6. peatükk. Adventkogemus

Hoolikuse ja värisemisega lähenesime meie Päästja ilmumise arvatavale ajale. [Arvati, et juudi ajaarvestuse 1843. aasta on ajavahemikus 21. märtsis 1843 kuni 21. märtsini 1844. Adventusu vastuvõtnud ootasid Kristuse tulekut selle aasta jooksul.] Pühaliku innukusega püüdsime rahvana puhastada oma elu, et olla valmis Tema tulekul Temaga kohtuma. Hoolimata vaimulike ja kirikute vastuseisust oli Portlandi linnas asuv Beethoveni saal õhtuti rahvast täis, eriti suur kogunemine oli pühapäeviti. Kogudusevanem Stockman oli sügavalt jumalakartlik mees. Tal oli kehv tervis, aga kui ta seisis rahva ees, tundus, et ta tõsteti füüsilisest nõtrusest kõrgemale ning tema nägu valgustas teadlikkus, kui ta õpetas Jumala püha tõde.Tk1 49.1

Tema sõnades oli pühalik, läbitungiv vägi, mis puudutas paljude südant. Mõnikord väljendas ta tulihingelist soovi elada nii kaua, et saaks tervitada Päästja tulekut taeva pilvedel. Tema kaudu veenis Jumala Vaim paljusid patuseid ja tõi nad Kristuse karja hulka. Väga tulemuslikke koosolekuid peeti lakkamatult linna erinevates osades eramajades. Usklikud tegutsesid innukalt oma sõprade ja sugulaste heaks ning pöördunute hulk suurenes päev-päevalt.Tk1 49.2

Beethoveni saali koosolekutele tungles rahvast kõigist ühiskonnaklassidest. Rikkad ja vaesed, kõrgest ja madalast soost, jutlustajad ja lihtliikmed — kõik soovisid, erinevatel põhjustel, innukalt kuulda teise tuleku õpetust. Paljud tulijaist, kes ei leidnud kohta, kus seista, läksid pettunult minema. Koosolekute kava oli lihtne. Tavaliselt peeti lühike ja tabav jutlus, seejärel anti vabadus üldistele õhutavatele sõnavõttudele. Enamasti valitses nii täielik vaikus kui nii suure rahvahulga puhul võimalik. Issand hoidis vastupanuvaimu kontrolli all sel ajal, kui Tema sulased selgitasid oma usu põhjusi. Mõnikord oli tööriist nõrk, kuid Jumala Vaim andis tõele kaalu ja väe. Koosviibimisel oli tunda pühade inglite ligiolekut ning usklike väiksele seltskonnale lisati iga päev inimesi.Tk1 49.3

Üks kord istus kogudusevanem Stockmani jutluse ajal poodiumil pingsa huviga jutlust kuulav kristlik baptisti jutlustaja Brown, kelle nime on varem selles jutustuses mainitud. Ta sai sügavalt liigutatud ning äkitselt muutus tema nägu surnukahvatuks ja ta lõtvus oma toolil. Kogudusevanem Stockman haaras ta käsivartest just siis, kui ta oli põrandale kukkumas, ning asetas ta poodiumi taga asuvale diivanile, kus ta lamas jõuetult kuni jutluse lõpuni.Tk1 50.1

Siis tõusis ta üles, nägu ikka veel kahvatu, kuid säramas Õiguse Päikese valgusest, ning esitas väga mõjusa tunnistuse. Tundus, et ta sai püha võidmise ülalt. Tavaliselt oli ta aeglane rääkija, väga tõsise kõneviisiga, ilma igasuguse erutuseta. Sel pühalikul korral kandsid kaalutud sõnad endas uut väge, kui ta hoiatas patuseid ja oma vendi vaimulikke, et nad jätaksid maha uskmatuse, eelarvamused ja külma formaalsuse ning uuriksid õilsate beroialaste kombel pühi kirju, võrdleksid Pühakirja Pühakirjaga, et välja selgitada, kas need asjad on tõde. Ta palus, et kohal viibivad vaimulikud ei tunneks end solvatuna otsesest ja läbitungivast kõneviisist, millega kogudusevanem Stockman oli esitanud kõiki huvitavat püha teemat.Tk1 50.2

