3. peatükk. Meeleheite tunded

1842. aasta juunis pidas härra Miller Portlandis teise loenguteseeria. Tundsin, et oli suur eesõigus neid loenguid külastada, sest olin heitunud ja arvasin, et pole oma Päästjaga kohtumiseks valmis. See teine seeria valmistas linnas palju suuremat elevust kui esimene. Mõne vähese erandiga sulgesid erinevad konfessioonid oma kirikute uksed härra Milleri ees. Mitmetest kantslitest peeti palju jutlusi, mis püüdsid loengute pidaja väidetavaid fanaatilisi vigu paljastada, kuid innukate kuulajate hordid käisid tema koosolekutel, kusjuures paljud ei mahtunud majja sisse.Tk1 25.1

Kogunenud olid ebatavaliselt vaiksed ja tähelepanelikud. Härra Milleri kõnemaneer ei olnud ilustatud ega oraatorlik, vaid ta käsitles selgeid ja jahmatavaid tõsiasju, mis äratasid kuulajad nende muretust ükskõiksusest. Oma väiteid ja teooriad tõendas ta Pühakirjaga. Tema sõnadega kaasnes veenev vägi, mis pani neile tõesõnade pitseri.Tk1 25.2

Ta oli viisakas ja kaastundlik. Kui kõik istekohad majas olid täis ning poodium ja kantsli ümbrus rahvast tulvil, nägin, et ta lahkus laua juurest, läks vahekäiku pidi mõne nõrga vana mehe või naise juurde, võttis ta käekõrvale ja otsis talle istekoha. Alles seejärel naasis ta oma kohale ja jätkas jutlust. Teda kutsuti tõepoolest õigusega isa Milleriks, sest ta pidas hoolikalt silmas inimesi, kes tema jumalateenistusele tulid, ta oli südamliku käitumise, sõbraliku iseloomu ja õrna südamega.Tk1 25.3

Ta oli meeliköitev kõneleja ning tema manitsused nii end kristlaseks nimetavatele inimestele kui ka meeltparandamatutele olid asjakohased ja mõjuvõimsad. Mõnikord täitis tema koosolekuid lausa läbilõikav pühalikkus. Paljud alistusid Jumala Vaimu veenmisele. Hallipäised mehed ja eakad naised tulid üleskutse peale tudiseval sammul ette. Parimas elujõus inimesed, noored ja lapsed − kõik oli sügavalt liigutatud. Palvealtaril segunesid ägamine ning nutu- ja tänuhääled.Tk1 25.4

Ma uskusin Jumala sulase pühalikke sõnu ning minu südamele tegi haiget see, kui neile hakati vastu või neid pilgati. Ma käisin koosolekutel sageli ja uskusin, et Jeesus tuleb peagi taevapilvedel. Minu suurim mure oli olla Temaga kohtumiseks valmis. Minu mõtted viibisid pidevalt südame pühaduse juures. Üle kõige igatsesin saada suurt õnnistust ja tunnet, et Jumal on mu täielikult vastu võtnud. Tk1 26.1

Metodistide hulgas olin pühitsusest palju kuulnud. Olin näinud inimesi nõrkemas tugeva vaimse erutuse mõju all ja kuulnud, et see tõestas pühitsust. Kuid ma ei suutnud mõista, mida oli vaja, et olla täielikult Jumalale pühitsetud. Mu kristlastest sõbrad ütlesid mulle: „Usu Jeesusesse praegu! Usu, et Ta võtab su praegu vastu!” Püüdsin seda teha, kuid mul oli võimatu uskuda, et olin saanud õnnistuse, mis pidi näiliselt kogu mu olemust erutama. Imestasin, et mu süda oli nii kõva, et ei suutnud kogeda vaimset joovastust, mida teised ilmutasid. Mulle tundus, et olin teistest erinev ning südame pühaduse täiuslikust rõõmust alatiseks välja jäetud.Tk1 26.2

