30. peatükk. Rikas noormees

Michigani osariigis Montereys näidati mulle 8. oktoobril 1857. aastal nägemuses, et paljude hingamispäevapidajate seisukord on samasugune nagu noormehel, kes tuli Jeesuse käest küsima, mida peab igavese elu saamiseks tegema.Tk1 166.1

„Ja vaata, keegi ütles Jeesuse juurde astudes: „Õpetaja, mis head ma peaksin tegema, et saaksin igavese elu?” Tema ütles talle: „Miks sa minult küsid, mis on hea? On vaid üks, kes on hea. Kui sa tahad ellu minna, siis pea käsud!” Mees küsis temalt: „Millised?” Jeesus lausus: „Ära tapa, ära riku abielu, ära varasta, ära anna valetunnistust, austa isa ja ema ning armasta oma ligimest nagu iseennast!” Noormees ütles talle: „Seda kõike ma olen pidanud. Mis mul veel puudub?” Jeesus lausus talle: „Kui sa tahad olla täiuslik, siis mine müü oma varandus ja anna vaestele, ja siis on sul aare taevas, ning tule, järgne mulle!” Aga kui noormees seda sõna kuulis, lahkus ta kurvastades, sest ta oli suure varanduse omanik.Tk1 166.2

Siis Jeesus ütles oma jüngritele: „Tõesti, ma ütlen teile, rikas läheb taevariiki ränga vaevaga. Taas ma ütlen teile, et hõlpsam on kaamelil minna läbi nõelasilma kui rikkal minna Jumala riiki.” Aga seda kuuldes jüngrid hämmastusid väga ja ütlesid: „Kes siis küll võib pääseda?” Jeesus aga ütles neile otsa vaadates: „Inimeste käes on see võimatu, kõik on aga võimalik Jumala käes.“” Tk1 166.3

Jeesus tsiteeris noormehele viit kuuest viimasest käsust, samuti teist suurt käsku, millest tulenevad viimased kuus käsku. Noormees arvas, et ta on neid käske pidanud. Jeesus ei nimetanud esimest nelja käsku, mis räägivad meie kohustusest Jumala suhtes. Vastusena noormehe küsimusele: „Mis mul veel puudub?” ütles Jeesus talle: „Kui sa tahad olla täiuslik, siis mine müü oma varandus ja anna vaestele, ja siis on sul aare taevas.”Tk1 166.4

Siin oli tema puudujääk. Ta ei olnud pidanud ei esimest nelja ega ka viimast kuut käsku. Ta ei olnud armastanud oma ligimest nagu iseennast. Jeesus ütles: „Anna vaestele.” Jeesus puudutas tema vara. „Mine müü oma varandus ja anna vastele.” Selle otseütlemisega osutas Jeesus tema ebajumalale. Ta armastas varandust ülimalt, seepärast oli tal võimatu armastada Jumalat kogu oma südame, kogu oma hinge ja kogu oma mõistusega. Ning ülim armastus oma varanduse vastu sulges tema silmad kaasinimeste vajaduste suhtes. Ta ei armastanud oma ligimest nagu iseennast, järelikult ei pidanud ta viimast kuut käsku. Tema süda oli varanduse küljes. Maine vara oli selle neelanud. Ta armastas vara rohkem kui Jumalat, rohkem kui taevast varandust. Ta kuulis Jeesuse suust tingimusi. Kui ta müüb vara ära ja annab vaestele, siis on tal varandus taevas. See pani proovile, kui palju kõrgemalt varandusest hindab ta igavest elu. Kas ta haaras innukalt kinni igavese elu võimalusest? Kas ta püüdis tõsiselt kõrvaldada takistust, mis oli taevase varanduse omamisel ees? Oh ei, „[ta] lahkus … kurvastades, sest ta oli suure varanduse omanik”.Tk1 167.1

Mulle näidati sõnu: „Hõlpsam on kaamelil minna läbi nõelasilma kui rikkal minna Jumala riiki.” Jeesus ütles: „Inimeste käes on see võimatu, kõik on aga võimalik Jumala käes.” Ingel küsis: „Kas Jumal lubab rikkal inimesel hoida oma vara endale ja ikkagi Jumala riiki pääseda?” Teine ingel vastas: „Ei, mitte iialgi.”Tk1 167.2

