55. peatükk. Orjapidamine ja sõda

Jumal karistab seda riiki orjapidamise tõsise kuriteo eest. Riigi saatus on Tema kätes. Ta karistab Lõunat orjanduse eest ja Põhja selle eest, et nad nii kaua Lõuna kavaldavat ja võimutsevat mõju on talunud.Tk1 260.1

New Yorgi osariigis Rooseveltis 3. augustil 1861. aastal peetud konverentsil, kui vennad ja õed olid kogunenud alanduseks, paastumiseks ja palveks mõeldud päeval, oli meie peal Issanda Vaim ja mind võeti nägemusse. Mulle näidati orjapidamise pattu, mis on olnud nii kaua selle riigi needuseks. Põgenenud orja seadus hävitas inimese igasuguse õilsa, suuremeelse osavõtlikkuse tunde, mis võis tema südames rõhutud ja kannatava orja suhtes tekkida. See oli Kristuse õpetusele risti vastu. Nüüd on Põhja peal Jumala nuhtlus, sest nad on nii kaua leppinud orjapidamise edasikestmisega. Põhja osariikide orjapidamist pooldavate inimeste patt on suur. Nad on kinnitanud Lõunat nende patus, lubades orjapidamist laiendada. Nende osa selles, et riik on praeguses kitsikuses, on suur.Tk1 260.2

Mulle näidati, et paljud ei mõista meie peale tulnud halva ulatust. Nad on lohutanud end, et riigi raskused lahenevad peagi ning segadus ja sõda lõpevad, kuid kõik veenduvad, et asi on tõsisem kui aimati. Paljud on oodanud, et Põhi annaks hoobi ja lõpetaks sõja.Tk1 260.3

Mu pilk suunati taas vanaaja Iisraeli juurde, keda egiptlased orjuses hoidsid. Issand tegutses nende vabastamiseks Moosese ja Aaroni kaudu. Vaarao ees tehti imesid veenmaks teda, et Jumal on need mehed saatnud Iisraeli vabastamist paluma. Kuid vaarao süda oli Jumala käskjalgade suhtes kõvaks muutunud ja ta hülgas tema ees tehtud imeteod. Siis sunniti egiptlasi tundma Jumala kohtumõistmist. Neid karistati nuhtlustega ja nende all kannatades oli vaarao nõus Iisraeli minema lubama. Aga niipea kui kannatuste põhjus kadus, oli tema süda kõva. Tema nõuandjad ja võimukandjad võtsid Jumala-vastase hoiaku ja püüdsid selgitada nuhtlusi loodusnähtustega. Iga Jumala karistus oli rängem kui eelmine, ometi ei lubatud Iisraeli lastel ära minna enne, kui Issanda ingel lõi egiptlaste esmasündinud maha. Nuttu ja hala oli nii kuningal troonil kui ka kõige silmapaistmatumal ja kehvemal. Siis käskis vaarao Iisraelil minna, aga pärast seda, kui egiptlased olid oma surnud matnud, kahetses vaarao, et oli lasknud Iisraelil minna. Nõuandjad ja võimukandjad püüdsid leida kaotusele selgitust. Nad ei tunnistanud, et see oli Jumala karistus või kohus ning ajasid seepärast Iisraeli lapsi taga.Tk1 261.1

Kui iisraellased nägid neid tagaajavat Egiptuse sõjaväge, sõjaks varustatud hobuseid ja sõjavankreid, siis langes nende süda saapasäärde. Ees oli Punane meri, taga egiptlaste väehulk. Nad ei suutnud pääseteed näha. Egiptlaste huulilt kõlas võiduhüüd, kui nad avastasid, et Iisrael on täielikult nende võimuses. Iisraellased oli väga hirmul. Ent Issand käskis Moosesel anda korraldus edasi liikuda, tõsta kepp üles, sirutada käsi mere kohale ja see kaheks teha. Mooses tegigi nii, ja vaata, meri lõhenes kaheks ning Iisraeli lapsed läksid läbi kuiva mööda. Vaarao oli Jumalale nii kaua vastu pannud ja ta süda oli Tema võimsate imetegude suhtes niivõrd paadunud, et sõgedana kihutas ta rajale, mille Jumal oli oma rahva jaoks imeliselt valmistanud. Taas kästi Moosesel sirutada käsi mere kohale ja „meri pöördus tagasi oma paika” , veed katsid egiptlaste sõjaväe ja nad uppusid.Tk1 261.2

Need pildid toodi mu silme ette selleks, et ilmekaks teha isekas armastus orjapidamise vastu ning meeletud abinõud, mida Lõuna võtab selle institutsiooni au sees hoidmiseks tarvitusele, ning see, kui kohutavalt kaugele nad lähevad, enne kui alla annavad. Orjapidamise süsteem on madaldanud ja alandanud inimesed looma tasemele ning suurem osa orjapidajatest peavadki orje loomadeks. Niisuguste isandate süda on kalgistunud ja paadunud nagu vaaraol ning kui neid sunnitakse orje vabastama, jäävad nad oma põhimõtete juurde ja võimalusel rõhuvad orje tuntavalt. Minu jaoks tundus võimatu, et orjapidamine praegu kaoks. Ainult Jumal suudab orja välja tuua meeletu, karmi rõhuja käest. Orjade vastu suunatud väärkohtlemise ja julmuse võib õiglaselt panna nende arvele, kes orjapidamise süsteemi toetavad, ükskõik kas nad on pärit Lõunast või Põhjast.Tk1 261.3

