104. peatükk. Konfliktid ja võit

Kogemused 26. aprillist kuni 20. oktoobrini 1867. aastal.

Me naasime põhja ja teel pidasime hea koosoleku West Windsoris. Pärast kojujõudmist pidasime koosolekuid Fairplainsis ja Orleansis ning pühendasime veidi tähelepanu ehitamisele. Rajasime aia, istutasime viinapuid, põldmarju, vaarikaid ja maasikaid. Seejärel pöördusime koos korraliku saatjaskonnaga tagasi Battle Creeki peakonverentsile.Tk1 561.1

Teel veedetud esimesel hingamispäeval olime Orleansis ja pidasime paastupäeva. See oli meie jaoks väga pühalik päev. Me kõik püüdsime end Jumala ees alandada ning palusime murtud vaimu ja rohkete pisaratega, et Jumal õnnistaks meid ja annaks jõudu täita konverentsil Tema tahet. Oli veidi usku ja lootust, et meie vangipõli sellel koosolekul lõpetatakse.Tk1 561.2

Kui jõudsime Battle Creeki, avastasime, et meie senised jõupingutused ei olnud loodetut korda saatnud. Ikka veel eksisteerisid kuuldused ja kadedus. Minu hinge täitis suur ahastus ja ma nutsin mitu tundi valju häälega ega suutnud oma kurvastust vaos hoida. Üks minu sõber, kellega olin kakskümmend kaks aastat tuttav, jutustas mulle kuuldustest, mida ta oli kuulnud — et me olevat raha kulutamisel pillavad. Küsisin, millele me olime raha raisanud. Ta mainis ühe kalli tooli ostmist. Seejärel jutustasin talle asjaoludest. Minu abikaasa oli väga kõhnaks jäänud ning tal oli ülimalt väsitav ja isegi valus kaua tavalises kiiktoolis istuda. Sel põhjusel lamas ta suure osa ajast voodis või sohval. Ma teadsin, et niimoodi ei tule talle jõudu juurde ja palusin, et ta rohkem istuks, kuid tool oli ebamugav.Tk1 561.3

Teel itta oma sureva isa voodi äärde jätsin abikaasa New Yorgi osariiki Brookfieldi ning otsisin Uticas vedrudega pehmet tooli. Kaupmeestel ei olnud ühtegi niisuguse hinnaga, mida soovisin maksa — selleks oli umbes viisteist dollarit —, kuid nad pakkusid mulle seitsmeteistkümne dollari eest suurepärast tooli, millel olid kiikumismehhanismi asemel rattad ja mille algne väärtus oli kolmkümmend dollarit. Ma teadsin, et see oli tool selle parimas mõttes. Aga minuga kaasas olnud vend soovitas mul oodata, kuni valmib tool, mis maksis ainult kolm dollarit vähem. Seitsmeteistkümne dollari eest pakutav tool oli iseenesest väärtus, kuid ma andsin teise inimese arvamusele järele, ootasin, kuni odavam tool kokku pandi, maksin selle eest ise ja viisin oma abikaasale. Puutusin Wisconsini ja Iowa osariigis kokku kuuldusega, nagu olnuks selle tooli ostmine raiskamine. Aga kes saaks mind hukka mõista? Kui ma peaksin uuesti samas olukorras olema, teeksin samamoodi, kuid selle erinevusega, et usaldaksin oma arvamust ja ostaksin mõne dollari võrra kallima tooli, mis oli väärt kaks korda rohkem kui see, mille sain. Mõnikord mõjutab Saatan inimeste meeli ja hävitab neis kogu halastuse ja kaastunde. Tundub, nagu tungiks südamesse külm ja kõva metall ning nii inimlik kui ka jumalik kaoks.Tk1 562.1

Minuni jõudsid ka kuuldused, et üks õde oli Memphises ja Lapeeris väitnud, et Battle Creeki kogudus ei usalda õde White'i tunnistusi kõige vähemaski. Küsiti, kas see viitab kirjutatud tunnistusele. Vastati, et ei, see ei kehti trükis välja antud nägemuste kohta, vaid koguduse koosolekutel esitatud tunnistuste kohta, sest õde White'i elu läheb nendega vastuollu. Taas nõudsin usutlust mõnede valitud, kogenud vendade ja õdedega, kaasa arvatud inimesed, kes olid neid jutte levitanud. Palusin kohtumisel, et nad näitaksid mulle, milles minu elu ei ole olnud mu õpetustega kooskõlas. Kui mu elu oli nii vastuoluline, et õigusega väideti, nagu ei oleks Battle Creeki kogudusel minu tunnistusse kõige väiksematki usaldust, ei peaks olema raske minu mittekristliku eluviisi kohta näiteid tuua. Nad ei suutnud esitatud väidete õigustamiseks midagi ette näidata ning tunnistasid, et olid levinud kuulduste suhtes eksinud ning nende kahtlustel ja kadedusel ei olnud alust. Andestasin heldelt neile, kes olid meid kahjustanud, ning palusin neil vaid tühistada mõju, mida nad olid meie vastu avaldanud, ja ma rahuldun sellega . Nad lubasid seda teha, kuid ei ole seda teinud.Tk1 562.2