Minu arusaamad õigeksmõistmisest ja pühitsusest olid segased. Minu mõtetes olid need kaks seisundit eraldiseisvad ja teineteisest erinevad, kuid ometi ei suutnud ma mõista nende mõistete erinevust ega tähendust ning kõik jutlustajate selgitused suurendasid mu kimbatust. Ma ei olnud võimeline endale õnnistusi nõudma ja arutlesin, kas neid oli võimalik saada ainult metodistide hulgas ja kas ma adventkoosolekuid külastades ehk sulgen end Jumala pühitsevale Vaimule, mida kõige enam ihaldasin.Tk1 26.3

Kuid ikkagi täheldasin, et mõned neist, kes väitsid end olevat pühitsetud, ilmutasid kibestunud meelsust, kui räägiti Kristuse peatsest tagasitulekust. Minule ei paistnud see sugugi pühaduse ilminguna. Ma ei suutnud mõista, miks peaksid jutlustajad kantslist niivõrd vastu olema õpetusele, et Kristuse teine tulek on lähedal. Selle tõekspidamise kuulutamisele oli järgnenud usupuhastus ning paljud kõige pühendunumad jutlustajad ja lihtliikmed olid selle tõena vastu võtnud. Mulle tundus, et need, kes armastavad Jeesust siiralt, peaksid olema valmis võtma vastu sõnumi Tema tulemisest ja rõõmustama, et see on lähedal.Tk1 26.4

Tundsin, et võisin toetuda ainult sellele, mida nimetati õigeksmõistmiseks. Jumala Sõnast lugesin, et ilma pühaduseta ei saa keegi Jumalat näha. Niisiis tuli saavutada midagi kõrgemat, enne kui võisin olla igaveses elus kindel. Uurisin seda teemat pidevalt, sest uskusin, et Kristus tuleb varsti, ning ma kartsin, et Ta leiab mind olevat Temaga kohtumiseks ettevalmistamata. Hukkamõistusõnad kõlasid mu kõrvus päeval ja ööl ning minu lakkamatu hüüd Jumala poole oli: „Mida ma pean tegema, et päästetud saada?” Tk1 27.1

Jumala õiglus varjutas minu mõtteis Tema halastuse ja armastuse. Mind oli õpetatud uskuma igavesti põlevasse põrgusse ning minu ees oli kogu aeg kohutav mõte, et mu patud on andestamiseks liiga suured ja ma pean igaveseks kaduma minema. Hirmsad kirjeldused, mida olin kuulnud hukatuses viibivatest hingedest, olid sügaval minu mõistuses. Jutlustajad maalisid kantslist elavaid pilte kadunute olukorrast. Nad õpetasid, et Jumala eesmärk ei ole päästa kedagi muud peale pühitsetute. Jumala silm on alati meid valvamas, iga patt on kirja pandud ja ootab õiglast karistust. Jumal ise peab arvestust lõputu tarkuse täpsusega ning iga meie tehtud patt on ustavalt meie vastu jäädvustatud.Tk1 27.2

Saatanat kujutati oma saaki krabamas ja meid kõige suurematesse piinasügavustesse viimas. Seal juubeldab ta meie kannatuste üle igavesti põleva põrgu õudustes ning pärast tuhandeid ja tuhandeid aastaid piinlemist veeretavad lõõmavad lained pinnale valust väänlevad ohvrid, kes kriiskavad: „Kui kaua, oh Issand, kui kaua?” Siis kõmab alla sügavikku kõuena kõmisev vastus: „Läbi kogu igaviku!” Taas haaravad sulametallilained kadunud endasse ja kannavad nad igavesti rahutu tulemere sügavustesse.Tk1 27.3

Need õudsed kirjeldused kruvisid mu kujutlusvõime pinguli, nii et ma hakkasin higistama ja raske oli alla suruda ahastushüüdu, sest mulle tundus, et tunnen juba hukatusepiinu. Seejärel rääkisid jutlustajad elu ebakindlusest. Ühel hetkel võime olla siin ja järgmisel juba põrgus või ühel hetkel maa peal ja teisel taevas. Kas valime tulejärve ja kurjade vaimude seltskonna või taeva õndsuse ja inglite kaaskonna? Kas kuuleme läbi kogu igaviku kadunud hingede halinat ja needmist või laulame trooni ees laule Jeesusest?Tk1 27.4

