91. peatükk. Hingamispäeva õige pidamine

25. detsembril 1865. aastal näidati mulle, et hingamispäeva pidamise suhtes on olnud liiga palju lohakust. On puudunud (532) valmidus täita ilmalikud kohustused kuue tööpäeva jooksul, mille Jumal on inimesele andnud; on puudunud hoolikus mitte rikkuda ühtki tundi sellest pühast ajast, mille Tema on enda jaoks jätnud. Ühtki inimeste ettevõtmist ei tohi pidada niivõrd oluliseks, et lubada sel rikkuda Jehoova neljandat käsku. On juhtumeid, mille puhul Kristus on andnud loa tööd teha isegi hingamispäeval, et päästa inimeste või loomade elu. Aga kui rikume neljanda käsu määrust enda rahalise kasu nimel, saavad meist hingamispäevarikkujad ning me oleme süüdi kõigist käskudest üleastumisest, sest kui rikume üht, oleme süüdi kõiges. Kui me vara päästmiseks rikume Jehoova selgesõnalist käsku, siis kus me peatume? Kuhu tõmbame piiri? Üleastumine väikeses asjas ja selle pidamine mitte kuigi suureks patuks paadutab südametunnistuse ja nüristab tundlikkuse, kuni võime minna veel kaugemale, teha üsna paljud tööd ja rahustada end ikka veel, et oleme hingamispäevapidajad, kuigi Kristuse mõõdupuu kohaselt rikume Jumala pühadest käskudest kõiki. Selles osas on hingamispäevapidajad süüdi. Jumal on väga täpne ja kõik, kes arvavad, et säästavad veidi aega või nende jaoks on soodsam astuda veidi üle Issanda ajast, seisavad varem või hiljem silmitsi kaotusega. Ta ei saa neid õnnistada nii, nagu Ta hea meelega teeks, sest nad on Tema nime häbistanud ja Tema käskudesse kergemeelselt suhtunud. Nende peal on Jumala needus ja nad kaotavad kümme või kakskümmend korda rohkem kui võidavad. „Kas inimene tohib Jumalat röövida? Aga teie röövite mind …kogu rahvas.” Tk1 501.1

Jumal on andnud inimesele kuus päeva, mil iseenda jaoks töötada, kuid Ta on reserveerinud ühe päeva, mil tuleb Teda eriliselt austada. Teda tuleb ülistada, Tema autoriteeti lugupidavalt suhtuda. Ja ometi röövib inimene Jumalat, varastades veidi aega, mille Looja on enda jaoks reserveerinud. Jumal eraldas seitsmenda päeva inimesele puhkeajaks nii inimese kasuks kui ka enda auks. Ta nägi, et inimese vajadused nõuavad raskest tööst ja hoolest puhkamise päeva, sest tervis ja elu oleksid ilma kuue päeva tööst ja murest lõõgastumise perioodita ohus.Tk1 502.1

Hingamispäev tehti inimesele kasuks ning seitsmendal päeval tööd keelavast pühast käsust teadlikult üleastumine on taeva silmis kuritegu, mis Moosese seaduse kohaselt oli nii oluline, et nõudis üleastujale surmanuhtlust. Aga süüdlasele saab osaks veel midagi — Jumal ei võta oma seaduse rikkujat taevasse. Ta peab taluma teist surma, mis on Jumala seadusest üleastuja täielik ja lõplik karistus.Tk1 502.2