Ta ütles: „Me soovime inimesteni jõuda. Me tahame, et patused jõuaksid patutundmisele ja kahetseksid tõeliselt enne, kui on pääsemiseks liiga hilja, et nad ei peaks halisema: „Lõikus on lõppenud, suvi on möödas, aga meid ei ole päästetud.” Teenivad vennad ütlevad, et meie nooled tabavad neid. Nad võiksid astuda kõrvale meie ja inimeste vahelt ning võimaldada meil patuste südameni jõuda. Kui nad teevad endi meie sihtmärgiks, ei ole neil mingit põhjust saadud haavade tõttu kaevata. Astuge kõrvale, vennad, ja te ei saa pihta!”Tk1 50.3

Ta jutustas oma kogemusest niisuguse lihtsuse ja avameelsusega, et paljud suurte eelarvamustega inimesed olid pisarateni liigutatud. Jumala Vaimu oli tunda tema sõnades ja näha tema näol. Püha vaimustusega teatas ta julgelt, et oli võtnud Jumala Sõna oma nõuandjaks, et tema kahtlused on kõrvaldatud ja usk kinnitatud. Innukalt kutsus ta oma vendi vaimulikke, koguduseliikmeid, patuseid ja paganaid üles uurima ise Piiblit ning manitses neid, et nad ei laseks ühelgi inimesel end kõrvale juhtida eesmärgist teha kindlaks, mis on tõde.Tk1 50.4

Kogudusevanem Brown ei katkestanud siis ega hiljem oma ühendust kristliku baptisti kogudusega, vaid pidas oma rahvast väga lugu. Kui ta oli kõnelemise lõpetanud, kutsuti üles püsti tõusma neid, kes soovisid Jumala rahva palveid. Kutsele vastasid sajad inimesed. Püha Vaim viibis kokkutulnute peal. Taevas ja maa näisid teineteisele lähenevat. Koosolek kestis kuni hiliste öötundideni. Issanda väge tundsid noored, vanad ja keskealised.Tk1 51.1

Kui me erinevaid teid pidi oma kodudesse läksime, kostsid meieni igast suunast Jumalat kiitvad hääled ja nagu vastusena hüüdsid hääled ühest ja teisest kandist: „Au olgu Jumalale, Issand valitseb!” Inimesed läksid koju, kiitus huulil, ning rõõmsad helid kajasid läbi vaikse öise õhu. Mitte keegi, kes neil koosolekutel käis, ei suutnud iial unustada neid äärmiselt olulisi sündmusi.Tk1 51.2

Need, kes armastavad Jeesust siiralt, suudavad mõista nende tundeid, kes ootasid kõige pingsama igatsusega oma Päästja tulekut. Oodatav hetk lähenes. Aeg, mil lootsime Temaga kohtuda, ligines. Suundusime selle tunni poole rahuliku pühalikkusega. Tõelistel usklikel oli rahu meeldivas osaduses Jumalaga, tõsine rahu, mis pidi nende osaks saama helges tulevikus. Mitte keegi neist, kes koges seda lootust ja usaldust, ei suuda iial unustada neid kalleid ootusehetki.Tk1 51.3

Enamik jätsid ilmalikud toimetused mõneks nädalaks kõrvale. Uurisime hoolikalt läbi oma südame iga mõtte ja tunde, nagu oleksime surivoodil ja peaksime mõne tunni pärast oma silmad maiste vaatepiltide jaoks igaveseks sulgema. Mingit „taevaminemisrüüde” tegemist selle tähtsa sündmuse puhuks ei toimunud. Tundsime vajadust sisemise veendumuse järele, et oleme valmis Kristusega kohtuma. Meie valgeks rüüks olid hinge puhtus ja iseloom, mis oli puhastatud patust meie Päästja lepitava vere abil.Tk1 51.4