Meie taevast Isa esitati minu mõistusele kui türanni, kes tunneb rõõmu hukkamõistetute agooniast, mitte kui õrna, kaastundlikku patuste Sõpra, kes armastab oma loodolevusi armastusega, mis ületab kõik mõistmise, ja soovib neid oma riiki päästa.Tk1 28.1

Ma olin väga hellatundeline. Kartsin ühelegi elavale olevusele haiget teha. Kui nägin halvasti koheldud loomi, valutas mu süda nende pärast. Võib-olla olid minu kergemini tärkavad sümpaatiatunded kannatuste suhtes ajendatud sellest, et ka ma ise olin olnud mõttetu julmuse ohver ja saanud vigastuse, mis tumestas mu lapsepõlve. Aga kui mu mõistust haaras mõte, et Jumal tunneb rõõmu nende elusolendite piinlemisest, kes on loodud Tema näo järgi, näis pimedusemüür kerkivat minu ja Tema vahele. Kui mõtlesin, et universumi Looja heidab õelad põrgusse lõputuks igavikuks põlema, täitis mu südant hirm ja ma kaotasin lootuse, et nii julm ja türanlik olevus üldse alandub mind patu hukkamõistust päästma.Tk1 28.2

Arvasin, et minu osaks saab hukkamõistetud patuse saatus — kannatada põrguleekides igavesti, sama kaua, kui Jumal ise eksisteerib. See mulje süvenes mu mõtetes, kuni kartsin mõistuse kaotada. Vaatasin rumalaid loomi kadedusega, sest neil polnud hinge, mida pärast surma karistada. Palju kordi kerkis soov, et ma poleks üldse sündinud.Tk1 28.3

Minu peale laskus täielik pimedus ja varjudest ei paistnud väljapääsu. Kui tõde oleks esitatud mulle nii, nagu ma seda praegu mõistan, oleks mul ära jäänud palju segadust ja südamevalu. Kui oleks rohkem räägitud Jumala armastusest ja vähem Tema karmist õiglusest, siis oleks Tema iseloomu ilu ja au sisendanud mulle sügava ja innuka armastuse oma Looja vastu.Tk1 28.4

Sellest ajast alates olen arvanud, et paljusid hullumaja asukaid on sinna viinud minu omaga sarnased kogemused. Nende südametunnistust tabas patutunnetus ja nende värisev usk ei söandanud haarata kinni Jumala tõotatud andestusest. Nad kuulasid õigeks peetavaid põrgukirjeldusi, kuni tundus, et see tarretas neil soontes vere ja põletas mälutahvlitele sisse sügava jälje. Nii ärkvel olles kui ka magades oli kohutav pilt neil silme ees, kuni reaalsus kadus kujutluspilti ning nad nägid ainult väljamõeldud põrgu väänlevaid leeke ja kuulsid üksnes hukkamõistetute karjeid. Mõistus tõugati troonilt ja aju täitis kohutava ulma pöörane fantaasia. Neil, kes õpetavad igavese põrgu doktriini, tasuks paremini järele uurida selle niivõrd julma tõekspidamise põhjendusi.Tk1 28.5

Ma ei olnud kunagi avalikult palvetanud ning olin palvekoosolekul öelnud vaid mõne ujeda sõna. Nüüd tundsin tugevat mõjutust, et peaksin otsima Jumalat palves meie väikestel koosolekutel. Ma ei julgenud seda teha, sest kartsin, et satun segadusse ega suuda oma mõtteid väljendada. Kuid see kohustus püsis mu mõistuses nii jõuliselt sees, et kui püüdsin vaikselt palvetada, tundus see mulle Jumala pilkamisena, sest ma polnud Tema tahtele kuuletunud. Mind haaras meeleheide ja kolme pika nädala jooksul ei läbistanud mind ümbritsevat süngust ükski valguskiir.Tk1 29.1

Minu vaimsed kannatused olid ägedad. Mõnikord ei söandanud ma kogu öö silmi sulgeda, vaid ootasin, kuni mu kaksikõde jäi sügavalt magama. Siis tulin vaikselt voodist välja, põlvitasin põrandale ja palvetasin vaikselt hääletus piinas, mida ei ole võimalik kirjeldada. Igavesti põleva põrgu õudused olid kogu aeg mu ees. Ma teadsin, et selles seisundis on võimatu kaua elada, aga ma kartsin surra ja patuse kohutava saatusega silmitsi seista. Vaatlesin kadedusega neid, kes olid teadlikud, et Jumal võtab nad vastu! Kui kallis näis kristlik lootus minu piinlevale hingele!Tk1 29.2

