14. peatükk. Abikaasa surm

Vaatamata töödele, muredele ja kohustustele, mida mu abikaasa elu oli täis olnud, leidis tema kuuekümnes eluaasta teda nii vaimselt kui ka füüsiliselt aktiivse ja jõulisena. Kolm korda oli teda tabanud halvatushoog, kuid Jumala õnnistuse, loomupärase tugeva tervise ja terviseseaduste range järgimise tõttu suutis ta toibuda. Taas reisis, jutlustas ja kirjutas ta tavapärase innukuse ja energiaga. Olime Kristuse töös külg külje kõrval töötanud kolmkümmend kuus aastat ning lootsime, et võime olla koos selle võiduka lõpu tunnistajateks. Kuid see ei olnud Jumala tahe. Minu nooruse valitud kaitsja, minu elukaaslane ja minu tööde ja kannatuste jagaja võeti mu kõrvalt ära ning ma jäin üksinda tööd lõpetama ja võitlust võitlema.Tk1 100.1

1881. aasta kevade ja varasuve veetsime koos meie kodus Battle Creekis. Mu abikaasa lootis oma tööasjad nii korraldada, et saaksime minna Vaikse ookeani rannikule ja end kirjutamisele pühendada. Ta tundis, et olime teinud vea, kui lubasime Jumala töö näilistel vajadustel ja meie kaasliikmete palvetel sundida meid aktiivselt jutlustama ajal, mil oleksime pidanud kirjutama. Minu abikaasa soovis esitada aulist lunastusteemat täielikumalt ja mina olin pikalt mõelnud oluliste raamatute ettevalmistamisele. Me mõlemad tundsime, et peame need asjad lõpetama, kuni meie vaimsed võimed ei ole veel vähenenud. See oli meie kohus, mida võlgnesime endale ja Jumala tööle − võtta puhkust ägedast lahingust ja anda inimestele tõe kallist valgust, mille Jumal oli meie mõistusele avanud.Tk1 100.2

Mõned nädalad enne abikaasa surma rõhutasin talle, kui oluline on otsida tööpõld, kus oleksime vabad neist koormatest, mis Battle Creekis paratamatult meie õlule langevad. Vastuseks rääkis ta mitmest asjast, mis vajavad tähelepanu enne, kui saame lahkuda, kohustustest, mida keegi peab täitma. Siis küsis ta sügavamõtteliselt: „Kus on inimesed selle töö tegemiseks? Kus on need, kellel on omakasupüüdmatu huvi meie institutsioonide suhtes ja kes seisavad õiguse eest, laskmata end mõjutada mitte millelgi, millega nad võivad kokku puutuda?”Tk1 100.3

Pisarais väljendas ta oma muret meie Battle Creekis asuvate institutsioonide pärast. Ta ütles: „Minu elu on kulunud nende institutsioonide ülesehitamisele. Nende mahajätmine tundub nagu surm. Need on nagu mu lapsed ja ma ei saa oma huvisid neist lahutada. Need institutsioonid on Issanda vahendid erilise töö tegemisel. Saatan püüab iga hinna eest takistada ja nurjata seda, mida Issand (107) inimeste päästmiseks teeb. Kui suur vaenlane saab need institutsioonid vormida maailma standardile vastavaks, on tema eesmärk saavutatud. Minu suurim mure on, et õige inimene oleks õigel kohal. Kui need, kes on vastutusrikkal ametikohal, on moraalselt nõrgad ja põhimõtetes kõikuvad ning kalduvad juhtima maailma suunas, siis on piisavalt neid, kes lasevad end juhtida. Halvad mõjud ei tohi võimust võtta. Ma pigem sureksin kui elaksin selleks, et näha, kuidas neid institutsioone valesti juhitakse või pöördutakse kõrvale eesmärgist, milleks need üldse rajati.Tk1 101.1

Minu suhted selles töös on kõige pikemalt ja tihedamalt olnud seotud kirjastustööga. Kolm korda olen halvatusest tabatult langenud, sest olen olnud sellele tööharule pühendunud. Nüüd, mil Jumal on andnud mulle uuendatud füüsilise ja vaimse jõu, tunnen, et saan teenida Tema töös nii, nagu ma kunagi varem pole võimeline olnud. Ma pean nägema kirjastustöö edenemist. See on põimitud minu eksistentsiga ühte. Kui unustan selle töö huvid, minetagu mu parem käsi oma osavuse.”Tk1 101.2