Mulle näidati Põhja ja Lõunat. Põhi on lasknud end Lõuna suhtes petta. Nad on sõjaks paremini valmistunud kui näib. Suurem osa nende mehi on relvade kasutamisel väga osavad; mõnelgi neist on see lahingukogemusest, teistel küttimise harjumusest. Selles suhtes on neil Põhja ees eelis, kuid üldiselt ei ole neil niisugust vaprust ja vastupidamisvõimet nagu Põhja meestel.Tk1 262.1

Mulle näidati kohutavat lahingut Manassases Virginia osariigis. See oli väga ärev ja piinav vaatepilt. Olukord soosis Lõuna armeed ja nad olid hirmsaks võitluseks valmistunud. Põhja armee liikus edasi võidukalt ega kahelnud oma võidus. Paljud olid hooletud ja marssisid hoobeldes, nagu oleks neil võit juba käes. Kui nad lahinguväljale lähenesid, olid nad minestuseni kurnatud ja söömata. Nad ei oodanud nii ägedat võitlust. Nad tormasid lahingusse ning võitlesid vapralt ja meeleheitlikult. Surnuid ja surijaid oli igal pool. Mõlemad, nii Põhi kui ka Lõuna, kandsid tõsiseid kaotusi. Lõuna mehed tundsid lahingut ning oleksid mõne aja pärast saanud edasi liikuda. Põhja mehed tungisid peale, kuigi nende häving oli suur. Just siis laskus taevast ingel ja viipas käega tahapoole. Sedamaid sattusid sõdurid segadusse. Põhja meestele tundus, et nende väed taganevad, kuigi tegelikult ei olnud see nii, ja algas rutakas taganemine. See näis mulle imelisena.Tk1 262.2

Siis selgitati mulle, et see riik on Jumala kätes ja Tema ei lase võite saavutada kiiremini, kui Tema on määranud, ega luba Põhja meestele rohkem kaotusi, kui Ta oma tarkuses nägi nende pattude karistamiseks sobiliku olevat. Ja kui Põhja armee oleks seekord oma nõrkenud, kurnatud seisundis veel lahingus edasi tunginud, oleks ees ootav palju suurem võitlus ja häving toonud Lõunale suure võidu. Jumal ei lubanud seda ja saatis ingli sekkuma. Põhja vägede äkiline taganemine on kõigi jaoks mõistatus. Nad ei tea, et siin oli mängus Jumala käsi.Tk1 262.3

Lõuna armee purustused olid nii suured, et nad ei söandanud hoobelda. Surnute, surijate ja haavatute nägemine ei andnud neile julgust võidurõõmutseda. Hävitustöö, mis toimus siis, kui neil olid kõik eelised ja Põhi oli palju kehvemas seisus, tekitas suurt hämmeldust. Nad teadsid, et kui Põhjal on nendega võrdne võimalus, on võit kindlalt Põhja poolel. Nende ainus lootus oli hõivata raskesti ligipääsetavad positsioonid ja teha ettevalmistusi igasse suunda hävituse külvamiseks.Tk1 263.1

Lõuna oli ülestõusu algusest alates tublist tugevamaks muutunud. Kui Põhi oleks võtnud tarvitusele aktiivsed abinõud, oleks saanud ülestõusu kiiresti maha suruda. Kuid see, mis oli alguses väike, on kasvanud jõulisemaks ja rahvarikkamaks, kuni on saanud väga võimsaks. Teised riigid jälgivad seda riiki pinevalt — mind ei teavitatud, mis eesmärgil — ja teevad suuri ettevalmistusi millekski. Meie riigimeeste seas valitseb praegu suurim segadus ja rahutus. Nende keskel on orjapidamise pooldajaid ja reetureid ning sel ajal, kui nad väidetavalt on Ühendriikide poolt, mõjutavad nad otsuste tegemist, millest mõned on lausa Lõuna kasuks.Tk1 263.2

Ma nägin maa asukaid äärmises segaduses. Igal pool maa peal oli sõda, verevalamist, puudust, vaesust, näljahäda ja taude. Kui niisugused asjad ümbritsesid Jumala rahvast, hakkasid nad üksteisele lähemale nihkuma ja oma väikseid raskusi kõrvale heitma. Neid ei kontrollinud enam eneseväärikus, selle koha võttis sügav alandlikkus. Kannatuste, segaduse ja puuduse tõttu võttis taas mõistus ohjad enda kätte, äge ja mõistmatu inimene muutus mõistlikuks ning tegutses peenetundelisuse ja arukusega.Tk1 263.3

Seejärel tõmmati mu tähelepanu sellelt vaatepildilt ära. Tundus, et valitseb väike rahuaeg. Taas näidati mulle maa asukaid ja taas valitses äärmine segadus. Teised riigid olid haaratud sõtta ja segadusse. Sõda põhjustas näljahäda. Puudus ja verevalamine tõid kaasa haigused. Ja siis väriseb inimeste süda „maailma peale tulevate sündmuste kartuses ja ootuses” .Tk1 263.4