Konverentsi ajal kordasid erinevad perekonnad sundimatult paljusid teisi meievastaseid kuuldusi, mis olid kas täielikult valed või väga liialdatud, ning enamik vaatas meid, eriti mu abikaasat, kahtlusega. Mõned mõjuvõimsad inimesed ilmutasid tahet meid pihuks ja põrmuks teha. Olime puuduses ja mu abikaasa oli püüdnud vaba kinnisvara müüa, kuid arvati, et ta eksib sellega. Ta oli teatanud valmisolekust lasta koguduseliikmetel meie lehma kaotus hüvitada ning seda peeti rängaks patuks. Arvates, et meie kinnisvara Battle Creekis on sama hästi kui müüdud, ostsime kinnistu Greenville’is ja hakkasime ehitama. Kuid me ei suutnud Battle Creeki maja ära müüa ja mu abikaasa kirjutas meie kitsas olukorras mitmele koguduseliikmele, et raha laenata. Selle eest mõistsid nad ta hukka ja süüdistasid rahaahnuses. Selles töös kõige aktiivsema vaimuliku suust kuuldi sõnu: „Me ei taha, et vend E ostaks vend White’i kinnistu, sest me tahame tema raha saada terviseinstituudile.” Mida oli meil teha? Me ei saanud midagi teha, ilma et meid süüdistataks.Tk1 563.1

Ainult kuuskümmend viis tundi enne seda, kui mu abikaasa sai rabanduse, seisis ta keskööni palvemajas ja palus sellesama maja maksete lõpetamiseks kolmesadat dollarit. Oma üleskutse jõulisemaks muutmiseks panustas ta toetussummasse kümme dollarit enda poolt ja samapalju minu poolt. Enne keskööd oli summa peaaegu koos. Selle koguduse vanem oli vana sõber; äärmises rahapuuduses ja sõpradeta jäänuna kirjutas mu abikaasa temale ja teatas, et oleme puuduses, ning kui kogudus sooviks nüüd need kakskümmend dollarit tagasi anda, võtaksime selle vastu. Konverentsi ajal külastas see vend meid ja tegi sellest asjast tõsise eksimuse. Enne meie juurde tulemist oli ta juba mõningal määral üldist nakkust saanud. Tundsime neid asju kõige teravamalt ja kui Issand ei oleks meid eriliselt toetanud, ei oleks me suutnud oma tunnistust konverentsil mitte kuidagi vabalt esitada.Tk1 563.2

Enne kui konverentsilt tagasi läksime, pidasid vennad Andrews, Pierce ja Bourdeau meie majas erilise palvuse, mis meid kõiki suuresti õnnistas, eriti mu abikaasat. See andis talle julgust meie uude koju naasta. Ja siis algasid tema ägedad kannatused hammaste pärast, samuti meie pingutused, millest on kirjutatud ajakirjas Review. Minu abikaasa katkestas hambutuna jutlustamise ainult üheks nädalaks, kuid töötas Orange'is ja Wrightis kogudusega kodus, Greenbushis ja Bushnellis aga jutlustas ja ristis nagu varem.Tk1 563.3

Pärast konverentsilt naasmist tabas mind Jumala töö edenemise pärast suur ebakindlus. Kahtlused valdasid mõtteid, kus kuue kuu eest polnud ainustki kahtlust olnud. Ma nägin Jumala rahvast maailma meelsusest osa saamas, selle kombeid ja moodi jäljendamas ning meie usu lihtsusesse üleolevalt suhtumas. Tundus, et Battle Creeki kogudus langeb Jumalast ära ning võimatu oli nende tundeerksust äratada. Mulle Jumalalt antud tunnistustel oli Battle Creekis kogu muu tööpõlluga võrreldes kõige väiksem mõju ja neid pandi kõige vähem tähele. Ma värisesin Jumala töö pärast. Ma teadsin, et Issand ei olnud oma rahvast maha jätnud, kuid nende patud ja üleastumine lahutasid nad Jumalast. Battle Creek on töö tähtis süda. Iga tukset tunnevad koguduseihu liikmed kõikjal tööpõllul. Kui tähtis süda on terve, on elujõulist vereringet tunda läbi kogu hingamispäevapidajate kogudus. Kui süda on haige, tunnistab sellest faktist töö kõigi harude kiduv seisukord.Tk1 564.1