Ma nägin, et Jumala plaani kohaselt tuleb varandust kasutada õigesti, jagada abivajajate õnnistamiseks ja Jumala töö edendamiseks. Kui inimesed armastavad oma varandust rohkem kui kaasinimest, rohkem kui Jumalat või Tema Sõna tõdesid, kui nende süda on varanduse küljes, siis ei saa nad igavest elu. Nad loovutavad pigem tõe kui müüvad vara ja annavad vaestele. Sellega katsutakse nad läbi, et näha, kui väga nad armastavad Jumalat ja tõde; sarnaselt Piibli noormehega lähevad paljud kurvalt ära, sest neil pole võimalik ühtaegu omada rikkust ja varandust taevas. Neil ei saa mõlemat olla ja nad julgevad riskida oma igavese elu võimalustega ilmaliku varanduse nimel.Tk1 167.3

„Hõlpsam on kaamelil minna läbi nõelasilma kui rikkal minna Jumala riiki.” Jumala käes on kõik võimalik. Tõde, mille Jumala Vaim on südamesse istutanud, tõrjub välja armastuse varanduse vastu. Armastus Jeesuse ja armastus varanduse vastu ei saa samas südames pesitseda. Armastus Jumala vastu ületab armastuse varanduse vastu nii suurelt, et selle omanik kisub end oma varandusest lahti ja suunab kiindumuse Jumalale. Armastus sunnib teda siis rahuldama vajadusi Jumala töös. Issanda hüvede õige paigutamine on tema suurim rõõm. Valitseb armastus Jumala ja kaasinimeste vastu ning ta ei pea kõike, mis tal on, enda omaks, vaid täidab ustavalt Jumala majapidaja kohustust. Siis suudab ta pidada seaduse mõlemat suurt käsku: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega!” „Armasta oma ligimest nagu iseennast.” Nii on rikkal inimesel võimalik minna Jumala riiki. „Igaüks, kes on jätnud maha majad või vennad või õed või isa või ema või lapsed või põllud minu nime pärast, saab nad tagasi sajakordselt ja pärib igavese elu. Aga paljud esimesed jäävad viimasteks ja viimased saavad esimesteks.” Tk1 168.1

Siin on tasu neile, kes toovad Jumala pärast ohvri. Nad saavad sajakordselt tagasi selles elus ja pärivad igavese elu. „Aga paljud esimesed jäävad viimasteks ja viimased saavad esimesteks.” Mulle näidati neid, kes võtavad tõe vastu, kuid ei rakenda seda ellu. Nad klammerduvad oma vara külge ega ole valmis seda Jumala töö edendamiseks jagama. Neil ei ole usku riskida ja Jumalat usaldada. Nende armastus selle maailma vastu neelab usu. Jumal nõuab osa nende varandusest, kuid nad ei tee sellest väljagi. Nad arutlevad nii: nad on omandi hankimiseks kõvasti tööd teinud ega saa seda Issandale anda, sest nad võivad puudusesse jääda. „Oh te nõdrausulised!” Seesama Jumal, kes hoolitses Eelija eest näljahäda ajal, ei jäta tähelepanuta ühtki oma ennastohverdavat last. Tema, kes on ära lugenud juuksekarvad nende peas, hoolitseb nende eest, ja näljahäda ajal saavad nad toidetud. Sel ajal kui õelad nende ümber hukkuvad leivapuudusel, on neile leib ja vesi kindlustatud. Need, kes ikkagi klammerduvad oma maise varanduse külge ega korralda õigesti seda, mida Jumal on neile laenanud, kaotavad oma varanduse taevas, kaotavad igavese elu.Tk1 168.2

Jumal on oma ettenägelikkuses liigutanud mõnegi jõuka inimese südant ja pööranud nad tõe poole, et nad võiksid oma varaga aidata Tema tööd ülal pidada. Ja kui need, kes on rikkad, et tee seda, kui nad ei täida Jumala eesmärki, läheb Jumal neist mööda ja äratab nende asemel teised, kes tegutsevad Tema eesmärgi nimel ja jagavad oma vara rõõmsalt, et rahuldada Jumala töö vajadused. Selles saavad nad esimeseks. Jumal hoiab oma töös neid, kes seda teevad.Tk1 169.1

Ta võiks oma töö edasiviimiseks saata vahendid taevast, kuid see ei ole Tema kavakohane. Ta on korraldanud nii, et inimesed on Tema tööriistad; et kui nende lunastamiseks on toodud suur ohver, täidavad nad oma osa lunastustöös, tuues ohvri üksteise eest ja näidates, kui kõrgelt hindavad nad nende eest toodud ohvrit.Tk1 169.2

