30. augustil 1846. aastal abiellusin kogudusevanem James White’iga. Kogudusevanem White oli saanud adventliikumises sügava kogemuse ning Jumal oli õnnistanud tema tööd tõe kuulutamisel. Meie südamed ühinesid suures töös, me rändasime ja töötasime koos hingede päästmise nimel.Tk1 74.1

Me alustasime tööd ilma rahata, väheste sõprade ja rikutud tervisega. Minu abikaasa oli pärinud tugeva tervise, kuid see oli koolis hoolsa õppimise ja loengupidamise tõttu tõsiselt kahjustunud. Mina olin juba lapsest peale kehva tervisega, nagu olen rääkinud. Seesuguses seisus − vahenditeta, vaid väheste toetajatega, ilma paberi ja raamatuteta − asusime tööle. Tol ajal ei olnud meil palvelaid ning mõte telgi kasutamisest ei olnud siis pähe tulnud. Suurem osa meie koosolekutest toimusid eramajades. Meie kogudused olid väikesed. Harva tuli koosolekutele keegi teine peale adventistide, kui neid just ei köitnud uudishimu kuulda naisterahvast rääkimas.Tk1 74.2

Alguses alustasin avaliku kõnelemise tööd pelglikult. Kui mul oli enesekindlus, siis andis selle Püha Vaim. Kui ma kõnelesin vabalt ja mõjuvõimsalt, oli see Jumala antud. Koosolekud olid tavaliselt korraldatud nii, et meil mõlemal oli oma osa. Minu abikaasa pidas õpetusliku jutluse, mina jätkasin märkimisväärselt pika manitsuskõnega, rajades teed koguduse tunneteni. Minu abikaasa külvas tõeseemet ja mina kastsin ning Jumal andis kasvamise.Tk1 74.3

1846. aasta sügisel hakkasime pidama piibellikku hingamispäeva ning seda õpetama ja kaitsma. Minu tähelepanu suunati esimest korda hingamispäevale siis, kui olin sama aasta algupoole külaskäigul New Bedfordis Massachusettsi osariigis. Seal tutvusin kogudusevanem Joseph Batesiga, kes oli hiljuti adventusu vastu võtnud ja oli selles töös aktiivne. Kogudusevanem B pidas hingamispäeva ja toonitas selle olulisust. Ma ei tundnud, et see oleks tähtis, ja arvasin, et kogudusevanem B eksis, kui peatus neljandal käsul rohkem kui ülejäänud üheksal. Kuid Issand andis mulle vaatepildi taevasest pühamust. Jumala tempel taevas oli avatud ja mulle näidati Jumala seaduselaegast, mille peal oli armuaujärg. Laeka kummaski otsas seisis ingel, nende tiivad katsid armuaujärje ja näod olid selle poole pööratud. Mind saatev ingel teatas, et need kujutavad seda, kuidas kõik taevased väehulgad vaatlevad harda aukartusega püha seadust, mis on Jumala sõrmega kirjutatud. Jeesus tõstis laeka kaane üles ja ma nägin kivilaudu, millele olid kirjutatud kümme käsku. Olin hämmastunud, kui nägin neljandat käsku täpselt nende kümne keskel ning seda ümbritses maheda valgusega aupaiste. Ingel ütles: „See on kümnest käsust ainus, mis määratleb elava Jumala, kes lõi taevad ja maa ja kõik, mis neis on. Kui pandi alus maale, pandi alus ka hingamispäevale.”Tk1 75.1

Mulle näidati, et kui kogu aeg oleks peetud õiget hingamispäeva, siis poleks kunagi olnud ühtki uskmatut ega ateisti. Hingamispäeva pidamine oleks kaitsnud maailma ebajumalateenistuse eest. Neljas käsk oli hoolimatult jalge alla tallatud, seepärast on meid kutsutud seaduserikkumist parandama ja jalge alla tallatud hingamispäeva kaitsma. Seadusevastane inimene, kes tõstis end Jumalast kõrgemale ning mõtles muuta aegu ja seadusi, muutis hingamispäeva nädala seitsmendalt päevalt nädala esimesele päevale. Seda tehes rikkus ta Jumala seaduse. Vahetult enne Jumala suurt päeva saadetakse välja sõnum, mis manitseb inimesi olema taas ustavad Jumala seadusele, mille on rikkunud antikristus. Õpetuse ja eeskujuga tuleb suunata tähelepanu lõhutud kohale seaduses. Mulle näidati, et kolmas ingel, kes kuulutab Jumala käske ja Jeesuse usku, kujutab inimesi, kes võtavad selle sõnumi vastu ja tõstavad hoiatavat häält, et manitseda maailma pidama Jumala käske Jumala silmateraks ja et sellele hoiatusele vastates võtavad paljud Issanda hingamispäeva omaks.Tk1 75.2