Olen sellest tööst huvitatud, minu elu on sellega läbi põimunud. Kui Siion on edukas, olen ma õnnelik, kui see kidub, olen ma kurb, masenduses, meeleheitel. Ma nägin, et Jumala rahvas oli ärevust tekitavas olukorras ja Tema poolehoid oli neilt ära võetud. Mõtlesin sellele kurvale pildile päeval ja ööl ning anusin kibedas ahastuses: „Oo Issand, ära lase oma pärisosa teotada. Ärgu öelgu paganad: „Kus on nende Jumal?“” Tundsin, et mind oli lahti lõigatud kõigist, kes olid töö eesotsas, ning ma seisin põhimõtteliselt üksinda. Ma ei söandanud kedagi usaldada. Äratasin öösel oma abikaasa, öeldes: „Ma kardan, et minust saab uskmatu.” Siis palusin pisarsilmil, et Issand päästaks mind oma võimsa käsivarrega. Ma ei näinud, et minu tunnistusi oleks tähele pandud ning ma kaalusin mõtet, kas pole minu ülesanne Jumala töös täidetud. Meil olid määratud kokkusaamised Bushnellis, kuid ütlesin oma abikaasale, et ma ei saa minna. Peagi tuli ta postkontorist tagasi kirjaga vend Mattesonilt ning selles oli järgmine unenägu.Tk1 564.2

„Armas vend White. Olgu Jumala õnnistused sinuga ja leidku need read sind edenemise ning sinu tervise ja vaimse jõu paranemise teelt. Olen väga tänulik Issandale Tema headuse eest sinu vastu ja usun, et võid tunda veel rõõmu täielikust tervisest ja vabadusest viimase sõnumi kuulutamisel.Tk1 564.3

Ma nägin märkimisväärse unenäo sinust ja õde White’ist ning tunnen, et minu kohus on seda teile jutustada, nii palju, kui suudan meelde tuletada. Ma nägin unes, et jutustasin õde White’ile unenäost ja ka selle tõlgendusest, mis samuti anti mulle unenäos. Kui ma ärkasin, sundis miski mind üles tõusma ja kõiki üksikasju üles kirjutama, et ma neid ei unustaks, ent ma ei teinud seda, osalt sellepärast, et olin väsinud ja osalt sellepärast, et pidasin seda kõigest unenäoks. Kuid kuna ma ei olnud kunagi teist und näinud ja see unenägu oli nii arukas ja teiega nii tihedalt seotud, jõudsin järeldusele, et pean sellest teile rääkima. Järgnev on see, mida suudan meenutada.Tk1 565.1

Ma viibisin suures hoones, kus oli umbes samasugune kantsel, nagu me oma palvemajades kasutame. Kantsli peal oli palju põlevaid lampe. Need lambid vajasid pidevat õliga varustamist ning üsna paljud meist olid tegevuses õli vedamise ja lampide täitmisega. Vend White ja tema abikaasa tegutsesid usinalt ja ma märkasin, et õde White valas õli rohkem kui keegi teine. Seejärel läks vend White ukse juurde, mis avanes laohoonesse, kus oli palju õlitünne. Ta avas ukse ja läks sisse ning õde White järgnes talle. Just siis tuli nende juurde salkkond mehi, kel oli kaasas suur hulk musta ollust, mis nägi välja nagu tahm, ja nad kuhjasid selle kõik vend ja õde White’i peale ja katsid nad sellega täielikult. Kurvastasin väga ja ootasin murelikult, kuidas need asjad lõpevad. Ma nägin, et vend ja õde W nägid mõlemad kõvasti vaeva, et tahma alt välja saada ning pärast pikka heitlemist tulid nad välja sama säravalt kui varem ning pahad mehed ja tahm kadusid. Seejärel tegelesid vend ja õde White endisest veel tublimalt lampide õliga varustamisega, kuid õde W oli selles parem.Tk1 565.2

Ma nägin unes, et selle tähendus on järgmine. Lambid kujutasid ülejäänuid. Õli oli tõde ja taevane armastus, millega Jumala rahvast on vaja pidevalt varustada. Lampide täitmisega tegelevad inimesed olid Jumala sulased, kes töötasid lõikuses. Mul pole võimalik täpselt öelda, kes oli see paha seltskond, kuid need olid inimesed, keda ajendas kurat ja kes suunasid oma halva mõju eriliselt vend ja õde White’i vastu. Viimane oli teatud aja suures kitsikuses, kuid pääses sellest viimaks Jumala armu ja oma tõsiste jõupingutuste abil. Lõpuks oli nende peal Jumala vägi ja nad täitsid silmapaistvat osa viimase armusõnumi kuulutamisel. Kuid õde White’il oli rikkalikum varu taevast tarkust ja armastust kui ülejäänutel.Tk1 565.3

See unenägu kinnitas üsna hästi minu usaldust, et Issand juhib teid välja ja te lõpetate alustatud taastamistöö ning tunnete veel kord rõõmu Jumala vaimust, nagu minevikus, jah, veel külluslikumalt. Ärge unustage, et alandlikkus on uks, mis juhib Jumala armu rikkalike varude juurde. Õnnistagu Issand sind, sinu abikaasat ja lapsi ning lubagu meil taevariigis kohtuda. Teid kristlikult armastav Tk1 566.1

John Matteson.

Oaklandis Wisconsini osariigis,

15. juuli 1867. aastal.”