Kuid oodatud aeg möödus. See oli esimene pinev katsumus neile, kes uskusid ja lootsid, et Jeesus tuleb taeva pilvedel. Jumala ootava rahva pettumus oli suur. Pilkajad võidurõõmutsesid ning võitsid nõrgad ja arad oma ridadesse. Mõned, kel näis olevat tõeline usk, paistsid olevat mõjutatud üksnes hirmust ning nüüd, aja möödumisega, tuli nende julgus tagasi ning söakalt ühinesid nad pilkajatega, väites, et pole kunagi lasknud end petta uskuma hullu fanaatiku Milleri õpetust. Teised, loomu poolest järeleandlikud või kõhklevad, hülgasid sõnumi vaikselt. Mõtlesin, mis oleks saanud neist nõrkadest ja muutlikest, kui Kristuse oleks kindlasti tulnud? Nad kuulutasid, et armastavad ja igatsevad Jeesuse tulekut, aga kui Ta ei ilmunud, tundsid nad silmanähtavalt kergendust ning langesid tagasi hooletusse ja tõelist religiooni eiravasse seisundisse.Tk1 52.1

Me olime segaduses ja pettunud, kuid ei öelnud lahti oma usust. Paljud klammerdusid ikka veel lootuse külge, et Jeesus ei viivita tulemisega kaua − Issanda sõna on kindel, see ei saa tühja minna. Tundsime, et oleme oma kohust täitnud, oleme elanud vastavalt oma kallile usule. Me olime pettunud, kuid ei kaotanud julgust. Ajamärgid näitasid, et kõigi asjade lõpp on lähedal. Me pidime valvama ja püsima valmis Issanda tulekuks igal hetkel. Pidime ootama lootuse ja usaldusega, mitte jätma hooletusse kooskäimisi, et saada õpetust, julgustust ja lohutust ning et meie valgus võiks särada maailma pimedusse.Tk1 52.2

Aja arvutamine oli nii lihtne ja selge, et isegi lapsed võisid seda mõista. Alates Esra raamatu 7. peatükis kirjeldatud Pärsia kuninga käskkirjast, mis anti välja 457. aastal enne Kristust, pidid Taanieli 8:14 2300 aastat lõppema aastal 1843. Sellele vastavalt ootasime Issanda tulekut selle aasta lõpuks. Olime kurvalt pettunud, kui terve aasta sai mööda ja Päästja ei olnud tulnud.Tk1 52.3

Alguses ei märgatud, et kui käskkirja väljastamise ajaks ei olnud 457. aasta eKr algus, siis ei lõpe 2300 aastat 1843. aasta lõpul. Tehti kindlaks, et käskkiri anti välja 457. aasta eKr lõpu poole ja seetõttu pidi prohvetlik periood kestma 1844. aasta sügiseni. Järelikult ajaline nägemus ei viibinud, kuigi see oli nii paistnud. Õppisime toetuma prohveti kõneviisile: „Sest nägemus ootab küll oma aega, aga ta ruttab lõpu poole ega peta. Kui ta viibib, siis oota teda, sest ta tuleb kindlasti ega kõhkle.” Tk1 52.4

1843. aasta möödumisega pani Jumal oma rahva proovile ja katsus neid läbi. Prohvetlike perioodide arvutamisel tehtud viga ei avastanud kohe isegi õpetatud mehed, kes töötasid vastu Kristuse tulekut ootavate inimeste arusaamale. Õpetlased teatasid, et Milleril oli aja arvutamisel õigus, kuid nad vaidlesid vastu sellele, mis sündmusega see periood lõpeb. Nemad ja Jumala ootav rahvas olid aja küsimuses ühises eksituses.Tk1 53.1

Me usume täielikult, et Jumal kavandas oma tarkuses nii, et Tema rahvas pidi läbi tegema pettumuse, mis pidi paljastama südamed ja arendama nende tõelist iseloomu, kes olid väitnud, et ootavad rõõmuga Issanda tulekut. Need, kes võtsid esimese ingli kuulutuse (vt Ilmutuse 14:6, 7) vastu hirmust Jumala kohtumõistmise viha ees, mitte sellepärast, et nad oleksid armastanud tõde ja soovinud pärisosa taevariigis, paistsid nüüd oma tõelises valguses. Nad olid esimeste hulgas pilkamas pettunuid, kes siiralt igatsesid ja armastasid Jeesuse ilmumist.Tk1 53.2