Kui saime valguse neljanda käsu kohta, oli Maine’is umbes kakskümmend viis hingamispäeva pidavat adventisti, kuid need olid õpetuse teistes punktides niivõrd eriarvamusel ja elasid niivõrd hajali, et nende mõju oli väga väike. Teistes Uus-Inglismaa osades oli arv umbes sama ja nad olid sarnases olukorras. Me pidasime oma kohuseks külastada sageli nende kodu ja kinnitada neid Issandas ja Tema tões. Kuna nad elasid nii hajali, pidime suurema osa ajast teel olema. Rahapuuduse tõttu valisime kõige odavama transpordivahendi, teise klassi vaguni või auriku alumise teki koridori. Minu kehva seisundi tõttu oli minu jaoks kõige mugavam reisida privaatse transpordivahendiga. Kui olime teise klassi vagunis, ümbritses meid enamasti tubakasuits, mille mõjul ma tihti minestasin. Aurikute alumisel tekil kannatasime sama tubakasuitsu tõttu ning sellele lisandus laevameeste vandumine ja vulgaarne jutt ning kahtlased tüübid reisijate hulgas. Öösel heitsime pikali kõvale põrandale, kuivainete kastidele või viljakottidele, padjaks kangast reisikotid ja tekiks ülekuued ja sallid. Kui talvekülm näpistas, siis kõndisime sooja hoidmiseks tekki mööda. Kui meid rõhus suvekuumus, läksime ülemisele tekile, et saada jahedat ööõhku. See oli minu jaoks väsitav, eriti kui reisisin koos väikelapsega. Niisugune elustiil ei olnud mingil juhul meie valik. Jumal kutsus meid meie vaesuses ja viis meid läbi kannatuste sulatusahju, et anda meile kogemus, mis oleks meie jaoks väga väärtuslik ja eeskujuks neile, kes hiljem meiega töös ühinevad.Tk1 76.1

Meie Õpetaja oli valude mees, Ta oli südamevaluga tuttav ning need, kes kannatavad koos Temaga, valitsevad koos Temaga. Kui Issand ilmus Saulusele tema pöördumisel, ei olnud Tema eesmärgiks näidata Saulusele, kui rohkest heast ta saab rõõmu tunda, vaid missuguseid suuri asju peab ta Tema nime pärast kannatama. Kannatused on olnud Jumala rahva osa märter Aabeli päevist alates. Patriarhid kannatasid seetõttu, et olid Jumalale ustavad ja Tema käskudele kuulekad. Koguduse suur Pea kannatas meie pärast, Tema esimesed apostlid ja esimene kogudus kannatasid, miljonid märtrid kannatasid ja reformaatorid kannatasid. Miks peaksime meie, kel on õnnis lootus surematusele, mis saab täielikuks Kristuse peatsel ilmumisel, kohkuma tagasi kannatustega elu ees? Kui oleks võimalik jõuda Jumala paradiisi keskel asuva elupuuni ilma kannatusteta, oleks meie tasu kannatamata jäänu poolest kasinam. Me kohkuksime tagasi au ees, häbi valdaks meid nende juuresolekul, kes on võidelnud head võitlust, jooksnud kannatlikkusega võidujooksu ja hoidnud kinni igavesest elust. Ent seal pole kedagi, kes poleks sarnaselt Moosesega valinud kannatada koos Jumala rahvaga. Prohvet Johannes nägi suurt hulka lunastatuid ja päris, kes nad on. Sellele tuli kiire vastus: „Need on need, kes tulevad suurest viletsusest ning on pesnud oma rüüd ja teinud need valgeks Talle veres.” Tk1 76.2