Sageli olin kummargil palves peaaegu kogu öö, ägasin ja värisesin väljendamatus ahastuses ja kirjeldamatus lootusetuses. Issand, halasta! oli mu palve, ning sarnaselt vaese tölneriga ei söandanud ma oma silmi taeva poole tõsta, vaid kummardasin näo põranda poole. Minu kehakaal ja jõud vähenesid suuresti, kuid ma hoidsin oma kannatused ja meeleheite endale.Tk1 29.3

Selles masendunud olekus nägin unenäo, mis avaldas mulle sügavat muljet. Ma nägin unes templit, mille poole tungles palju inimesi. Ainult need, kes leidsid selles templis varjupaiga, pidid aja lõpus päästetud saama. Kõik, kes jäävad välja, lähevad igaveseks kaduma. Templist väljas viibivad ja mitmetel teedel käivad inimesed mõnitasid ja pilkasid neid, kes sisenesid templisse, ja ütlesid neile, et selline turvaplaan on kaval pettus, et tegelikult pole mingit ohtu, mida vältida. Nad haarasid isegi mõnest kinni, et takistada neid müüride vahele kiirustamast.Tk1 29.4

Pilkamist kartes arvasin, et kõige parem on oodata, kuni rahvahulk hajub või kuni saan neile märkamatult siseneda, kuid vähenemise asemel nende arv kasvas ning kartes hiljaks jääda, lahkusin kiiresti kodust ja tungisin läbi rahvamassi. Soovides jõuda templisse ei märganud ma ümbritsevat rahvast ega hoolinud neist. Hoone sissepääsu juures nägin, et seda tohutu suurt templit hoiab üleval üksainus määratu sammas ning selle külge oli seotud lõhki kistud ja veritsev tall. Meie, kes seal viibisime, näisime teadvat, et see tall oli meie pärast katki kistud ja haavatud. Kõik, kes templisse sisenesid, pidid tulema selle ette ja oma patud üles tunnistama.Tk1 30.1

Otse talle ees olid kõrgemad istmed, millel istuv seltskond näis väga õnnelikuna. Nende nägudel paistis säravat taevane valgus ning nad kiitsid Jumalat ja laulsid tänulaule, mis näisid inglite muusikana. Need olid need, kes olid tulnud talle juurde, tunnistanud oma patud üles, saanud andestuse ja ootasid nüüd õnnelikus elevuses mingit rõõmsat sündmust.Tk1 30.2

Isegi kui olin juba hoones sees, tuli mulle hirm peale ja ma tundsin häbi, et pean end nende inimeste ees alandama. Aga tundus, et olin sunnitud edasi minema ning ma läksin aegamööda ümber samba, et jõuda talle ette. Siis kõlas trompetiheli, tempel vappus, kokku tulnud pühade suust kõlasid võiduhüüded, aukartustäratav hiilgus valgustas hoonet ja siis oli kõik äärmiselt pime. Õnnelikud inimesed olid koos ereda valgusega kadunud ja mina olin jäänud üksi öö vaiksesse õudusesse. Ärkasin ahastuses ja suutsin end vaevu veenda, et olin und näinud. Mulle tundus, et minu hukatus on kindel ja et Issanda Vaim on minust lahkunud ega tule enam iial tagasi.Tk1 30.3

Üsna pea pärast seda nägin teise unenäo. Näis, et ma istusin haletsusväärses meeleheites, nägu käte vahel, ja mõtlesin nii: kui Jeesus oleks maa peal, siis läheksin Tema juurde, heidaksin end Tema jalge ette ja jutustaksin Talle kõigist oma kannatustest. Ta ei pöörduks minust ära, vaid halastaks mu peale ning ma armastaksin ja teeniksin Teda alati. Just siis avanes uks ja sisenes kauni rühi ja näoga isik. Ta vaatas mind kaastundlikult ja ütles. „Kas sa tahad Jeesust näha? Ta on siin ja sa võid Teda näha, kui soovid. Võta kõik, mis sul on, ja järgne mulle.”Tk1 30.4

