58. peatükk. Kohustus vaeste suhtes

Sageli esitatakse küsimusi meie kohustuse kohta nende vaeste suhtes, kes võtavad kolmanda ingli sõnumi vastu. Oleme kaua aega tahtnud väga teada saada, kuidas toimida peenetundeliselt vaeste peredega, kes võtavad hingamispäeva vastu. Rooseveltis New Yorgi osariigis viibides näidati mulle 3. augustil 1861. aastal mõningaid asju vaeste kohta.Tk1 268.1

Jumal ei nõua, et meie liikmed võtaksid vastutuse iga vaese pere eest, kes selle sõnumi vastu võtab. Kui nad seda teeksid, ei saaks vaimulikud enam uutele põldudele minna, sest vahendid oleksid otsas. Paljud on vaesed seepärast, et neil puudub töökus ja kokkuhoidlikkus, nad ei tea, kuidas raha õigesti kasutada. Kui neid aidata, on see neile kahjuks. Mõned on alati vaesed. Kui neil oleksid kõige paremad eelised, ei saaks nende olukord abi. Nad ei ole arvestamises osavad ning kasutavad kohe ära kogu raha, mille saavad, olgu seda palju või vähe. Mõned ei tea midagi enesesalgamisest ega kokkuhoiust selle nimel, et hoiduda võlgadest ja koguda veidi hädaajaks. Kui kogudus peaks niisuguseid inimesi aitama, selmet jätta neid nende enda vahenditele lootma, on see lõppkokkuvõttes neile kahjulik, sest nad vaatavad koguduse poole ja ootavad neilt abi ega praktiseeri enesesalgamist ja kokkuhoidlikkust siis, kui neil küllalt on. Ja kui nad ei saa iga kord abi, ahvatleb Saatan neid kadedusele ja kaasliikmeid teraselt silmas pidama, kartes, et nad ei täida oma kohust nende suhtes. Hoopis nad ise eksivad. Nad on eksituses. Nad ei ole Issanda vaesed.Tk1 268.2

Jumala Sõnas antud juhised vaeste aitamiseks ei kehti niisugusel juhul, vaid on mõeldud õnnetute ja vaevatute jaoks. Jumalal tema ettenägelikkuses on kannatavaid inimesi, kellega kaasinimesi proovile panna ja läbi katsuda. Lesknaised ja invaliidid on koguduses selleks, et osutuda kogudusele õnnistuseks. Nad on üks osa Jumalast valitud abivahenditest, et arendada välja end Kristuse järelkäijaks nimetavate inimeste tõeline iseloom ning esile tuua meie kaastundliku Lunastaja väärtuslikud iseloomujooned.Tk1 268.3

Paljud, kes suudavad vallalisena vaevu toime tulla, otsustavad abielluda ja pere rajada, kuigi nad teavad, et neil pole midagi, millega peret ülal pidada. Ja veel hullem on see, et nad ei juhi perekonda. Nende perekondlikul elul tervikuna on lohakate ja laiskade harjumuste pitser. Nad ei suuda kuigipalju end valitseda, on ägedad, kannatamatud ja kergesti ärrituvad. Kui seesugused inimesed võtavad sõnumi vastu, arvavad nad, et neil on õigus saada jõukamatelt kaasliikmetelt abi, ja kui nende ootusi ei täideta, kurdavad nad koguduse üle ja süüdistavad neid, et nad ei ela oma usu järgi. Kes peab sellises olukorras kannatama? Kas Jumala tööd tuleb õõnestada ja varakambrit mitmes paigas tühjendada, et selliste suurte vaeste perekondade eest hoolitseda? Ei. Lapsevanemad peavad kannatama. Üldiselt ei kannata nad hingamispäeva vastuvõtmise tõttu sugugi suuremat puudust kui enne.Tk1 269.1

Mõnelgi vaesel on pahed, mis viivad nad kindlasti hävingusse, kui neid ei võideta. Nad on tõe vastu võtnud koos oma jämedate, tahumata, harimata harjumustega ning neil võtab aega mõista oma jämedust ja seda, et see pole Kristuse iseloomuga kooskõlas. Nad peavad teisi, kes on korralikumad ja peenekombelisemad, uhkeks ja neid võib kuulda ütlemas: „Tõde toob meid kõiki alla ühele tasemele.” Kuid on täielik eksitus arvata, et tõde toob selle vastuvõtja allapoole. Tõde viib ta ülespoole, viimistleb maitsemeelt, pühitseb otsustusvõimet ja kui seda ellu rakendada, muudab inimese järjest kõlblikumaks pühade inglite seltskonna jaoks Jumala linnas. Tõe eesmärk on viia meid kõiki ühele tasemele ülespoole.Tk1 269.2

Tublimad peavad alati õilsalt, suuremeelselt kohtlema vaesemaid liikmeid, andma neile head nõu ja laskma neil siis eluvõitlust võidelda. Kuid mulle näidati, et kogudusel on kõige püham kohus hoolitseda eriliselt kõigest ilma jäänud lesknaiste, orbude ja invaliidide eest.Tk1 269.3