Kui alustasime hingamispäeva kohta saadud valguse esitamist, ei olnud meil kuigi suurt selgust kolmanda ingli kuulutusest Ilmutuse 14:9−12. Kui inimeste ette astusime, oli meie tunnistuse pearõhk sellel, et suur teise tuleku liikumine oli Jumalast, et esimene ja teine kuulutus on kõlanud ja nüüd edastatakse kolmandat. (79) Me nägime, et kolmas kuulutus lõpeb sõnadega: „Siin on pühade kannatlikkus; siin on need, kes peavad Jumala käske ja Jeesuse usku.” Ja me mõistsime siis sama selgesti kui praegu, et need prohvetlikud sõnad käisid hingamispäeva reformi kohta, kuid meil polnud kindlakskujunenud seisukohta selles, mida tähendas kuulutuses mainitud metsalise kummardamine või mis on metsalise märk.Tk1 77.1

Jumal laskis oma Pühal Vaimul oma sulaste peale valgust heita ning see teema avanes nende mõistusele järk-järgult. Läks vaja põhjalikku uurimist ja murelikku hoolt, et see lüli lüli järel välja selgitada. Hoole, rahutuse ja lakkamatu vaevanägemise abil liikus töö edasi, kuni meie sõnumi suured tõed olid maailmale edasi antud selgelt, seostatult ja terviklikult.Tk1 77.2

Ma rääkisin juba oma tutvusest kogudusevanem Batesiga. Ma avastasin, et ta on tõeline kristlik härrasmees, viisakas ja lahke. Ta kohtles mind õrnalt, nagu oleksin tema enda laps. Kui ta kuulis esimest korda mind rääkimas, ilmutas ta sügavat huvi. Kui olin kõnelemise lõpetanud, tõusis ta püsti ja ütles: „Mina olen kahtlev Toomas. Ma ei usu nägemustesse. Aga kui ma saaksin uskuda, et täna õhtul õe jutustatud tunnistus on tõepoolest Jumala hääl meile, oleksin kõige õnnelikum inimene. Ma olen südame põhjani liigutatud. Ma usun, et kõneleja on siiras, kuid ma ei oska leida selgitust sellele, mida talle on näidatud neist imelistest asjadest, millest ta meile jutustas.”Tk1 77.3

Mõni kuu pärast abiellumist käisime abikaasaga Maine’i osariigis Topshamis konverentsil, kus oli kohal ka kogudusevanem Bates. Ta ei uskunud siis täielikult, et minu nägemused on Jumalast. See koosviibimine oli väga huvitav aeg. Jumala Vaim oli minu peal, mind haarati Jumala au nägemusse ning esimest korda sain näha teisi planeete. Kui nägemusest välja tulin, jutustasin, mida olin näinud. Seepeale küsis kogudusevanem B, kas olen astronoomiat õppinud. Ütlesin talle, et ma ei mäleta, et oleksin astronoomiat uurinud. Ta ütles: „See on Issandast.” Enne seda ei olnud ma teda kunagi nii vaba ja õnnelikuna näinud. Tema näol oli taevane valgus ja ta innustas kogudust mõjusalt.Tk1 77.4

Konverentsilt pöördusin koos abikaasaga tagasi Gorhami, kus mu vanemad nüüd elasid. Siin jäin ma väga haigeks ja kannatasin üliväga. Minu vanemad, abikaasa ja õed palvetasid koos minu pärast, kuid ma kannatasin jätkuvalt kolm nädalat. Sageli kaotasin meelemärkuse ja olin nagu surnu, kuid vastusena palvele toibusin taas. Minu piin oli nii suur, et palusin minu ümber olijaid mitte minu pärast palvetada, sest arvasin, et nende palved pikendavad mu kannatusi. Meie naabrid uskusid, et suren. Issanda tahe oli meie usku mõnda aega proovile panna. Pikapeale, kui mu sõbrad tulid kokku minu pärast palvetama, näis üks kohal viibivatest vendadest väga rõhutuna ning Jumala vägi tuli tema peale. Ta tõusis põlvedelt püsti, tuli üle toa, pani käed minu pea peale ja ütles: „Õde Ellen, Jeesus Kristus teeb su terveks.” Siis kukkus ta Jumala väe tõttu silmili maha. Ma uskusin, et see oli Jumala tegu ning valu lahkus minust. Mu hing oli täis tänu ja rahu. Mu süda andis teada: „Jumalas on meie ainus abi. Me võime olla rahus ainult Temas hingates ja Tema päästet oodates.”Tk1 78.1