Ma kuulasin seda sõnulseletamatu rõõmuga, korjasin rõõmsalt kogu oma vähese vara kokku, isegi kalliks peetud nipsasjad, ja järgnesin oma teejuhile. Ta viis mu järsu ja näiliselt nõrga trepi juurde. Kui hakkasin astmeid pidi üles minema, manitses ta mind oma pilku üles suunama, et mul pea ringi käima ei hakkaks ja ma ei kukuks. Paljud teised, kes ronisid järsku trepi pidi üles, kukkusid enne üles jõudmist.Tk1 30.5

Lõpuks jõudsime viimasele astmele ja seisime ukse ees. Siin käskis mu teejuht jätta kõik kaasavõetud asjad maha. Panin need rõõmuga käest. Siis avas ta ukse ja palus mul sisse astuda. Hetke pärast seisin Jeesuse ees. Seda kaunist nägu ei saa vääriti mõista. Niisugune heatahtlik ja majesteetlik näoilme ei saa kellelegi teisele kuuluda. Kui Ta pilk minul peatus, teadsin kohe, et Ta on tuttav minu elu iga seigaga ning kõigi mu sisemiste mõtete ja tunnetega.Tk1 31.1

Püüdsin end Tema pilgu eest varjata, sest tundsin, et ei suuda Tema uurivat vaadet taluda, kuid Ta tuli naeratades lähemale ja ütles kätt mulle pea peale pannes: „Ära karda.” Tema meeldiv häälekõla täitis mu südame senitundmatu õnnega. Ma olin liiga rõõmus, et midagi öelda, kuid emotsioonidest haaratuna vajusin Tema jalge ette maha. Kui seal abitult maas lamasin, möödusid minu eest kaunid ja aulised vaatepildid ning tundus, et olen jõudnud taeva turvalisusesse ja rahusse. Pikapeale tuli mu jõud tagasi ja ma tõusin püsti. Jeesuse armastavad silmad vaatasid mind ikka veel ja Tema naeratus täitis mu hinge rõõmuga. Tema ligiolek sisendas mulle püha aukartust ja väljendamatut armastust.Tk1 31.2

Nüüd avas mu teejuht ukse ja me mõlemad astusime välja. Ta käskis mul võtta üles kõik asjad, mille olin enne maha jätnud. Seejärel ulatas ta mulle tihedasse kerasse keritud rohelise nööri. Ta ütles, et paneksin selle oma südame juurde ja kui soovin Jeesus näha, võtaksin selle põuest välja ja tõmbaksin selle täiesti sirgeks. Ta hoiatas, et ma ei jätaks nööri liiga kauaks kerasse, muidu läheb see sõlme ja seda on raske sirgeks saada. Panin nööri oma südame lähedale ja laskusin rõõmsameelselt kitsast treppi pidi, kiitsin Issandat ja rääkisin kõigile, keda kohtasin, kust nad leiavad Jeesuse. See unenägu andis mulle lootust. Roheline nöör kujutas mu mõistuse jaoks usku ning mu hingele hakkas selguma Jumala usaldamise ilu ja lihtsus.Tk1 31.3

Nüüd usaldasin kõik oma mured ja kimbatuse emale. Ta tundis mulle õrnalt kaasa, julgustas mind ja soovitas minna kogudusevanem Stockmani juurde, kes kuulutas tol ajal Portlandis Kristuse tuleku õpetust. Mul oli sellesse mehesse suur usaldus, sest ta oli Kristuse pühendunud sulane. Kui ta oli minu loo ära kuulanud, asetas ta oma käe südamlikult mu pea peale ja ütles pisarsilmil: „Ellen, sa oled alles laps. Sinu kogemus on sinu noore ea kohta äärmiselt ainulaadne. Kindlasti valmistab Jeesus sind ette mingiks eriliseks tööks.”Tk1 31.4