Meil oli määratud kokkusaamine telgikoosolekul Charlotte’is hingamispäeval ja pühapäeval, 23. ja 24. juulil. Kuna mu tervis oli kehv, otsustasime reisida eravankriga. Teel näis mu abikaasa rõõmsameelne, kuid teda näis valdavat pühalikkuse tunne. Ta kiitis Issandat pidevalt jagatud halastuse ja õnnistuste eest ning väljendas sundimatult oma tundeid mineviku ja tuleviku kohta: „Issand on hea, olgu Ta väga kiidetud. Ta on kergesti leitav abimees hädaajal. Tulevik näib pilvine ja ebakindel, kuid Issand ei taha, et muretseksime nende asjade pärast. Kui häda tuleb, annab Ta armu seda taluda. See, mis Issand on meie jaoks olnud ja mida Ta on meie jaoks teinud, peaks muutma meid nii tänulikuks, et me iial ei nurise ega kurda. Kõik ei hinda kunagi täielikult meie tööd, koormaid ja ohvreid. Ma mõistan, et olen kaotanud meelerahu ja Jumala õnnistuse seepärast, et olen lubanud kõigel sellel end muretsema panna.Tk1 101.3

Minu jaoks oli raske, et minu ajendeid hinnati valesti ning minu parimad pingutused kaasliikmeid aidata, julgustada ja kinnitada, pöördusid ikka ja jälle minu vastu. Kuid oleksin pidanud meeles pidama Jeesust ja Tema pettumusi. Tema hing kurvastas, et need, keda Tema tuli õnnistama, ei hinnanud Teda. Oleksin pidanud mõtlema Jumala halastusele ja heldusele, Teda rohkem kiitma ja kaasliikmete tänamatuse pärast vähem kurtma. Kui ma oleksin andud kõik oma kimbatuse Issandale ning mõelnud vähem sellele, mida teised minu vastu rääkisid ja tegid, oleks mul olnud rohkem rahu ja rõõmu. Nüüd püüan ma kõigepealt valvata iseennast, et ma ei eksiks sõna ega teoga, ja siis aidata kaasliikmete teed nende jalge jaoks õgvendada. Ma ei hakka enam kurvastama iga minu vastu tehtud eksimuse üle. Olen oodanud inimestelt rohkem, kui oleksin pidanud. Ma armastan Jumalat ja Tema tööd ning ma armastan ka oma kaasliikmeid.”Tk1 102.1

Kui me edasi rändasime, ei mõelnud ma, et see oli viimane reis, mille me üldse koos tegime. Ilm muutus äkitselt rõhuvast kuumusest judinaid tekitavaks jaheduseks. Minu abikaasa sai külma, kuid arvas, et tema tervis on nii hea, et ta ei saa sellest jäävat kahjustust. Ta töötas koosolekutel Charlotte’is ning esitas tõde suure selguse ja väega. Ta rääkis rõõmust, mida tundis, kui kõneles inimestele, kes ilmutasid nii sügavat huvi talle kõige kallimate teemade vastu. „Issand kosutas tõesti mu hinge,” ütles ta, „kui ma jagasin teistele eluleiba. Kogu Michigani osariigis paluvad inimesed innukalt abi. Kuidas ma igatsen neid lohutada, julgustada ja kinnitada kallite tõdedega, mis käivad käesoleva aja kohta!”Tk1 102.2

Koduteel kurtis mu abikaasa veidi haiglast enesetunnet, kuid ta jätkas tööd nagu tavaliselt. Igal hommikul käisime meie kodu lähedal asuvas metsasalus ja palvetasime koos. Soovisime väga teada saada, mis on meie kohus. Erinevatest paikadest tuli pidevalt kirju, milles kutsuti meid laagrikoosolekutele. Hoolimata otsusest pühendada end kirjutamisele oli raske keelduda kohtumast kaasliikmetega neil olulistel kokkusaamistel. Anusime siiralt tarkust, et teada õiget suunda.Tk1 102.3