Järgmisel päeval oli tugev torm ja ükski naabritest ei tulnud meie juurde. Ma suutsin toas juba istukil olla ja kui keegi nägi minu toa aknaid avatuna, oletas ta, et olin surnud. Nad ei teadnud, et Suur Arst oli armuliselt elupaika sisenenud, haigust noominud ja minu vabastanud. Järgmisel päeval sõitsime kolmkümmend kaheksa miili Topshami. Minu isalt uuriti, millal on matused. Isa küsis: „Mis matused?” „Sinu tütre matused,” kõlas vastuseks. Isa lausus: „Ta sai usupalve peale terveks ning on teel Topshami.”Tk1 78.2

Mõni nädal pärast seda astusime Portlandis aurikule, et Bostonisse minna. Tõusis äge torm ja me olime suures ohus. Laev rullus kohutavalt ja lained sööstsid vastu kajutiaknaid. Naiste kajutis valitses suur hirm. Paljud tunnistasid oma patte ja anusid Jumalalt halastust. Mõned hüüdsid neitsi Maarja poole, et see neid hoiaks, teised andsid Jumalale pühalikke tõotusi, et kui nad maale jõuavad, pühendavad nad oma elu Tema teenimisele. See oli hirmu ja segadust täis vaatepilt. Kui laev kõikus, pöördus üks naine minu poole ja küsis: „Kas sa ei karda? Ma arvan, et me ei jõua kunagi maale.” Ma vastasin talle, et Kristus on mu pelgupaik ja kui mu töö on tehtud, võin lamada ookeani põhjas samahästi kui mingis teises kohas. Aga kui mu töö pole veel tehtud, ei saa ookeaniveed mind uputada. Ma usaldan Jumalat. Tema viib meid ohutult maale, kui see on Temale auks.”Tk1 79.1

Sel hetkel pidasin kristlikku lootust kalliks. Minu ees laiuv vaatepilt tõi mu meeltesse elavalt Issanda tulise viha päeva, kui Tema vihatorm tõuseb vaeste patuste vastu. Siis on kibedaid hüüdeid ja pisaraid, patu tunnistamist ja armu anumist, kuid on juba liiga hilja. „Et ma olen kutsunud, aga te olete tõrkunud, olen sirutanud oma käe, aga ükski pole tähele pannud, ja et te pole hoolinud mitte ühestki minu nõust ega ole tahtnud mu noomimist, siis naeran minagi teie õnnetust, pilkan, kui teie kohkumine tuleb.” Tk1 79.2

Jumala armu läbi jõudsime kõik kaitstult maale. Ent mõned reisijatest, kes olid tormis väga kartnud, ei maininud seda enam, vaid heitsid oma hirmu üle nalja. Üks naine, kes oli pühalikult tõotanud saada kristlaseks siis, kui teda hoitakse ja ta maale saab, hüüdis laevalt maha astudes pilkavalt: „Tänu Jumalale, mul on hea meel jälle maa peale astuda!” Palusin tal ajas mõni tund tagasi minna ja meenutada oma vandetõotusi Jumalale. Ta pöördus minust irvitades ära.Tk1 79.3

Mulle meenutati jõuliselt surivoodi kahetsust. Mõni teenib kogu elu ennast ja Saatanat ning kui haigus teda võidab ja tema ees on kohutav teadmatus, ilmutab ta mõningast kurbust patu pärast. Ta ütleb võib-olla, et on suremiseks valmis ning tema sõbrad teevad näo, nagu uskusid nad, et ta on tõeliselt pöördunud ja taeva jaoks sobilik. Aga kui ta peaks paranema, on ta sama mässumeelne kui varem. Mulle meenus tekst: „Kui teie kohkumine tormina tuleb ja teie õnnetus tuulekeerisena saabub, kui häda ja ahastus teile kallale kipuvad. Siis nad hüüavad mind, aga mina ei vasta, otsivad mind, aga ei leia.” Tk1 79.4