Siis rääkis ta, et isegi kui ma oleksin küpses eas inimene, keda vaevavad kahtlused ja meeleheide, ütleks ta mulle, et ta teab, et minu jaoks on Jeesuse armastuse kaudu lootust. Seesama hingepiin, mida olid kannatanud, oli positiivne tõend, et Issanda Vaim tegeles minuga. Ta ütles, et kui patune muutub süütundes kalgiks, ei mõista ta oma üleastumise suurust, vaid meelitab end, et temaga on enam-vähem korras ning ta muutub hooletuks ja ükskõikseks või hulljulgelt trotsivaks. See hea inimene rääkis mulle Jumala armastusest oma eksivate laste vastu ja kinnitas, et nende hävitamise üle rõõmustamise asemel igatseb Ta neid lihtsas usus ja usalduses enda juurde tõmmata. Ta jutustas Kristuse suurest armastusest ja lunastusplaanist.Tk1 32.1

Ta kõneles minu varasemast õnnetusest ja ütles, et kahtlemata oli see ränk kannatus, kuid palus mul uskuda, et armastav Isa ei olnud oma kätt minu pealt ära võtnud ning et edaspidises elus, kui minu mõistust tumestanud hämu kaob, mõistan ma ettenägevuse tarkust, mis oli paistnud julm ja salapärane. Jeesus ütles oma jüngritele: „Mida mina teen, seda sina praegu ei tea, aga küll sa pärast saad aru.” Suurepärases tulevikus ei näe me enam tumedalt nagu läbi klaasi, vaid kohtume jumaliku armastuse saladustega silmast silma.Tk1 32.2

„Mine vabana, Ellen,” ütles ta, „mine koju tagasi Jeesust usaldades, sest Ta ei keela oma armastust ühelegi siirale otsijale.” Siis palvetas ta tõsiselt minu pärast ja tundus, et Jumal võtab tema püha palve kindlasti vastu, isegi kui minu tagasihoidlikke anumisi ei kuulda. Ma lahkusin tema juurest lohutust ja julgustust saanuna.Tk1 32.3

Nende minutite jooksul, mil sain õpetust kogudusevanem Stockmanilt, omandasin Jumala armastuse ja kaastundliku õrnuse teemal rohkem teadmisi kui kõigist jutlustest ja manitsuskõnedest, mida olin kunagi kuulnud. Ma naasin koju, läksin taas Issanda ette ning lubasin teha ja kannatada ükskõik mida Ta minult nõuab, kui ainult Jeesuse naeratused võiksid mu südant rõõmustada. Mulle esitati sama kohustus , mis oli varem minu pead vaevanud − võtta oma rist kokku tulnud Jumala rahva ees. Võimalus ei lasknud end kaua oodata. Samal õhtul toimus palvekoosolek, millest ma osa võtsin.Tk1 32.4

Esitatud palvete ajal olin värisedes kummargil. Pärast mõne inimese palvet tegin palveks suu lahti enne, kui ise sellest teadlik olin. Jumala tõotused paistsid mulle kallihinnaliste pärlitena, mille saamiseks on vaja ainult paluda. Kui ma palvetasin, kadus koorem ja hingepiin, mida olin nii kaua kannatanud, ning Issanda õnnistused laskusid minu peale nagu pehme kaste. Ma kiitsin Jumalat südame põhjast. Kõik muu kadus peale Jeesuse ja Tema auhiilguse ning ma ei olnud enam teadlik sellest, mis minu ümber toimus.Tk1 33.1

Jumala Vaim oli minu peal nii võimsasti, et ma ei suutnud sel õhtul koju minna. Kui ma järgmisel päeval läksin, oli minu mõtetes toimunud suur muutus. Mulle tundus, et ma ei saanud olla sama inimene, kes oli eelmisel õhtul minu isakodust lahkunud. Minu peas kõlas pidevalt salm: „Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust.” Kui kordasin vaikselt neid sõnu, oli mu süda täis õnne.Tk1 33.2

Minu arusaam Isast oli muutunud. Nüüd nägin Teda lahke ja õrna lapsevanemana, mitte range türanliku mehena, kes nõuab pimedat kuulekust. Minu südames oli Tema suhtes sügav ja innukas armastus. Tema tahtele kuuletumine tundus olevat rõõm ning Tema teenimine meeldiv. Ükski vari ei peitnud valgust, mis ilmutas mulle Jumala täiuslikku tahet. Tundsin minus elava Päästja kinnitust ja mõistsin tõde Kristuse sõnade taga: „Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus.” Tk1 33.3