See unenägu julgustas mind mõningal määral. Ma usaldasin vend Mattesoni. Enne kui nägin teda oma ihusilmaga, oli mulle tema olukorda näidatud nägemuses kontrastina Wisconsinist pärineva F-i olukorrale. Viimane ei olnud üldse väärt kristlase nime kandma, veel vähem käskjalg olema, kuid vend Mattesoni näidati mulle inimesena, kes on alandlik ja sobilik hingi Jumala Talle juurde juhtima, kui ta säilitab pühitsuse. Vend Matteson ei teadnud minu hingelistest katsumustest. Me ei olnud kunagi vahetanud ühtki kirjarida ning selle unenäo saabumise aja ja selle saatnud isiku tõttu tundus mulle, nagu sirutaks Jumal käe minu aitamiseks.Tk1 566.2

Meil oli tegemist, et ehitada laenatud rahaga, mis tekitas probleeme. Me jätkasime kokkusaamisi ja töötasime kogu kuumaperioodi äärmiselt kõvasti. Rahapuuduse tõttu läksime koos põllule, kõplasime, niitsime heina ja riisusime kokku. Mina võtsin hargi ja tegin heinakuhja, samal ajal viskas minu abikaasa oma nõrkade kätega mulle heina üles. Võtsin pintsli ja värvisin suurema osa meie majast seestpoolt ära. Kõige sellega kurnasime mõlemad end liiga palju. Viimaks ei pidanud ma enam vastu ega suutnud rohkem teha. Minestasin mitmel hommikul ja mu abikaasa pidi käima Greenbushi metsasalu koosolekutel ilma minuta.Tk1 566.3

Meie vana raskesti liikuv vanker oli meid ja meie rakendi peaaegu tapnud. Pikad teekonnad sellega, koosolekute läbiviimine, kodused mured ja tegemised olid meile liig ning ma kartsin, et minu töö on tehtud. Abikaasa püüdis mind julgustada ja soovitas hakata taas täitma kokkulepitud kohtumusi Orange’is, Greenbushis ja Ithacas. Lõpuks otsustasin sellega alustada ja kui mul halvemaks ei lähe, siis teekonda jätkata. Sõitsin kümme miili vankris padjal põlvitades ja oma pead abikaasa süles olevale padjale toetades. Ta juhtis rakendit ja toetas mind. Järgmisel hommikul tundsin end veidi paremini ja otsustasin edasi minna. Jumal aitas meil Organge’is rahvale jõuliselt kõneleda ning ärataganejate ja patuste jaoks sai tehtud auline töö. Greenbushis anti mulle vabadus ja jõud. Ithacas aitas Issand meil kõneleda suurele kogudusele, keda me ei olnud varem kohanud.Tk1 566.4

Meie äraolekul olid vennad King, Fargo ja Maynard otsustanud meile ja rakendile halastada — meil peaks olema kerge, mugav vanker. Kui me siis tagasi jõudsime, viisid nad mu abikaasa Ioniasse ja ostsid selle, mis meil praegu on. See oli just see, mida vajasime, ja mis säästis mind kurnavast leitsakust suvekuumuses reisimisel.Tk1 567.1

Sel ajal saime tõsised palved külastada laagrikoosolekuid lääne pool. Kui lugesime neid liigutavaid abipalveid, siis nutsime nende juures. Minu abikaasa ütles mulle: „Ellen, me ei saa neile koosolekutele minna. Parimal juhul suudan niisugusel teekonnal vaevu enda eest hoolitseda ja kui sa peaksid nõrkema, mida ma siis teen? Aga, Ellen, me peame minema.” Kui ta neid sõnu rääkis, sumbusid sõnad pisarais. Mõeldes meie nõrgale olekule, töö olukorrale läänes ja tundes, et koguduseliikmed vajavad meie pingutusi, vastasin ma: „James, me ei saa neile koosolekutele läänes minna, aga me peame minema.” Siis pakkusid mitmed meie ustavad kaasliikmed meie seisukorda nähes, et tulevad meiega kaasa. Sellest piisas otsustamiseks. Lahkusime 29. augustil oma uues vankris Greenville’ist, et minna üldisele kogunemisele Wrighti. Meile järgnes neli rakendit. Teekond osavõtlike kaasliikmete seltskonnas oli mugav ja väga meeldiv. Koosolek oli võidukas.Tk1 567.2

7. ja 8. septembril oli meil Montereys väärtuslik aeg Allegani maakonnast pärinevate koguduseliikmetega. Siin kohtusime vend Loughborough’ga, kes oli hakanud tundma Battle Creekis valitsevaid eksimusi ning kurvastas selle osa pärast, mida tema neis eksimustes oli teinud; need olid kahjustanud Jumala tööd ja toonud meile julmad koormad. Meie palve peale tuli ta meiega koos Battle Creeki. Aga enne Montereyst lahkumist jutustas ta meile järgmise unenäo.Tk1 567.3

„Kui vend ja õde White tulid 7. septembril Montereysse, palusid nad, et läheksin koos nendega Battle Creeki. Ma kõhklesin mineku osas, arvates, et kohustus nõuaks edasitegelemist Montereys; väljendasin neile ka arvamust, et Battle Creekis kohtavad nad vaid vähest vastuseisu. Palvetasin selle kõige pärast mitu päeva, siis läksin ühel õhtul murelikult puhkama ja palusin Issandalt selles suhtes valgust.Tk1 568.1