Mind suunati kirjakoha juurde Jaakobuse 5:1−3: „Kuulge nüüd, rikkad, nutke ja ulguge oma tulevaste hädade pärast! Teie rikkus on pehkinud ja teie rõivad koitanud, teie kuld ja hõbe on roostes ning nende rooste saab tunnistuseks teie vastu ja sööb teie liha nagu tuli. Te olete kogunud tagavara viimseil päevil.”Tk1 169.3

Ma nägin, et need kohutavad sõnad käivad eriliselt rikaste kohta, kes väidavad, et usuvad käesoleva aja tõde. Issand kutsub neid üles kasutama oma vara Tema töö edendamiseks. Neile on antud võimalusi, kuid nad on sulgenud töö vajaduste suhtes silmad ja hoiavad kramplikult kinni oma maisest varandusest. Nende armastus maailma vastu on suurem kui armastus tõe, kaasinimeste või Jumala vastu. Ta nõuab nende varandust, kuid nemad hoiavad isekalt ja ahnelt kinni sellest, mis neil on. Nad annavad aeg-ajalt veidike, et oma südametunnistust rahustada, kuid nad pole võitnud armastust selle maailma vastu. Nad ei too Jumala nimel ohvrit. Issand on äratanud teisi, kes hindavad igavest elu, kes suudavad tunda ja mõista pisutki hinge väärtusest ning on heldelt andnud oma vara Jumala töö edendamiseks. Töö on lõppemas ja peagi ei ole enam vaja nende vahendeid, kes on oma varanduse, suured farmid, kariloomad ja muu endale hoidnud. Ma nägin, et Issand pöördus niisuguste inimeste poole viha ja pahameelega ning kordas sõnu: „Minge nüüd, te rikkad.” Ta on kutsunud, kuid te pole kuulnud. Armastus selle maailma vastu on Tema hääle summutanud. Nüüd pole Tal teist enam kasu ja Ta laseb teil minna, öeldes: „Minge nüüd, te rikkad.”Tk1 169.4

Oh ma nägin, et kohutav on olla niimoodi Jumalast hüljatud, hirmus on hoida kinni siinsest kaduvast varandusest, kui Tema on öelnud, et seda ära müües ja vaestele andes kogume aardeid taevasse. Mulle näidati, et kui töö hakkab lõppema ja tõde levib võimsa väega, toovad need rikkad inimesed oma vara, panevad selle Jumala sulaste jalge ette ja anuvad, et nad selle vastu võtaks. Jumala sulased vastavad siis: „Minge nüüd, te rikkad. Teie vara ei ole vaja. Te ei andnud seda siis, kui oleksite saanud sellega teha head Jumala töö edendamiseks. Abivajajad kannatasid, teie vara ei olnud neile õnnistuseks. Nüüd ei võta Jumal teie rikkusi vastu. Minge nüüd, te rikkad.”Tk1 170.1

Siis suunati mind sõnade juurde: „Vaata, tööliste palk, mille te olete jätnud oma põldudel lõikajatele maksmata, kisendab, ja viljakoristajate karjed on tunginud vägede Issanda kõrvu.” Ma nägin, et sugugi kogu omandatud rikkus ei ole Jumalalt. Omandi hankimisega on Saatanal sageli rohkem pistmist kui Jumalal. Palju sellest on omandatud palgaliste töötasu hinnaga. Loomu poolest ahne rikas inimene omandab oma varanduse palgatöötajaid rõhudes ja inimesi igal võimalusel ära kasutades; ta kogub seeläbi varandust, mis sööb tema liha nagu tuli.Tk1 170.2

Mõni ei ole võtnud rangelt ausat, auväärset elusuunda. Sellised inimesed peavad omaks võtma väga teistsuguse eluviisi ja tegutsema kiiresti, et aega korvata. Siinkohal on süüdi paljud hingamispäevapidajad. Ära kasutatakse isegi oma vaeseid kaasliikmeid. Need, kellel on küllus, nõuavad asja eest rohkem kui on selle reaalne väärtus, rohkem kui nad ise sama asja eest maksaksid, samal ajal kui kaasliikmed on vahendite puudumise tõttu kitsikuses ja viletsuses. Jumal teab kõiki neid seiku. Iga isekas tegu, iga saamahimuline väljapressimine saab tasu.Tk1 170.3