Minu rahu ja õnn olid mu endise sünguse ja ahastusega nii märkimisväärses kontrastis, et mulle tundus, nagu oleksin põrgust päästetud ja taevasse viidud. Suutsin Jumalat kiita isegi õnnetuse eest, mis oli olnud mu elu katsumus, sest see oli olnud vahendiks, mis suunas minu mõtted igavikule. Kuna olin loomu poolest uhke ja auahne, ei oleks ma võib-olla oma südant Jeesusele andnud, kui ei oleks olnud nii valusat kannatust, mis lõikas mind teatud mõttes ära maailma saavutustest ja tühisusest.Tk1 33.4

Kuus kuud ei tumestanud mu mõistust ükski vari ja ma ei jätnud hooletusse ühtki teadaolevat kohustust. Kogu minu püüdlus oli täita Jumala tahet ning hoida mõtteis kogu aeg Jeesust ja taevast. Mind üllatasid ja vaimustasid selged arusaamad, mida mulle nüüd lepituse ja Kristuse töö kohta esitati. Ma ei püüa rohkem oma mõttemaailma selgitada; piisab vaid sellest, kui öelda, et endised asjad olid möödunud, kõik oli uueks saanud. Minu täiuslikku õndsust ei rikkunud ükski pilv. Ma igatsesin rääkida lugu Jeesuse armastusest, kuid ei tundnud kalduvust kellegagi lihtsalt vestlusse astuda. Mu süda oli nii täidetud armastusega Jumala vastu ja rahuga, mis ületab kogu mõistmise, et mulle meeldis mõtiskleda ja palvetada.Tk1 33.5

Õhtul pärast selle suure õnnistuse saamist käisin adventkoosolekul. Kui tuli aeg Kristuse järelkäijatel Tema kasuks kõneleda, ei saanud ma vait jääda, vaid tõusin ja jutustasin oma kogemusest. Mu peas ei olnud ühtki mõtet, mida peaksin väljendama, kuid mu huulilt tuli täiesti vabalt lihtne jutustus Jeesuse armastusest ning mu süda oli nii õnnelik musta masenduse kütkeist pääsemise üle, et kaotasin silmist mind ümbritsevad inimesed ja olin nagu Jumalaga kahekesi. Mul ei olnud raske oma rahu ja õnne väljendada, välja arvatud tänupisarad, mis lämmatasid mu sõnu, kui rääkisin imelisest armastusest, mida Jeesus oli minu suhtes ilmutanud.Tk1 34.1

Kogudusevanem Stockman oli kohal. Ta oli hiljuti näinud mind sügavas meeleheites ning tähelepanuväärne muutus minu välimuses ja tunnetes puudutas tema südant. Ta nuttis valjult, rõõmustas koos minuga ja kiitis Jumalat õrna halastuse ja helduse tõendi eest.Tk1 34.2

Üsna pea pärast selle suure õnnistuse saamist käisin selle kristliku kiriku konverentsil, kus pastoriks oli kogudusevanem Brown. Mul paluti oma kogemusest jutustada ning ma tundsin suurt väljendusvabadust ja õnne, et võisin rääkida oma lihtsat lugu Jeesuse armastusest ja rõõmust, mis kaasneb Jumala poolt vastuvõtmisega. Kui ma alandliku südamega ja pisarsilmil kõnelesin, tundus mulle, et mu hing tõmmatakse tänus taevasse. Issanda pehmendav vägi laskus kokkutulnutele. Paljud nutsid, teised kiitsid Jumalat.Tk1 34.3