Ma nägin unes, et olin rongis suure hulga Battle Creeki koguduse liikmetega. Vagunid olid madalad, sain neis vaevu püsti seista. Need olid halvasti ventileeritud ja lõhn neis oli selline, nagu ei oleks neid mitu kuud tuulutatud. Tee, mida mööda sõitsime, oli väga konarlik ja vagunid rappusid kohutavalt, mistõttu vahel kukkusid maha meie reisipakid ja mõnikord paiskusid välja mõned reisijad. Pidime pidevalt peatuma, et reisijaid ja pakke peale võtta või raudteed parandada. Tundus, et tegime tükk aega tööd, kuid ei jõudnud edasi või jõudsime vaid veidi edasi. Me olime tõepoolest haletsusväärsed reisijad.Tk1 568.2

Äkitselt jõudsime pöördplatvormile, mis oli piisavalt suur mahutamaks kogu rongi. Seal seisid vend ja õde White ning kui ma rongilt maha astusin, ütlesid nad: „See rong läheb täitsa vales suunas. Tuleb teha täisnurkne pööre.” Nad mõlemad võtsid kinni kangidest, mis liigutasid selle platvormi pööramismehhanismi, ja tõmbasid kogu jõust. Dresiini liikuma panemiseks ei ole kunagi nähtud rohkem vaeva kui nemad pöördplatvormi kangidega. Ma seisin ja vaatasin, kuni nägin, et rong hakkab pöörduma. Siis tegin suu lahti ja ütlesin: „See liigub”, ning panin käe külge, et neid aidata. Ma ei pööranud rongile eriti tähelepanu, sest olime väga süvenenud platvormi pööramisse.Tk1 568.3

Kui olime sellega valmis saanud, vaatasime üles ja kogu rong oli muundunud. Madalate, kehvasti õhutatud vagunite asemel, millega olime sõitnud, olid nüüd avarad, kõrged, hästi õhutatud vagunid, millel olid suured, läbipaistvad aknad; vagunid olid väga uhkelt kaunistatud ja kullatud ning nägid välja kaunimad kui ükski varemnähtud luksus- või eravagun. Raudtee oli tasane, sile ja kindel. Rong oli täis rõõmsanäolisi ja õnnelikke reisijaid, kellest õhkus kindlust ja pühalikkust. Tundus, et kõik olid tehtud muutusega äärmiselt rahul ning olid edukas rongireisis täiesti kindlad. Seekord olid ka vend ja õde White rongis ning mõlema nägu säras pühast rõõmust. Kui rong liikuma hakkas, olin ülevoolavalt rõõmus ja ärkasin üles. Minu peas oli mulje, et see unenägu viitas Battle Creeki kogudusele ja sealse töö probleemidele. Mõistsin täiesti selgelt, et minu kohus oli minna Battle Creeki ja aidata sealsele tööle kaasa. Nüüd olen rõõmus, et olen olnud siin ja näinud Issanda õnnistusi saatmas vend ja õde White’i rasket ja visa tööd asjade kordaajamisel.Tk1 568.4

J. N. Loughborough.”

Enne Montereyst lahkumist ulatas vend Loughborough mulle järgmise jutustuse veel ühest unenäost, mille ta oli näinud oma naise surma paiku. Ka see oli mulle julgustuseks.Tk1 569.1

„„Prohvet, kellel on olnud unenägu, jutustagu oma unenägu.” Tk1 569.2

Ühel õhtul pärast seda, kui olin mõelnud vend ja õde White’i kannatustele seoses kolmanda ingli kuulutuse tööga ja sellele, et ma ei olnud seisnud raskustes nende kõrval, püüdsin oma eksimused Issandale üles tunnistada ja palusin Tema õnnistusi vend ja õde White’ile. Seejärel uinusin.Tk1 569.3

Unes arvasin, et olen oma kodulinnas, pika mäeveeru jalamil. Ma rääkisin märkimisväärse tõsidusega ja ütlesin: „Kui vaid leiaksin kõike tervendava allika!” Tuli üks nägus, hästi riietatud noormees ja ütles väga meeldivalt: „Ma juhin sind allika juurde.” Ta läks ees ja ma püüdsin järele minna. Meie teekond kulges mäeveerul, läbisime raskustega kolm märga, soist kohta, kus voolasid väikesed mudase veega ojad. Neist ei saanud üle muidu kui läbi kahlates. Kui saime neist läbi, jõudsime ilusale kõvale pinnale ja kohta, kus mäenõlvak tegi terava käänaku. Sealt kees üles suur allikas kõige puhtamat ja sädelevamat vett. Seal oli suur tõrs, üsna sedamoodi nagu vannid Battle Creeki terviseinstituudis. Tõrre ühte otsa tuli allikast toru ja teisest otsast voolas vesi üle. Päike paistis eredalt ja vesi sillerdas selle kiirtes.Tk1 569.4