Ma nägin, et on julm ja ebaõiglane tähele panemata jätta venna olukord. Kui ta on viletsuses või vaene, kuigi teeb parima, mis suudab, tuleb teha talle soodustusi ning talt ei tohi nõuda isegi selle täisväärtust, mida ta rikkalt ostab, vaid tema suhtes peab olema kaastundlik süda. Jumal kiidab niisugused lahked teod heaks ja nende tegija ei kaota tasu. Kuid hirmuäratav aruanne räägib paljude hingamispäevapidajate vastu ihnete, saamahimuliste tegude pärast.Tk1 170.4

Mind viidi tagasi aega, mil oli vähe neid, kes tõde kuulasid ja vastu võtsid. Neil ei olnud selle maailma asju rohkelt. Töö vajadused jagunesid väga väheste vahel. Mõni pidi siis oma maja ja maa maha müüma ning hankima odavama paiga peavarjuks või koduks, samal ajal andsid nad oma raha heldelt ja suuremeelselt Issandale, et tõde kirjastada ja muud moodi Jumala töö edendamist aidata. Kui ma vaatasin neid ennastohverdavaid inimesi, nägin, et nad kannatasid Jumala töö nimel puudust. Ma nägin inglit, kes seisis nende kõrval, osutas ülespoole ja ütles: „Teil on taevas kukrud! Teil on taevas kulumatud kukrud! Pidage lõpuni vastu ja teie tasu on suur.”Tk1 171.1

Jumal on liigutanud paljude südant. Tõde, mille jaoks vähesed on palju ohverdanud, et see jõuaks teisteni, on võidutsenud ja rahvahulgad on sellest kinni haaranud. Jumal oma ettenägelikkuses on liigutanud neid, kel on vara, ja toonud nad tõe juurde, et kui Tema töö kasvab, saaksid töö vajadused täidetud. Hingamispäevapidajate ridadesse on toodud palju vara ja ma nägin, et praegu ei nõua Jumal maju, kus Tema rahvas peab sees elama, küll aga kallite majade vahetamist odavamate vastu. Aga kui need, kel on küllus, ei kuule Tema häält, ei kisu end maailmast lahti ega ohverda osa oma omandist ja maast Jumalale, läheb Ta neist mööda ja kutsub inimesi, kes on valmis Jeesuse nimel kõike tegema, kas või oma kodu müüma, et töö vajadused täita. Jumal soovib vabatahtlikke annetusi. Need, kes annavad, pidagu seda eesõiguseks.Tk1 171.2

Mõned annavad oma küllusest, kuid ei tunne puudust. Nad ei salga ennast eriti Kristuse töö nimel. Neil on ikkagi kõik, mida süda oskab soovida. Nad annavad heldekäeliselt ja südamest. Jumal paneb seda tähele, Tema teab tegu ja ajendit ning märgib need täpselt üles. Nad ei kaota oma tasu. Teie, kes te ei saa nii heldelt anda, ei tohi end vabandada sellega, et ei saa anda nii palju kui teised. Tehke seda, mida suudate. Keelake endale mõni asi, ilma milleta saate hakkama, ja ohverdage Jumala töö nimel. Andke nagu lesknaine oma kaks veeringut. Tegelikult annate siis rohkem kui kõik need, kes annavad oma küllusest. Te saate teada, kui meeldiv on ennast salata, abivajajatele anda, tõe nimel ohvrit tuua ja taevasse varandust koguda.Tk1 171.3

Mulle näidati, et noortel, eeskätt noortel meestel, kes tunnistavad tõde, on vaja veel õppida enesesalgamise õppetundi. Kui nad ohverdaksid tõe nimel rohkem, siis hindaksid nad seda kõrgemalt. See mõjutaks nende südant ja puhastaks nende elu ning nad peaksid seda kallimaks ja pühamaks.Tk1 172.1

Noored ei võta Jumala töö koormat ega tunne mingit kohustust selle suhtes. Kas sellepärast Jumal vabandab neid? Oh ei, nad ise vabandavad end! Neil on kerge elu ja teised on koormatud. Nad ei mõista, et nad ei ole iseenese omad. Nende jõud ja aeg ei ole nende oma. Nad on kalli hinnaga ostetud. Nende eest on toodud kallihinnaline ohver ja kui neil ei ole enesesalgamist ja ohvrimeelsust, ei saa nad iial kadumatut pärandit.Tk1 172.2