7. peatükk. Minu esimene nägemus

Üsna varsti pärast aja möödumist 1844. aastal anti mulle esimene nägemus. Olin külas kallil õel Kristuses, kelle süda oli minu omaga ühte köidetud. Olime viiekesi, kõik naisterahvad, vaikselt perekonna altari juures põlvitamas. Kui me palvetasime, tuli Jumala vägi minu peale nii, nagu ma kunagi veel tundnud polnud. Mulle tundus, et olen ümbritsetud valgusega ja tõusen maa pealt üha kõrgemale. Ma pöördusin vaatama maailmas viibivat adventrahvast, kuid ei suutnud neid leida. Siis ütles hääl mulle: „Vaata uuesti, vaata veidi kõrgemale.” Selle peale tõstsin silmad ning nägin maa kohal kulgevat sirget ja kitsast rada. Sellel rajal rändas adventrahvas linna poole. Nende taga, raja alguses, oli ere valgus, mis ingli sõnul oli kesköö hüüd. See valgus paistis kogu teerajale, et nende jalad ei komistaks. Jeesus ise läks oma rahva ees neid edasi juhtides ja kuni nad hoidsid oma pilgu kindlalt Temal, olid nad kaitstud. Aga peagi väsisid mõned ja ütlesid, et linn on veel nii kaugel ja nemad lootsid varem sinna jõuda. Siis julgustas Jeesus neid, tõstis oma aulise parema käe, millest voogas valgus üle adventrahva, ning nad hüüdsid: „Halleluuja!” Teised salgasid läbematult nende taga oleva valguse ja ütlesid, et see polnud Jumal, kes oli neid seni juhtinud. Valgus nende taga kustus ja jättis nende jalad täielikku pimedusse. Nad komistasid, kaotasid silmist teetähise ja Jeesuse ning kukkusid rajalt all asuvasse pimedasse ja õelasse maailma.Tk1 58.1

Peagi kuulsime Jumala häält nagu suurte vete kohinat, mis teatas meile Jeesuse tuleku päeva ja tunni. Elavad pühad, arvult 144 000, tundsid ja mõistsid seda häält, samas kui õelad pidasid seda äikeseks ja maavärinaks. Kui Jumal ütles aja, valas Ta meie peale Püha Vaimu ning meie näod hakkasid särama ja kiirgasid Jumala au nagu Moosesel, kui ta tuli Siinai mäelt alla.Tk1 58.2

144 000 olid kõik pitseeritud ja täielikus üksmeeles. Nende otsaesisel olid sõnad „Jumal, uus Jeruusalemm” ja hiilgav täht, millel oli Jeesuse uus nimi. Õelad olid meie õnneliku, püha seisukorra tõttu raevunud ning tormasid vägivaldselt meile käsi külge panema, et meid vangi heita, kuid me sirutasime välja käe Issanda nimel ja nad kukkusid abitult maha. Siis teadsid Saatana järelkäijad, et Jumal oli armastanud meid, kes pesime üksteise jalgu ja tervitasime kaasliikmeid püha suudlusega, ning nad kummardasid meie jalgade ette.Tk1 59.1

Varsti pöördusid meie pilgud itta, sest ilmus väike must pilv, suuruselt umbes pool mehe peopesa, ja me kõik teadsime, et see on Inimese Poja märk. Pühalikus vaikuses jälgisime pilve, kui see lähenes, muutus üha heledamaks ja hiilgavamaks, kuni see oli suur valge pilv. Pilve alumine pool oli nagu tuli, pilve kohal oli vikerkaar ning selle ümber kümme tuhat inglit, kes laulsid kõige kaunimat laulu. Pilve peal istus Inimese Poeg. Tema juuksed olid valged ja lokkis ning langesid õlgadele ja Tema peas oli palju kroone. Tema jalad olid otsekui tuli, Tema paremas käes oli terav sirp ja vasakus hõbedane pasun. Tema silmad olid kui tuleleegid, mis tungisid Tema lastest uurivalt läbi.Tk1 59.2