Maine’i osariigis Gorhamis sündis 26. augustil 1847. aastal meie vanim poeg Henry Nichols White. Oktoobris pakkusid õde ja vend Howland Topshamis lahkelt osa oma elamisest. Võtsime selle rõõmuga vastu ja alustasime majapidamist laenatud mööbliga. Olime väga vaesed ja nägime kitsaid aegu. Olime otsustanud mitte sõltuda, vaid end ise ülal pidada ja omada midagi, millega teisi aidata. Kuid meil ei läinud hästi. Minu abikaasa töötas kõvasti raudteel kive vedades, kuid ei saanud töö eest vastavat tasu. Vend ja õde H jagasid heldelt meile alati, mida said, ent nendegi olud olid kitsad. Nad uskusid täielikult esimest ja teist sõnumit ning olid heldelt andnud kogu oma vara töö edendamiseks, kuni nad elasid oma igapäevasest tööst peost suhu.Tk1 80.1

Minu abikaasa tuli raudteelt ära, võttis kirve ja läks metsatööle küttepuid lõhkuma. Pidev valu küljes, töötas ta varahommikust kuni pimedani, et teenida umbes viiskümmend senti päevas. Tugev valu ei lasknud tal öösiti magada. Püüdsime säilitada julgust ja usaldust Issandasse. Ma ei nurisenud. Hommikul olin tänulik Jumalale, et Ta oli meid taas ühel ööl kaitsnud, ning õhtul oli tänulik, et Ta oli meid jälle ühe päeva hoidnud. Ühel päeval, kui meil oli toidukraam otsa saanud, läks mu abikaasa tööandja juurde, et saada raha või toiduaineid. Oli tormine päev ja ta kõndis vihmas kolm miili sinna ja tagasi. Tal oli seljas kott toiduainetega, mis olid pakitud eraldi kompsudesse. Nii oli ta läbi tulnud Brunswicki külast, kus ta oli sageli loenguid pidanud. Kui ta väga väsinult majja astus, vajus mu süda saapasäärde. Minu esimene tunne oli, et Jumal on meid maha jätnud. Ütlesin abikaasale: „Kas me oleme nii kaugele jõudnud? Kas Issand on meid maha jätnud?” Ma ei suutnud pisaraid tagasi hoida, vaid nutsin valjusti mitu tundi, kuni kaotasin meelemärkuse. Minu pärast palvetati. Kui hakkasin taas hingama, tundsin Jumala Vaimu rõõmustavat mõju ja kahetsesin, et olin meeleheitele alla andnud. Me soovime järgida Kristust ja olla Tema sarnased, kuid mõnikord me nõrkeme katsumustes ja jääme Temast kaugele. Kannatused ja katsumused toovad meid Jeesusele lähemale. Sulatusahi hävitab räbu ja muudab kulla säravamaks.Tk1 80.2

Sel ajal näidati mulle, et Issand oli pannud meid proovile meie enda hüvanguks, et valmistada meid ette teiste heaks töötamiseks. Ta oli tekitanud meile probleeme, et me end mugavalt sisse ei seaks. Meie ülesanne oli töötada hingede heaks. Kui meil oleks hästi läinud, oleks kodu olnud nii meeldiv, et me ei oleks olnud valmis seda jätma. Meile lubati tulla katsumusi, et oleksime valmis veelgi suuremateks raskusteks, mida pidime oma reisidel kohtama. Peagi saime kirju erinevates osariikides elavatelt kaasliikmetelt, kes kutsusid meid külla, kuid meil polnud raha, et oma osariigist kaugemale minna. Vastasime, et tee ei ole meie ees lahti. Arvasin, et mul on lapsega võimatu reisida. Me ei tahtnud olla sõltuvad ja nägime vaeva, et oma vahenditega toime tulla. Olime otsustanud pigem kannatada kui võlgadesse sattuda. Lubasin endale ja lapsele ühe pindi piima päevas. Ühel hommikul enne tööleminekut andis abikaasa mulle üheksa senti, et kolmeks hommikuks piima osta. Seisin dilemma ees, kas osta endale ja lapsele piima või hankida lapsele põll. Loobusin piimast ja ostsin põlleriiet, et katta oma lapse paljaid käsivarsi. Tk1 81.1

Väike Henry jäi peagi väga haigeks ja tema olukord halvenes nii kiiresti, et olime väga mures. Ta lamas tuimalt ning hingas kiiresti ja raskelt. Andsime talle ravimeid, kuid tulutult. Siis kutsusime inimese, kel oli haigustega kogemusi, ja tema ütles, et poisi paranemine on kahtlane. Me palvetasime tema pärast, kuid muutust ei toimunud. Olime teinud lapsest ettekäände mitte reisida ja teiste hüvanguks töötada ning kartsime nüüd, et Issand võtab ta ära. Läksime veel kord Issanda ette ja palusime, et Ta oleks meie suhtes kaastundlik ja säästaks lapse elu. Tõotasime pühalikult, et lähme edasi Jumalat usaldades, ükskõik kuhu Ta meid saadab.Tk1 81.2