Kui jõudsime allikale lähemale, ei öelnud noormees midagi, vaid vaatas minu poole, naeratas rahulolevalt ja osutas käega allika poole, nagu öeldes: „Kas see ei ole siis kõike tervendav allikas?” Allika vastasküljele tuli üsna suur seltskond, kelle eesotsas olid vend ja õde White. Nad nägid välja lahked ja rõõmsad, kuid nende näol oli püha pidulikkus.Tk1 569.5

Tundus, et vend White’i tervis oli palju parem, ta oli rõõmus ja õnnelik, kuid nägi välja väsinud nagu pika maa maha kõndinud inimene. Õde White’i käes oli suur karikas, mille ta kastis allikasse, jõi vett ja andis siis teistele edasi. Mulle tundus, et vend White pöördus seltskonna poole ja ütles neile: „Nüüd on teil võimalik näha selle vee toimet.” Siis ta jõi ja see elustas teda koheselt, samuti teisi, kes sellest jõid, nii et nende näoilmest paistis elujõud ja jõulisus. Mulle tundus, et kui vend White rääkis ja aeg-ajalt sõõmu vett võttis, asetas ta käed tõrre külgede peale ja kastis end kolm korda sisse. Iga kord välja tulles oli ta tugevam kui enne, kuid ta jätkas kõnelemist ning õhutas teisi tulema ja end kastma „lättesse”, nagu ta seda nimetas, ning jooma selle tervistavatest voogudest. Tema ja ka õde White’i hääl oli helisev. Ma tundsin rõõmu, et olin allika leidnud. Õde White tuli minu poole, käes karikas veega, et ma jooksin, kuid ma olin nii rõõmus, et ärkasin enne, kui sain vett juua.Tk1 570.1

Aidaku Issand, et võiksin juua palju seda vett, sest ma usun, et see pole midagi muud kui see, millest Kristus rääkis — mis voolab igavesse ellu.Tk1 570.2

J. N. Loughborough.

Monterey, Michigan.

8. septembril 1867.”

14. ja 15. septembril pidasime Battle Creekis tulusad koosolekud. Minu abikaasa andis julge hoobi Jumala töös kõrgel kohal oleva mõnegi inimese pattudele ning esimest korda kahekümne kuu jooksul käis ta õhtustel koosolekutel ja jutlustas õhtuti. Hea töö oli alanud ja kogudus andis meile pühaliku tõotuse olla valmis, nagu on ära trükitud ajakirjas Review, et kui tuleme läänest, saame nendega tööd jätkata.Tk1 570.3

Koos vend ja õde Maynardi ning vendade Smithi ja Olmsteadiga külastasime suuri koosolekuid läänes, mille peamistest võitudest on põhjalikumalt räägitud ajakirjas Review. Wisconsini osariigis peetud koosolekutel käies olin üsna nõrk. Olin Battle Creekis üle jõu pingutanud ja teel olles rongis peaaegu minestasin. Olin neli nädalat kopsude pärast kannatanud ning sain inimestega rääkida vaid suurte raskustega. Hingamispäeva õhtul tehti mu kurgule ja kopsudele kuum mähis, kuid unustati peakate ning kopsuprobleem kandus ajusse. Kui hommikul ärkasin, tundsin peas imelikku tunnet. Tundus, nagu kõik hääled vibreeriksid ja kõik asjad õõtsuksid mu ees. Kõndides tuikusin ja oleksin peaaegu põrandale kukkunud. Sõin hommikusööki, lootuses, et see toob kergendust, kuid probleem ainult suurenes. Tundsin end väga halvasti ega suutnud istuda.Tk1 571.1

Pärast ennelõunast koosolekut tuli mu abikaasa ja ütles, et oli leppinud kokku, et kõnelen pärastlõunal. Mulle tundus, et mul on võimatu inimeste ees seista. Kui mu abikaasa küsis, mis teemal kavatsen rääkida, ei suutnud ma mõtteid koguda ega ühtki lauset meeles pidada. Kuid mõtlesin: kui Jumal tahab, et ma kõneleksin, annab Ta mulle kindlasti jõudu. Ma lähen usus välja, see asi võib ainult ebaõnnestuda. Ma taarusin telki kummaliselt segaduses mõistusega, kuid ütlesin poodiumil jutlustavatele vendadele, et kui nad mind palvetes toetavad, siis ma kõnelen. Ma astusin usus rahva ette ja viie minuti pärast olid mu pea ja kopsud kerged ning ma kõnelesin raskusteta rohkem kui tund aega tuhande viiesajale innukale kuulajale. Kui lõpetasin kõnelemise, haaras mind Jumala headuse ja halastuse tundmine nii võimsalt, et pidin paratamatult uuesti tõusma ning jutustama oma haigusest ja Jumala õnnistusest, mis mind kõnelemise ajal toetas. Sellest koosolekust peale on minu kopsude olukord palju parem ja mu tervis on paranenud.Tk1 571.2