Patuseid kutsuti üles palveks tõusma ja paljud vastasid üleskutsele. Mu süda oli nii tänulik Jumalale õnnistuse eest, mille Ta oli mulle andnud, et soovisin teisi sellesse pühasse rõõmu kaasata. Minu vaim oli sügavalt huvitatud neist, kes ehk ka kannatasid Issanda meelepaha tundmise ja patukoorma all. Oma kogemusest jutustades oli mul tunne, et keegi ei saa vastu panna tõenditele, et Jumala andestav armastus on minus niivõrd imelise muutuse korda saatnud. Tõelise pöördumise reaalsus näis mulle nii selgena, et tahtsin aidata oma noori sõpru valguse juurde ning avaldasin igal võimalusel mõju selle eesmärgi suunas.Tk1 34.4

Ma korraldasin kohtumisi oma noorte sõpradega, kellest osad olid minust märkimisväärselt vanemad ja mõned olid abielus. Paljud neist olid edevad ja mõtlematud. Minu kogemus kõlas neile kui tühi jutt ja nad ei pannud minu palveid tähele. Kuid ma olin otsustanud, et ei jäta oma püüdlusi enne, kui need armsad hinged, kellest ma nii väga huvitatud olin, alistuvad Jumalale. Ma veetsin mitu tervet ööd tõsises palves nende eest, keda olin välja valinud ja kokku toonud eesmärgiga nende nimel vaeva näha ja nendega koos palvetada.Tk1 35.1

Mõned olid tulnud meie juurde uudishimust, et kuulda, mida ma räägin; teised pidasid minu pingutusi tohutult visaks eeskätt seetõttu, et nad ise ei ilmutanud mingit muret. Aga igal meie väikesel kokkusaamisel jätkasin ma õhutamist ja palvetasin igaühe eest eraldi, kuni kõik võtsid Jeesuse vastu ja tunnistasid Tema andestava armastuse teeneid. Kõik pöördusid Jumala poole.Tk1 35.2

Öö öö järel ma justkui töötasin unenägudes hingede päästmise nimel. Neil juhtudel esitati mulle konkreetseid inimesi, keda üles otsida ja kellega koos palvetada. Iga kord andis keegi neist end Issandale. Mõned meie formaalsemad kaasliikmed kartsid, et olen hingede pöördumisel liiga innukas, kuid mulle tundus aega nii vähe olevat, et minu arvates pidid kõik, kel oli õnnis surematuse lootus ja kes ootasid Kristuse peatset tulekut, töötama väsimatult nende heaks, kes olid veel pattudes ja kohutava huku äärel.Tk1 35.3

Kuigi ma olin väga noor, oli lunastusplaan minu jaoks nii selge ja isiklik kogemus nii tähelepanuväärne, et pärast asja järelekaalumist teadsin, et minu kohus on jätkata pingutusi kallite hingede pääste nimel ning palvetada ja tunnistada Kristusest igal võimalusel. Kogu minu olemus oli antud Õpetaja teenistusse. Tulgu, mis tuleb, ma olin otsustanud täita Jumala tahet ja elada nagu inimene, kes ootab, et Päästja tuleb ja annab ustavaile tasu. Tundsin end väikse lapsena, kes läheb Jumala kui oma isa juurde ja küsib Temalt, mida tuleb teha. Siis tehti minu kohus mulle selgeks ning minu suurim rõõm oli seda täita. Mõnikord tabasid mind iseäralikud katsumused. Minust kogemuste poolest vanemad püüdsid mind tagasi hoida ja mu usuindu jahutada, kuid mina läksin oma teed rõõmsameelselt edasi, Jeesuse naeratused elu valgustamas ja Jumala armastus südames.Tk1 35.4

Alati kui tuletan meelde oma nooruse kogemusi, tulvavad minust üle õrnad mälestused mu vennast, kes oli minu lootuste ja hirmude usaldusalune ning minu innukas toetaja mu kristlikus kogemuses. Ta oli üks neist, kellele patt tekitab vähe kiusatusi. Ta oli loomu poolest vaga, ta ei otsinud noorte ja lõbutsevate inimeste seltskonda, vaid pigem nende kristlaste oma, kellega vestlemine andis eluteele õpetusi. Tema kombed olid tema vanuse kohta tõsised, ta oli tasane ja rahulik ning tema pea oli peaaegu kogu aeg täidetud religioossete mõtetega. Need, kes teda tundsid, tõid tema elu noortele eeskujuks kui tõelise kristliku armu ja ilu näite.Tk1 36.1