Meie palved olid innukad ja meeleheitlikud. Usus haarasime Jumala tõotustest ja uskusime, et Ta kuulis meie hüüdeid. Läbi pilvede murdis taevane valgus ja paistis meie peale. Meie palvetele oli armuliselt vastatud. Sellest hetkest peale hakkas laps paranema.Tk1 81.3

Topshamis olles saime kirja Connecticuti osariigist vend Chamberlainilt, kes palus meil külastada selles osariigis 1848. aasta aprillis toimuvat konverentsi. Otsustasime minna, kui suudame raha hankida. Minu abikaasa klaaris oma tööandjaga arveid ja avastas, et tal oli saada kümme dollarit. Viiega sellest ostsin riideesemeid, mida oli meil väga vaja, ja seejärel paikasin oma abikaasa mantlit. Sättisin paigad peale nii, et oli raske aru saada, missugune oli varrukate algne materjal. Viis dollarit olime jätnud selleks, et minna Dorchesteri Massachusettsi osariigis. Meie reisikohvris oli peaaegu kogu meie maine varandus, kuid meil oli meelerahu ja puhas südametunnistus ning seda hindasime kõrgemalt kui maiseid mugavusi. Dorchesteris külastasime vend Nicholsi kodu ja kui lahkusime, andis õde N mu abikaasale viis dollarit, mille abil saime sõita Middletowni Connecticuti osariigis. Olime selles linnas võõrad ega olnud kunagi ühtki selle osariigi koguduseliiget näinud. Meil oli alles vaid viiskümmend senti. Mu abikaasa ei söandanud seda vankri üürimiseks kasutada, seepärast viskas ta kohvri ühe lauahunniku otsa ja me läksime otsima kedagi, (85) kes oleks meiega samast usust. Peagi leidsime vend C, kes võttis meid enda koju.Tk1 82.1

Konverents peeti Rocky Hillis, vend Beldeni maja suures, veel lõpetamata toas. Liikmeid tuli, kuni olime umbes viiekümnekesi, kuid nad kõik ei olnud täielikult tões. Meie koosviibimine oli huvitav. Vend Bates esitas käske selges valguses ning mõjusad tunnistused rõhutasid nende tähtsust. Sõna mõju kinnitas neid, kes olid juba tões, ja äratas need, kes ei olnud veel päriselt otsustanud.Tk1 82.2

Meid kutsuti järgmisel suvel New Yorgi osariigi liikmetega kohtuma. Usklikud olid vaesed ega saanud lubada meie kulude katmiseks suurt midagi teha. Meil ei olnud vahendeid, mille abil reisida. Minu abikaasa tervis oli kehv, kuid tal avanes võimalus töötada heinamaal ja ta otsustas pingutada. Siis tundus, et peame usust elama. Kui hommikul ärkasime, kummardusime voodi kõrval ja palusime Jumalalt jõudu, et kogu päev töötada. Me ei jäänud rahule enne, kui olime kindlad, et Issand kuuleb meie palvet. Seejärel läks mu abikaasa välja vikatiga niitma, kuid mitte oma jõus, vaid Issanda jõus. Kui ta õhtul koju tuli, palusime taas Jumalalt jõudu, et teenida vahendeid Tema tõe levitamiseks. Sageli saime suuresti õnnistatud. Kirjas vend Howlandile kirjutas mu abikaasa 1848. aasta juulis: „Jumal annab mulle jõudu kogu päeva kõvasti töötada. Kiidetud olgu Tema nimi! Ma loodan saada mõned dollarid, et neid Tema töös kasutada. Oleme talunud rasket tööd, väsimust, valu, nälga, külma ja kuuma, kui püüame teha head vendadele ja õdedele, ning oleme valmis veelgi kannatama, kui Jumal näeb selle vajaliku olevat. Ma rõõmustan praegu, et kergus, meeldivus ja mugavus selles elus on usu ja lootuse altaril. Kui meie õnn seisneb teiste õnnelikuks tegemises, siis oleme tõepoolest õnnelikud. Tõeline jünger ei ela selleks, et valmistada heameelt oma kallile minale, vaid Kristusele; ta teeb head Tema vähematele vendadele. Ta peab ohverdama oma kerge elu, naudingud, mugavuse, mõnususe, oma tahte ja isekad soovid Kristuse töö nimel, muidu ei saa Ta kunagi Temaga koos Tema troonil valitseda.”Tk1 82.3

