24. peatükk. Vaimulike naised

Ma nägin vaimulike naisi. Mõned neist ei ole oma abikaasale üldse toeks, kuigi usuvad väidetavalt kolmanda ingli kuulutust. Nad mõtlevad oma soovide ja tujude taotlemisele rohkem kui Jumala tahtele või sellele, kuidas nad saaksid oma ustavate palvete ja hoolika eluga oma abikaasa käsi üleval hoida. Ma nägin, et mõne eluviis on nii põikpäine ja isekas, et Saatan teeb neist oma tööriista ja tegutseb nende kaudu, et nende abikaasa mõju ja kasulikkust hävitada. Nad võtavad endale vabaduse kurta ja nuriseda, kui neid viiakse läbi kitsaskohtade. Nad unustavad vanaaja kristlaste kannatused tõe pärast ja arvavad, et peavad saama oma soovide kohase eluviisi ning järgima oma tahet. Nad unustavad Jeesuse, nende Õpetaja kannatused. Nad unustavad valude mehe, kes oli haigustega tuttav — Tema, kel polnud, kuhu oma pead panna. Nende jaoks pole oluline meenutada seda püha laupa, millesse tungis okaskroon. Nad unustavad Tema, kes risti Kolgatale kandes selle koorma all nõrkes. Tema õlul ei olnud üksnes puuristi raskus, vaid maailma pattude raske koorem. Nad unustavad julmad naelad, mis tungisid läbi Tema õrnade käte ja jalgade ning Tema meeleheitliku hüüde elu lõpus: „Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?” Kõiki neid kannatusi on nende pärast talutud, kuid nemad ei ole sugugi valmis Kristuse pärast kannatama.Tk1 134.1

Ma nägin, et need inimesed petavad end. Neil ei ole osa ega pärandit [Kristuses]. Nad on hoidnud kinni tõest, kuid tõde pole neid mõjutanud. Kui tõde, pühalik, tähtis tõde neid mõjutab, sureb oma mina. Siis ei räägi nad: „Ma lähen sinna, ma ei jää siia,” vaid tõsine soov on: „Kus pean ma Jumala tahte kohaselt olema? Kus saan ma Teda kõige paremini austada ja kus saab meie ühine töö kõige enam head teha?” Nende tahe neeldub Jumala tahtesse. Põikpäisus ja pühitsuse puudumine, mida mõned vaimulike naistest ilmutavad, seisab patuste tee peale ees; nende riietel on hingede veri. Mõned vaimulikest on kindlalt tunnistanud koguduse kohustusi ja eksimusi, kuid sel ei ole olnud kavandatud mõju, sest nende enda abikaasa vajab seda otsekohest tunnistust ning noomitus tuli nende enda peale raskelt tagasi. Nad lasevad oma kaasadel end mõjutada, allapoole tirida ja oma mõistust kahjustada ning nende kasulikkus ja mõju läheb kaduma. Nad tunnevad masendust ja meeleheidet ega mõista justnimelt kodus olevat oma kahju tõelist allikat.Tk1 134.2

Need õed on Jumala tööga tihedalt seotud, kuna Jumal kutsus nende abikaasa käesoleva aja tõde kuulutama. Need sulased, kui tõesti Jumal on nad kutsunud, tunnevad tõe tähtsust. Nad seisavad elavate ja surnute vahel ning peavad valvama hingede üle, sest nad peavad aru andma. Sellise töölise kutsumus on pühalik ja abikaasa võib olla kas suureks õnnistuseks või suureks needuseks. Abikaasa võib teda masenduses rõõmustada, lüüasaamise korral lohutada ning julgustada vaatama Jumalale ja suunata hetkedel, kui usk lööb kõikuma, täielikult Jumalat usaldama. Abikaasa võib võtta ka vastupidise suuna, vaadata tumedamat poolt, mõelda, et neil on raske aeg, mitte uskuda Jumalasse, rääkida abikaasale oma katsumustest ja uskmatusest, anda vaba voli kurtvale, nurisevale meelsusele ning olla talle rõhuvaks raskuseks ja isegi needuseks.Tk1 135.1