Läänes kohtasime minu abikaasa aadressil kuuldusi, mis oli samahästi kui laim. Kuuldused olid päevakajalised peakonverentsi ajal ning kanti kõigisse tööpõllu osadesse. Räägin näitena ainult ühest sellisest. Räägiti, et minu abikaasa on raha järele nii hull, et tegeleb vanade pudelite müümisega. Aga faktid on niisugused. Kui me hakkasime kolima, küsisin abikaasalt, mida teha suure hulga vanade pudelitega. Ta ütles: „Viska minema.” Just siis tuli sisse meie poeg Willie, kes pakkus, et peseb need puhtaks ja müüb ära. Ütlesin, et tehku siis nii, ja et kõik, mis ta pudelite eest saab, jääb talle. Kui mu abikaasa sõitis postkontorisse, võttis ta Willie koos pudelitega vankri peale. Ta ei saanud oma ustavale väiksele pojale seda tegemata jätta. Willie müüs pudelid ja võttis raha. Teel postkontorisse võttis mu abikaasa vankri peale ühe ajakirja Review kontoriga seotud venna, kes vestles temaga linna ja tagasi sõites meeldivalt. Ta nägi Willie't vankrist maha minemas ja isalt pudelite väärtuse kohta küsimas. Seejärel nägi ta minu abikaasat apteekriga Willie’t nii väga huvitaval teemal vestlemas. Ilma mu abikaasale sõnagi lausumata teatas see vend, et vend White müüs kesklinnas vanu pudeleid ja on järelikult peast segi. Esimest korda kuulsime seda pudelite lugu Iowa osariigis, viis kuud hiljem.Tk1 571.3

Neid asju on meie eest varjatud, et me ei saaks neid korrigeerida, ning end meie sõpradeks nimetavad inimesed on neid tuuletiivul edasi kandnud. Hämmastusime, kui saime uurimise ja peaaegu kõigi selle koguduse liikmete hiljutiste ülestunnistuste kaudu teada, et peaaegu kõik uskusid täielikult üht või mitut neist valekuuldustest ning et end kristlaseks nimetavad inimesed on hellitanud meie vastu hukkamõistu, kibeduse ja halastamatuse tundeid, eriti minu nõrga abikaasa vastu, kes heitleb elu ja vabaduse eest. Mõnegi meelsus on olnud õel ja hävitav; teda on esitatud rikka inimesena, kes ikka veel raha ihaldab.Tk1 572.1

Pärast Battle Creeki naasmist nõudis mu abikaasa, et koguduse nõukogu kutsuks kokku koguduse, et asjad saaksid tema juuresolekul läbi uuritud ja valekuuldused vastatud. Koguduseliikmed tulid osariigi erinevatest paikadest ning mu abikaasa nõudis kartmatult, et nad avaldaksid kõik, mis võiks tema vastu olla, nii et ta saaks neile avalikult vastata ja niiviisi selle salajase laimamise lõpetada. Eksimusi, mida ta varem oli ajakirjas Review tunnistanud, tunnistas ta nüüd põhjalikult avalikul koosolekul ja üksikisikutele; ta selgitas paljusid asju, millel valed ja rumalad süüdistused põhinesid ning veenis kõiki nende süüdistuste ebaõigsuses.Tk1 572.2

Kui uurisime meie omandi tegeliku väärtusega seotud asju, leidsime minu abikaasa ja kõigi kohalviibijate hämmastuseks, et koguväärtus oli ainult 1500 dollarit, peale selle hobused ja vanker ning järele jäänud raamatud ja tabelid, mille müük, sekretäri sõnul, ei ole viimase aasta jooksul võrdunud selle rahasumma intressiga, mida ta kirjastusseltsile võlgneb. Neid raamatuid ja tabeleid ei saa praegu eriti väärtuslikuks pidada, kindlasti mitte meie jaoks meie praeguses olukorras.Tk1 572.3

Kui mu abikaasa oli terve, ei olnud tal aega arvestust pidada, ja tema haiguse ajal läksid asjad teiste kätte. Tekkis küsimus: mis on tema omandist saanud? Kas ta on pettuse teel millestki ilma jäänud? Kas tema arvestustes on vigu? Või andis ta ühe ja teise hea eesmärgi nimel raha, teadmata asjade ebaselges olukorras oma tegelikku võimekust ega teadnud, palju ta andis?Tk1 573.1

Uurimise üks hea tulemus on kõigutamatu usaldus neisse, kes vastutasid meie asjade arvestuse eest, ning meil pole põhjust järeldada, et meie piiratud majandusliku olukorra võiks panna arvestusvigade arvele. Seepärast on üle vaadates minu abikaasa kümne aasta äriasju ning tema heldekäelist kommet jagada raha töö toetamiseks selle kõigis harudes kõige parem ja kasulikum järeldus see, et meie omandit on kasutatud käesoleva aja tõe töös. Minu abikaasa ei ole arvestust pidanud ja sellele, mida ta on andnud, saab jälile ainult mälu järgi või selle järgi, mida on ajakirjas Review tõendatud. Tõsiasi, et me omame nii vähe väärtuslikku, samas kui mu abikaasat on kirjeldatud jõuka inimesena, kes ihaldab veel rohkem, rõõmustab meid, sest see lükkab kõige paremini ümber valesüüdistused, mis ohustasid meie mõju ja kristlikku iseloomu.Tk1 573.2