Heinamaal teenitud rahast piisas meie hetkevajaduste rahuldamiseks ning ka New Yorgi osariigi lääneossa reisimise ja sealt tagasitulemise kulude katteks.Tk1 83.1

Esimene konverents New Yorgi osariigis peeti Volneys ühe venna küünis. Kohal oli umbes kolmkümmend viis inimest — kõik, keda oli võimalik osariigi selles osas kokku koguda. Kuid selles hulgas olid vaevu kaks ühel nõul. Mõni hoidis kinni tõsistest eksitustest ja igaüks rõhutas pingsalt oma arusaamu, väites, et need on Pühakirjaga kooskõlas. Need kummalised arvamuste erisused tõid mulle raske koorma, kuna mulle tundus, et see teotab Jumalat, ja ma minestasin koorma all. Mõned kartsid, et ma suren, kuid Issand kuulis oma sulaste palveid ja ma jäin elama. Taeva valgus paistis minu peale ja peagi kadusid maised asjad. Mind saatev ingel näitas mulle mõningate kohalviibijate eksitusi ja neile kontrastina tõde. Need vastuolulised arusaamad, mida nad väitsid olevat Piibliga kooskõlas, olid kooskõlas vaid nende arvamusega Piiblist ning nad pidid loobuma eksitustest ja ühinema kolmanda ingli kuulutusega. Meie koosviimine lõppes võidukalt. Tõde saavutas võidu. Liikmed ütlesid eksitustest lahti ja ühinesid kolmanda ingli kuulutusega. Jumal õnnistas neid väga ja kasvatas nende arvu.Tk1 83.2

Volneyst läksime Port Gibsoni, et külastada koosviibimist vend Edsoni küünis. Kohalviibijad armastasid tõde, kuid kuulasid ja pidasid kalliks valet. Issand töötas meie eest võimsalt enne selle koosoleku lõppemist. Taas näidati mulle nägemuses, kui oluline on, et New Yorgi osariigi lääneosa liikmed jätaksid kõrvale erimeelsused ja ühineksid Piibli tões.Tk1 83.3

Läksime tagasi Middletowni, kuhu olime jätnud oma lapse läände reisimise ajaks. Ja nüüd tuli esile vaevanõudev kohustus. Oma hinge heaolu nimel tundsime, et peame ohverdama meie väikese Henry seltskonna, et võiksime end piiramatult tööle anda. Minu tervis oli kehv ja laps oleks kindlasti võtnud suure osa minu ajast. See oli karm katsumus, kuid ma ei söandanud lasta lapsel oma kohustuse teel ees seista. Uskusin, et Issand oli teda meie jaoks säästnud, kui ta oli väga haige, ning et Jumal võtaks ta mult ära, kui laseksin tal oma kohuse täitmist takistada. Üksinda Issanda ees, kõige valusamate tunnete ja paljude pisaratega tõin selle ohvri ja loobusin oma ainsast lapsest, kes oli siis üheaastane, et keegi teine saaks tema suhtes emalikke tundeid üles näidata ja ema osa täita. Jätsime ta vend Howlandi pere juurde, keda me täielikult usaldasime. Nad olid valmis kandma koormaid, et meie oleksime võimalikult vabad Jumala töö nimel vaeva nägema. Ma teadsin, et nad suudavad Henry eest paremini hoolitseda kui meie reisimise ajal ning et talle tuleb kasuks kindel kodu ja hea distsipliin. Mul oli oma lapsest raske lahkuda. Tema kurb väike nägu, kui temast lahkusin, oli minu ees ööl ja päeval, kuid Issanda antud jõus jätsin ta oma mõistuses kõrvale ja püüdsin teistele head teha. Vend Howlandi pere vastutas Henry eest täielikult viis aastat.Tk1 84.1

10. peatükk. Noomimisest keeldumine

12. peatükk. Kirjastamine ja reisimine