Hingamispäeva hommikul läksime nagu tavaliselt koos metsasallu ja mu abikaasa palvetas äärmiselt innukalt kolm korda. Tundus, et ta ei taha lõpetada Jumalalt erilise juhtimise ja õnnistuse palumist. Tema palveid kuuldi ning meie südamesse tuli rahu ja valgus. Ta kiitis Issandat ja ütles: „Nüüd annan ma kõik Jeesusele. Ma tunnen meeldivat, taevast rahu, kindlust, et Issand näitab meile meie kohust, sest soovime täita Tema tahet.” Läksime koos Tabernacle’i palvelasse ja alustasime teenistust laulmise ja palvega. See oli viimane kord, kui ta minu kõrval kantslis seisis.Tk1 103.1

Järgmisel esmaspäeval olid tal tugevad külmavärinad ja sellest järgmisel päeval tabasid need mindki. Meid võeti koos sanatooriumisse ravile. Reedel olid minu sümptomid muutunud paremaks. Siis andis arst teada, et mu abikaasa magas kogu aeg ja on aimata ohtu. Mind viidi kohe tema juurde ja niipea, kui ma tema nägu nägin, teadsin ma, et ta on suremas. Püüdsin teda äratada. Ta sai aru kõigest, mida talle öeldi, ja ta vastas kõigile küsimustele, millele sai vastata kas jah või ei, kuid tundus, et ta ei suuda enamat rääkida. Kui ütlesin talle, et minu arvates on ta suremas, ei ilmutanud ta üllatust. Küsisin, kas Jeesus on talle kallis. Ta vastas: „Jah, oo jaa.” „Kas sa tahad veel elada?” pärisin ma. Ta vastas: „Ei.”Tk1 103.2

Siis põlvitasime tema voodi kõrvale ja ma palvetasin tema eest. Tema näoilme oli rahulik. Ütlesin talle: „Jeesus armastab sind. Tema igavesed käsivarred toetavad sind.” Ta vastas: „Jah, jah.”Tk1 103.3

Seejärel palvetasid vend Smith ja teised vennad tema voodi ümber ning läksid puhkama, et veeta suurem osa ööst palves. Mu abikaasa ütles, et ta ei tunne valu, kuid ta hääbus silmanähtavalt kiiresti. Doktor Kellogg ja tema abilised tegid kõik, mis nende võimuses, et hoida teda suremast. Ta taaselustus tasapisi, kuid oli ikka väga nõrk.Tk1 103.4

Järgmisel hommikul tundus ta pisut elavamana, kuid lõuna ajal tabas teda külmavärin, pärast mida ta kaotas teadvuse. Hingamispäeval, 6. augustil 1881. aastal kella viie ajal pärastlõunal lahkus elu temast vaikselt viimase hingetõmbega, ilma vaeva ja ägamiseta.Tk1 103.5

Šokk abikaasa surma tõttu, mis oli nii äkiline ja nii ootamatu, langes minu peale purustava raskusega. Olin oma kehvas seisukorras võtnud jõu kokku, et jääda viimase hetkeni tema voodi juurde, aga kui nägin tema silmi surmas suletult, andis kurnatud olemus alla ja ma olin täiesti rammetu. Mõnda aega tundus, et vangun elu ja surma vahel. Eluleek põles nii väikeselt, et selle oleks võinud hingeõhuga kustutada. Öösel jäi mu pulss nõrgaks ja hingamine järjest jõuetumaks, kuni tundus, et see on lakanud. Minu elu hoidsid ainult Jumala õnnistus ning arsti ja teiste töötajate lakkamatu hool ja valvsus.Tk1 103.6

Kuigi ma ei olnud pärast abikaasa surma haigevoodist tõusnud, kanti mind järgmisel hingamispäeval Tabernacle’i palvelasse tema matustele. Jutluse lõpus tundsin kohustust tunnistada kristliku lootuse väärtusest kurvastuse ja raske kaotuse hetkel. Kui ma tõusin, anti mulle jõudu, ja ma kõnelesin kümme minutit, ülistades Jumala halastust ja armu kokkutulnud rahva ees. Teenistuse lõpus järgnesin oma abikaasale Oak Hilli kalmistule, kus ta pandi puhkama kuni ülestõusmishommikuni.Tk1 104.1