Pettunuid ei jäetud kauaks pimedusse, sest tõsises palves prohvetlikke perioode uurides avastati eksitus ja prohvetliku sule kaudu saadi viivitusele jälile. Kristuse tuleku rõõmsas ootuses oli tähelepanuta jäänud nägemuse näiline viibimine ning see oli olnud kurb ja ettenägematu üllatus. Ometi oli seesama katsumus vajalik, et siirad usklikud areneksid ja tugevneksid tões.Tk1 53.3

Nüüd keskendusid meie lootused Issanda tulekule 1844. aastal. See oli ka aeg kuulutada teise ingli sõnumit, kes hüüdis keset taevast lennates: „Langenud, langenud on suur Paabel.” Seda sõnumit kuulutasid Jumala sulased esimest korda 1844. aasta suvel. Selle tulemusena lahkusid paljud langenud kirikutest. Selle sõnumiga koos kõlas kesköö hüüd [vt Matteuse 25:1−13]: „Ennäe, peigmees! Tulge välja teda vastu võtma!” Riigi igas osas anti selle sõnumi suhtes valgus ja hüüd äratas tuhandeid. See kõlas linnast linna, külast külla ja kaugetesse maapiirkondadesse. See jõudis nii haritute ja andekate kui ka tähtsusetute ja alandlikeni.Tk1 53.4

See oli minu elu õnnelikem aasta. Minu süda oli täis rõõmsat ootust, kuid ma tundsin suurt kaastunnet ja muret nende suhtes, kes olid julguse kaotanud ja kel ei olnud lootust Jeesuses. Me ühinesime rahvana innukas palves, et saada tõeline kogemus ja eksimatu tõend, et Jumal on meid vastu võtnud.Tk1 54.1

Meil oli vaja suurt kannatlikkust, sest pilkajaid oli palju. Sageli tehti meile põlastavaid märkusi meie eelmise pettumuse pärast. Meie ilmalikud tuttavad valasid meie peale mõnitusi; näiteks: „Te polegi veel üles läinud. Millal te siis minema hakkate?”, ja seda tegid isegi mõned neist, kes nimetasid end kristlaseks ja aktsepteerisid Piiblit, kuid ei olnud õppinud selle suuri ja tähtsaid tõdesid. Nende pimestatud silmad näisid nägevat vaid ähmaselt ja aimamisi, mida tähendas pühalik hoiatus, et Jumal „on seadnud ühe päeva, mil ta mõistab õiglaselt kohut kogu ilmamaa üle” , ja mida tähendab tõotus, et pühad tõmmatakse üles õhku Issandaga kohtuma.Tk1 54.2

Üldtunnustatud kirikud kasutasid kõiki võimalikke vahendeid Kristuse peatse tuleku usu levimise takistamiseks. Nende koosolekutel ei jäetud vabadust neile, kes söandasid mainida Kristuse peatse tuleku lootust. Inimesed, kes väidetavalt armastasid Jeesust, hülgasid põlglikult sõnumi sellest, et Tema, keda nad nimetasid oma parimaks sõbraks, tuleb neile varsti külla. Nad olid ärritatud ja pahased nende peale, kes kuulutasid Tema tulekut ja kes rõõmustasid selle üle, et üsna pea näevad nad Teda Tema aus.Tk1 54.3

Iga hetk tundus olevat minu jaoks ülima tähtsusega. Tundsin, et teeme tööd igaviku jaoks ning hooletud ja osavõtmatud olid suurimas ohus. Minu usk oli pilvitu ning ma võtsin omaks Jeesuse kallid tõotused. Ta oli oma jüngritele öelnud: „Paluge, ja te saate.” Ma uskusin kindlalt, et mulle antakse kindlasti see, mida iganes ma palun vastavalt Jumala tahtele. Ma langesin alandlikult Jeesuse jalge ette, süda Tema tahtega kooskõlas.Tk1 54.4