Ma nägin, et vaimuliku naine peab oma abikaasat tema töös aitama ning olema täpne ja hoolikas mõju suhtes, mida ta avaldab, sest neid jälgitakse ja neilt oodatakse rohkem kui teistelt. Nende riietus peab olema eeskujuks. Nende elu ja vestlus peab olema eeskujuks, elulõhn eluks, mitte surmalõhn surmaks. Ma nägin, et nad peavad võtma alandliku, tagasihoidliku, kuid üleva hoiaku. Nende vestlus ei tohi olla teemadel, mis ei suuna mõistust taeva poole. Tähtis küsimus peab olema: „Kuidas saan ma päästa oma hinge ja olla teiste päästmise vahendiks?” Ma nägin, et Jumal ei võta selles asjas vastu ükskõikset tööd. Ta soovib kogu südant ja huvi või mitte midagi. Nende mõju räägib otsustavalt ja silmanähtavalt kas tõe poolt või vastu. Nad kas koguvad Jeesusega või puistavad laiali. Pühitsemata naine on ühe vaimuliku jaoks suurim needus. Need Jumala sulased, kes on olnud ja kes ikka veel on selles õnnetus olukorras, kus kodus on närvutav mõju, peavad oma palveid ja valvsust kahekordistama, võtma vankumatu, otsusekindla hoiaku ja mitte laskma sel pimedusel end alla suruda. Nad peavad klammerduma veel tihedamalt Jumala külge, olema vankumatud ja otsusekindlad, juhtima hästi oma majapidamist ja elama nii, et neil oleks Jumala heakskiit ja inglite kaitse. Aga kui nad annavad järele oma pühitsemata kaaslase soovidele, langeb sellele kodule Jumala meelepaha. Jumala laegas ei saa jääda sinna, sest nad soosivad ja toetavad oma eksimusi.Tk1 135.2

Meie Jumal on valvas Jumal. Kohutav on Teda mitte tõsiselt võtta. Vanal ajal himustas Aakan kullakangi ja Sineari kuube, ta peitis need ja kogu Iisrael kannatas — vaenlane lõi nad põgenema. Ja kui Joosua uuris asja, ütles Issand: „Tõuse, pühitse rahvast ja ütle: Pühitsege endid homseks! Sest nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Üks hävitamisele määratud asi on su keskel, Iisrael. Sa ei suuda enne oma vaenlastele vastu panna, kui te endi keskelt ei ole kõrvaldanud hävitamisele määratud asja.” Aakan oli patustanud ning Jumal hävitas tema ja kõik ta kodakondsed koos kogu oma varaga ning kõrvaldas Iisraelilt needuse.Tk1 136.1

Ma nägin, et Jumala Iisrael peab tõusma ja uuendama oma jõu Jumalas, uuendama oma lepingut Temaga ja pidama seda. Saamahimu, isekus, rahaarmastus ja maailma armastus — kõik need on hingamispäevapidajate ridades olemas. Need pahed hävitavad ohvrimeelsuse Jumala rahva hulgas. Need, kelle südames on saamahimu, ei ole sellest teadlikud. See on neid märkamatult võitnud ja kui seda välja ei juurita, on nende häving sama kindel kui Aakani oma. Paljud on võtnud ohvri Jumala altarilt. Nad armastavad maailma, selle kasu ja kasvu ning kui neis ei toimu täielikku muutust, hukkuvad nad koos maailmaga. Jumal on laenanud neile raha, see pole nende oma, vaid Jumal on teinud neist oma majapidajad. Aga nemad nimetavad seda enda omaks ja kuhjavad seda kokku. Kuid oh kui kiiresti see kaob, ühe hetkega, kui Jumal oma edu andva käe ära võtab! Jumala jaoks tuleb ohverdada, tõe nimel tuleb oma mina salata. Oh kui nõrk ja ekslik on inimene! Kui hädine tema käsivars! Ma nägin, et inimese kõrkus kistakse paratamatult maha ja inimese uhkus alandatakse. Kuningad ja ülikud, rikkad ja vaesed, kõik on ühtmoodi kummargil ja Jumala hävitavad nuhtlused langevad nende peale.Tk1 136.2