mida peavad tundma mõned, kes olid oma asjadest niivõrd huvitatud, et ei olnud valmis endale tema näol ühtki kohustust võtma. Halastagu Jumal neile, kes kardavad petmist nii väga, et jätavad Kristuse väärika, ennastohverdava teenija hooletusse. Selle hooletussejätmise vabandamiseks mainiti: me oleme nii palju kordi petta saanud, et me kardame võõraid. Kas meie Issand ja Tema jüngrid käskisid meil olla väga ettevaatlikud ja mitte võõraid vastu võtta, et kogemata ühtki viga ei tuleks ja vääritu inimese eest hoolitsemisega petta ei saaks?Tk1 640.1

Paulus manitseb heebrealasi: „Vennaarmastus jäägu kindlaks.” Ärge meelitage end mõttega, et on aeg, mil seda manitsust ei vajata, sest vennalik armastus võib lakata. Ta jätkab: „Ärge unustage külalislahkust, sest selle läbi on mõned ise seda aimamata võtnud külalistena vastu ingleid.” Palun lugege Matteuse 25:31 ja edasi. Lugege seda, vennad ja õed, järgmine kord, kui võtate Piibli oma hommikusel või õhtusel perekonnapalvusel. Head teod, mida tegid need, kes saavad Jumala riiki, olid tehtud Kristusele Tema kannatava rahva isikus. Need, kes olid head teod teinud, et mõistnud, et nad olid midagi Kristusele teinud. Nad polnud teinud midagi enamat kui täitnud oma kohust kannatava inimkonna ees. Vasakule käele jäetud ei mõistnud, et nad olid teotanud Kristust sellega, kui jätsid Tema rahva vajadused hooletusse. Kuid nad olid jätnud kohustuse täitmata Jeesuse suhtes Tema pühade isikus ning selle tegematajätmise pärast pidid nad minema igavesse karistusse. Ja üht osa nende tegematajätmistest väljendatakse sõnadega: „Ma olin võõras, ja te ei võtnud mind vastu.” Tk1 640.2

Öeldu ei käi üksnes Battle Creeki kohta. Mind kurvastab isekus kõikjal end hingamispäevapidajaks nimetavate inimeste hulgas. Kristus läks meile igavesi eluasemeid valmistama. Kas peaksime keelama Talle kodu mõneks päevaks pühade isikus, kes on hüljatud? Ta jättis oma auhiilguses oleva kodu, oma majesteetlikkuse ja suure võimu, et päästa kadunud inimest. Ta sai vaeseks, et meie võiksime Tema vaesuse kaudu saada rikkaks. Ta lasi end solvata, et inimene saaks ülendatud, ning valmistas ette kodu, mis on võrratult kaunis ja sama kestev kui Jumala troon. Need, kes lõpuks võidavad ja istuvad Kristusega koos Tema troonil, järgivad Jeesuse eeskuju ning toovad teenistusvalmi, rõõmsa südamega ohvri Tema jaoks Tema pühade isikus. Need, kes ei suuda seda meelsasti teha, lähevad ära igavesse karistusse.Tk1 641.1