Külastasin sageli perekondi ja palvetasin tõsiselt koos nendega, keda rõhusid hirmud ja meeleheide. Minu usk oli nii tugev, et ma ei kahelnud hetkekski, kas Jumal vastab mu palvetele, ning eranditult alati saime alandlike palvete vastusena Jeesuse õnnistuse ja rahu — ahastavate inimeste süda leidis valguse ja lootuse kaudu rõõmu.Tk1 54.5

Lähenesime oodatud ajale palvemeelselt, hoolikalt südant läbi katsudes ja alandlikult pattu tunnistades. Igal hommikul tundsime, et meie esmane kohustus on veenduda, kas meie elu on Jumala ees õige. Kasvas meie huvi üksteise suhtes, me palvetasime palju üksteisega koos ja üksteise eest. Me kogunesime viljapuuaedadesse ja metsasaludesse Jumalaga suhtlema ja Talle oma palveid esitama, sest Tema loodusest ümbritsetuna tundsime Tema ligiolekut täielikumalt. Päästerõõm oli meile vajalikum kui toit ja jook. Kui meie mõistust varjutasid pilved, ei söandanud me puhata ega magada enne, kui Issanda heakskiidu tajumine oli need minema pühkinud.Tk1 55.1

Minu tervis oli väga kehv, mu kopsud olid tõsiselt haiged ning mu hääl katkev. Jumala Vaim tuli sageli suure väega minu peale ja mu habras keha suutis vaevu taluda au, mis täitis mu hinge. Mulle näis, et hingan taeva õhustikus ning ma tundsin rõõmu väljavaatest kohtuda peagi oma Lunastajaga ja elada igavesti Tema palge valguses.Tk1 55.2

Jumala ootav rahvas lähenes ajale, mil nad kergeusklikult lootsid, et nende rõõmud saavad Päästja tulekus täielikuks. Kuid aeg möödus taas nii, et seda ei tähistanud Jeesuse tulek. Raske oli võtta endale uuesti elumured, mille olime enda arvates igavesti maha jätnud. Valus pettumus sai osaks sellele väiksele kogudusele, kelle usk oli olnud nii tugev ja lootused nii kõrged. Kuid olime üllatunud, et tundsime end Issandas nii vabana ning Tema jõud ja arm toetas meid nii kindlalt.Tk1 55.3

Ent eelmise aasta kogemus kordus suuremal määral. Suur osa ütles oma usust lahti. Mõnede väga veendunud olnud inimeste uhkus sai nii tõsiselt haavata, et nad tahtsid maailmast põgeneda. Nad kurtsid Jumala üle nagu Joona ja valisid pigem surma kui elu. Need, kes olid rajanud oma usu teiste tõenditele, mitte Jumala Sõnale, olid nüüd taas valmis oma vaateid muutma. Silmakirjatsejad, kes olid lootnud teeseldud patukahetsuse ja pühendumusega nii Issandat kui ka iseennast petta, tundsid nüüd ähvardavast ohust vabanemist ning astusid avalikult vastu sõnumile, mida nad hiljuti olid väidetavalt armastanud.Tk1 55.4

Nõrgad ja õelad teatasid üheskoos, et nüüd ei ole enam hirme ega ootusi. Aeg oli möödunud, Issand ei olnud tulnud ja maailm jääb samasuguseks tuhandeteks aastateks. See teine suur läbikatsumine tõi esile väärtusetu kaasatriiviva massi, mida oli adventusu tugev hoovus kaasa tõmmanud ja koos tõeliste usklike ja innukate töölistega mõnda aega kandnud.Tk1 55.5

Olime pettunud, kuid ei heitnud meelt. Otsustasime alistuda kannatlikult puhastamise protsessile, mida Jumal oli näinud meile vajaliku olevat, ning oodata kannatliku lootusega, et Päästja vabastab oma läbikatsutud ja ustava rahva.Tk1 56.1