Meie vara võib olla läinud, aga me rõõmustame ikkagi Jumalas, kui see on kasutatud Tema töö edendamiseks. Me oleme rõõmsa meelega panustanud oma parimad päevad, oma parima jõu, ja oleme selle töö tõttu üsna ärakurnatud ja tunneme enneaegse vananemise põdurust, kuid me rõõmustame ikkagi. Aga kui end meie vendadeks nimetavad inimesed ründavad meie iseloomu ja mõju, kirjeldades meid jõukate, ilmalike ja kasuahnetena, siis tunneme seda teravalt. Lubage meil tunda rõõmu iseloomust ja mõjust, mille oleme viimase kahekümne aastaga kalli hinnaga välja teeninud, lausa vaesusega ning tervisest ja sellest surelikust elust vaevu kinni hoides. Me rõõmustame ja anname rõõmsalt Jumala tööle selle vähese, mis meist on alles.Tk1 573.3

Uurimine oli põhjalik ja selle tulemusena vabastati meid meie vastu esitatud süüdistustest ja taastati täielikult üksmeel. Tehti südamlikke ja südantlõhestavaid ülestunnistusi julma teguviisi pärast, mida meie suhtes ilmutati, ning Jumala märkimisväärne õnnistus lasus meil kõigil. Tagasilangejad on õigele teele juhatatud, patused on meelt parandanud ning nelikümmend neli inimest maeti ristimisvette. Minu abikaasa ristis kuusteist inimest ning vennad Andrews ja Loughborough kakskümmend kaheksa. Me saime julgust, kuid oleme väga kurnatud. Minu abikaasa ja mina oleme kandnud töökoormat, mis on olnud väga vaevarikas ja põnev. Ainult Jumal teab, kuidas oleme oma nõrgas seisundis teinud läbi uurimise, kus peaaegu kõigi arvamused olid meie vastu, kuidas oleme vastu pidanud jutlustamise, manitsused, hilisõhtused koosolekud ja samal ajal valmistanud abikaasaga kõrvu ette käesoleva töö; tema paljundab ja valmistab materjali trükkimiseks ja loeb korrektuuri. Ometi oleme sellest läbi tulnud ja loodame Jumalas, et Ta aitab meid meie tulevastes pingutustes.Tk1 574.1

Nüüd usume, et suur osa eelnevalt mainitud unenägudest anti selleks, et selgitada meie katsumusi, mis tulenesid eksimustest Battle Creekis, meie pingutustest end julmadest süüdistustest puhtaks pesta ning ka meie tööst asju koos Jumala õnnistusega korda seada. Kui see arusaam unenägudest on õige, kas võime siis nende veel täitumata osade põhjal loota, et meie tulevik saab olema soodsam kui minevik?Tk1 574.2

Selle jutustuse lõpetuseks ütleksin, et elame kõige pühalikumal ajal. Viimases mulle antud nägemuses nägin hämmastavat fakti, et vaid väike osa neist, kes praegu tunnistavad tõde, saavad tõe läbi pühitsetud ja päästetud. Paljud hakkavad töö lihtsusesse üleolevalt suhtuma. Nad muganduvad maailmaga, peavad kalliks ebajumalaid ja surevad vaimulikult. Jeesuse alandlikud, ennastohverdavad järelkäijad lähevad edasi täiuslikkuseni, jättes maha ükskõiksed ja maailma armastajad.Tk1 574.3

Mu mõtted suunati vanaaja Iisraeli juurde. Sellest tohutu suurest hulgast, kes Egiptusest lahkus, jõudis Kaananimaale vaid kaks täiskasvanut. Ülejäänute surnukehadele puistati nende üleastumiste tõttu kõrbeliiv. Tänapäeva Iisraelil on Jumala vanaaja rahvaga võrreldes veel suurem oht unustada Jumal ja sattuda ebajumalateenistusse. Kummardatakse palju ebajumalaid, seda teevad isegi end hingamispäevapidajaks nimetavad inimesed. Jumal käskis oma vanaaja rahval eriliselt valvas olla ebajumalateenistuse suhtes, sest kui loobuti elava Jumala teenimisest, tabas neid Tema needus, aga kui nad armastasid Teda kogu südame, hinge ja jõuga, õnnistas Ta nende korvi ja leivaküna ning kõrvaldas nende hulgast haigused.Tk1 574.4

Jumala rahva ees on praegu õnnistus ja needus — õnnistus, kui nad tulevad maailmast välja ja eralduvad sellest ning käivad alandliku kuulekuse teel, ning needus, kui nad ühinevad ebajumalateenijatega, kes tallavad taeva kõrged nõudmised jalge alla. Vastuhakkava Iisraeli patud ja üleastumised on kirja pandud ja pildina esitatud meile hoiatuseks, et kui me jäljendame nende eeskuju üleastumises ja lahkume Jumalast, langeme sama kindlasti kui nemad. „Aga kõik see sai neile osaks näite pärast ning on kirjutatud hoiatuseks meile, kelle ajal jõuab kätte ajastu lõpp.” Tk1 575.1