See löök oli võtnud mult füüsilise jõu, kuid Jumala armu vägi toetas mind mu raskes kaotuses. Kui nägin oma abikaasat viimast hingetõmmet tegemas, tundsin, et Jeesus oli mulle kallim kui eales varem ühelgi hinnalisel elutunnil. Kui seisin oma esmasündinu juures ja sulgesin tema silmad surmas, võisin öelda: „Issand on andnud ja Issand on võtnud, Issanda nimi olgu kiidetud.” Siis tundsin, et Jeesus on minu lohutaja. Ja kui mu viimasena sündinud laps rebiti mu käte vahelt ning ma ei näinud enam tema väikest pead enda kõrval padjal, võisin ma öelda: „Issand on andnud ja Issand on võtnud, Issanda nimi olgu kiidetud.” Kui võeti ära tema, kelle tugeva kiindumuse peale olin toetunud ja kellega koos kolmkümmend kuus aastat töötanud, võisin panna oma käe tema silmadele ja öelda: Ma annan oma aarde Sinule kuni ülestõusmishommikuni.Tk1 104.2

Kui nägin teda lahkumas ja paljusid sõpru mulle kaasa tundmas, siis mõtlesin: missugune kontrast Jeesuse surmaga, kui Ta rippus ristil! Missugune kontrast! Tema surmaheitluse tunnil pilkasid ja mõnitasid Tema teotajad Teda, kuid Ta suri ja läks läbi hauakambri ning muutis selle heledamaks ja valgemaks, et meil võiks olla rõõm ja lootus isegi surma korral, et võiksime oma sõpru Jeesuses puhkama pannes öelda: me kohtume taas.Tk1 104.3

Vahetevahel tundsin, et ma ei saanud lasta oma abikaasal surra. Kuid minu mõtetesse sisendati sõnad: „Jäta järele ja tea, et mina olen Jumal.” Ma tajusin teravalt oma kaotust, kuid ei söandanud anduda kasutule leinamisele. See ei too surnut tagasi. Ning ma pole nii isekas, et oleksin soovinud tuua teda võimaluse korral tema rahulikust unest taas eluvõitlustesse tagasi. Ta oli heitnud puhkama nagu väsinud sõjamees. Ma vaatlen tema puhkepaika rõõmuga. Parim moodus, kuidas mina ja mu lapsed saame tema kui langenu mälestust austada, on võtta töö üle sealt, kus ta selle pooleli jättis, ja viia see Jeesuse jõus lõpule. Oleme tänulikud nende kasulike aastate eest, mis talle anti, ning tema ja Kristuse pärast õpime tema surmast õppetunni, mida me iial ei unusta. Me laseme sellel raskel kaotusel muuta meid elavate suhtes paremaks ja lahkemaks, sallivamaks, kannatlikumaks ja tähelepanelikumaks.Tk1 105.1

Ma jätkan oma elutööd üksinda, usaldades täielikult, et mu Lunastaja on minuga. Meil on ainult veidi aega võitlemist, siis tuleb Kristus ja see võitlusstseen saab läbi. Siis on tehtud meie viimased pingutused koos Kristusega töötamisel ja Tema kuningriigi edendamisel. Mõned, kes on seisnud lahingu eesliinil ja pannud sissetungivale vaenlasele innukalt vastu, langevad teenistuskohustuste täitmisel. Elavad vaatavad langenud kangelastele kurvalt järele, kuid pole aega töö katkestamiseks. Nad peavad täitma tühja koha rivis, haarama surmast halvatud käest lipu ning kaitsma uue energiaga tõde ja Kristuse au. Patu — pimedusjõudude — vastu tuleb astuda nii nagu ei iial varem. Aeg nõuab energilist ja otsusekindlat tegutsemist neilt, kes usuvad käesoleva aja tõde. Kui meie Lunastaja tuleku ootamise aeg näib pikana, kui mure all küürus ja raskest tööst väsinuna soovime kannatamatult võitlusest auväärselt vabaneda, siis tuletagem meelde — ja laskem sel mälestusel iga nurinat kontrollida —, et me oleme jäetud maa peale tormide ja konfliktide küüsi kristliku iseloomu täiustamiseks, meie Isa Jumala ja Vanema Venna Jeesusega paremini tuttavaks saamiseks ja Õpetaja heaks töötamiseks, et võita Kristusele palju hingi. „Siis paistavad mõistlikud nagu taevalaotuse hiilgus, ja need, kes saadavad paljusid õiguse teele, otsekui tähed ikka ja igavesti.” Tk1 105.2