Siis kahvatusid kõik palged ja need, kelle Jumal oli kõrvale heitnud, muutusid näost tumedaks. Siis hüüdsime kõik: „Kes suudab seisma jääda? Kas mu rüü on plekitu?” Inglid katkestasid laulu ja valitses kohutav vaikus, kui Jeesus ütles: „Need, kel on puhtad käed ja puhas süda, jäävad seisma. Minu armust piisab teile.” Selle peale hakkasid meie näod särama ja rõõm täitis iga südant. Inglid võtsid kõrgema helistiku ja hakkasid taas laulma, pilv tuli samal ajal maale veelgi lähemale. Siis kõlas Jeesuse hõbedane pasun, kui Ta tuli pilvedel, tuleleekidesse mähituna. Ta vaatas magavate pühade haudu, tõstis seejärel oma silmad ja käed taeva poole ja hüüdis: „Ärgake! Ärgake! Ärgake, kes magate põrmus, ja tõuske üles!” Siis toimus võimas maavärisemine. Hauad avanesid ja surnud tulid välja surematusega rüütatult. 144 000 hõiskasid: „Halleluuja!”, kui nad tundsid ära oma sõbrad, kelle surm oli neilt ära kiskunud, ning samal hetkel muudeti meid ja tõmmati koos nendega üles Issandaga õhus kohtuma.Tk1 59.3

Astusime kõik koos pilvele ja tõusime seitse päeva üles klaasmerele, samal ajal tõi Jeesus kroonid ja pani need oma parema käega meile pähe. Ta andis meile kuldsed harfid ja võidupalmid. Siin klaasmerel seisid 144 000 täiuslikus nelinurgas. Mõnel olid väga säravad kroonid, teistel mitte nii säravad. Mõni kroon tundus tähtedest raske olevat, samas kui teistel oli vaid mõni täht. Kõik olid oma krooniga täielikult rahul. Kõik olid riietatud hiilgavasse valgesse rüüsse, mis ulatus õlgadest labajalgadeni. Kui marssisime üle klaasmere linna värava poole, olid inglid kõikjal meie ümber. Jeesus tõstis oma võimsa, hiilgava käe, võttis sädelevatel hingedel olevast pärliväravast kinni, lükkas selle lahti ja ütles meile: „Te olete pesnud oma riided minu veres ja seisnud järeleandmatult minu tõe eest. Astuge sisse.” Me kõik sammusime sisse ja tundsime, et meil on selleks täielik õigus.Tk1 60.1

Linnas nägime elupuud ja Jumala trooni. Troonilt voolas välja puhta veega jõgi ning kummalgi pool jõge oli elupuu. Ühel pool jõge oli puutüvi ja teisel pool jõge oli puutüvi, mõlemad puhtast, läbipaistvast kullast. Alguses mõtlesin, et nägin kaht puud; vaatasin uuesti ja nägin, et üleval ühinesid nad üheks puuks. Nii oli elupuu elujõe mõlemal kaldal. Selle oksad olid kaardu meie üle ja selle vili oli hiilgav nagu hõbedaga segatud kuld.Tk1 60.2

Läksime kõik puu alla ja istusime selle paiga toredust vaatama, kui vennad Fitch ja Stockman, kes olid taevariigi evangeeliumi kuulutanud ja kelle Jumal oli pannud hauda, et neid säästa, tulid meie juurde ja küsisid, mida olime läbi elanud sel ajal, kui nemad magasid. Püüdsime oma suurimaid katsumusi meenutada, kuid need tundusid meid ümbritseva palju suurema ja igavese auhiilgusega võrreldes nii väiksena, et me ei suutnud neist rääkida, vaid hüüdsime kõik: „Halleluuja! Taeva pakkumine on olnud helde!” , sõrmitsesime oma kuldseid harfe ja panime taevakaared helisema.Tk1 60.3