Olime kindlad uskumuses, et konkreetse aja kuulutamine oli Jumalast. See sundis inimesi hoolikalt Piiblit uurima ja avastama tõdesid, mida nad varem polnud märganud. Jumal saatis Joona Niineve tänavatele kuulutama, et neljakümne päeva pärast linn hävitatakse, kuid Jumal võttis vastu niinevelaste alandumise ja pikendas nende prooviaega. Sellegipoolest oli Joona sõnum Jumala oma ja Niineve pandi Tema tahte kohaselt proovile. Maailm pidas meie lootust pettekujutluseks ja pettumust sellele järgnevaks läbikukkumiseks.Tk1 56.2

Päästja sõnad õela sulase tähendamissõnas kehtivad väga veenvalt nende kohta, kes naeruvääristavad Inimese Poja peatset tulekut: „Aga kui see sulane oleks halb ja ütleks endamisi: „Mu isand viibib,” ning hakkaks peksma oma kaassulaseid, sööma ja jooma koos purjutajatega, siis selle sulase isand tuleb päeval, mil ta ei oota, ja tunnil, mida ta ei tea, ning raiub ta pooleks ja annab talle sama koha silmakirjatsejatega.” Tk1 56.3

Kohtasime kõikjal pilkajaid, kelle kohta ütles Peetrus, et need ilmuvad lõpuajal, käivad oma himude järgi ja ütlevad: „Kus on tema tulemise tõotus? Sest pärast seda, kui isad on läinud magama, on jäänud kõik nõnda nagu loomise algusest peale.” Aga need, kes olid oodanud Issanda tulekut, ei jäänud lohutuseta. Nad olid omandanud Sõna uurides väärtuslikke teadmisi. Lunastusplaan oli nende arusaamisele selgem. Iga päev avastasid nad pühadelt lehekülgedelt midagi uut ja ilusat, kuidas kõigest kulgeb läbi imeline kooskõla, üks pühakirjatekst selgitab teist ja ühtki sõna pole ilmaasjata kasutatud.Tk1 56.4

Meie pettumus ei olnud nii suur kui jüngritel. Kui Inimese Poeg ratsutas võidukalt Jeruusalemma, ootasid nad, et Teda kroonitakse kuningaks. Inimesed naabruskonnast tulvasid kohale ja hüüdsid: „Hoosanna Taaveti pojale!” . Ja kui preestrid ja ülemad palusid Jeesusel rahvast vaigistada, teatas Ta, et kui nemad oleksid vait, siis karjuksid kivid, sest prohvetikuulutus peab täide minema. Kuid mõne päeva pärast nägid needsamad jüngrid, kuidas nende armastatud Õpetaja, keda nad uskusid Taaveti troonile asuvat, tõsteti julma ristiga mõnitavate ja pilkavate variseride silme ette. Nende kõrged lootused nurjusid ning surma pimedus haaras nad endasse.Tk1 56.5

Ent siiski oli Kristus oma tõotustele ustav. Meeldiv oli lohutus, mille Ta oma rahvale andis, lojaalsete ja ustavate tasu oli rikkalik.Tk1 57.1

Härra Vend Miller ja need, kes olid temaga ühel meelel, arvasid, et Taanieli 8:14 mainitud pühamu puhastamine tähendab maa puhastamist tulega, enne kui sellest saab pühade eluase. See pidi toimuma Kristuse tulekul, seepärast ootasime 2300 päeva ehk aasta lõpus seda sündmust. Kuid pärast pettumust uurisime Pühakirja hoolikalt palves ja järelemõtlikult ning pärast kahevaheloleku perioodi paistis meie pimedusse valgus, kahtlus ja ebakindlus kadusid.Tk1 57.2

Nüüd oli selge, et Taanieli 8:14 prohvetikuulutus ei viidanud maa puhastamisele, vaid osutas meie Ülempreestri töö lõpetamisele taevas, lepituse täideviimisele ja rahva ettevalmistamisele, et nad jääksid Tema tuleku päeval püsima.Tk1 57.3