13. peatükk. Michigani osariiki kolimine

1855. aastal avasid Michigani osariigi koguduseliikmed võimaluse kirjastuskontori üleviimiseks Battle Creeki. Tol ajal oli mu abikaasa võlgu kaks-kolm tuhat dollarit ja tal polnud muud kui olemasolevad raamatud ning mõned ebakindlad ettetellimisarved. Töö oli näiliselt seiskunud, väljaannete tellimusi oli vähe ja need olid väiksed ning mu abikaasa kartis, et ta sureb võlgades. Michigani koguduseliikmed aitasid meil hankida krundi ja ehitada maja. Dokumendid olid minu nimel, et saaksin seda pärast abikaasa surma oma heaksarvamist mööda kasutada.Tk1 93.1

Need olid kurvad päevad. Ma vaatasin oma kolme väikest poissi, keda kartsin varsti isata jäävat, ning mulle tungisid pähe niisugused mõtted: minu abikaasa sureb ületöötamise tõttu käesoleva aja tõe töös, kuid kes mõistab seda, mida ta on kannatanud, koormaid, mida ta on aastaid kandnud, suurt muret, mis on rõhunud tema vaimu ja hävitanud tervise ning viinud ta lõpuks hauda, nii et tema pere jääb kõigest ilma ja teistest sõltuvaks? Esitasin sageli küsimusi: kas Jumal ei hooli neist asjust? Kas Ta ei pane neid tähele? Mind lohutas teadmine, et on olemas Keegi, kes mõistab kohut õiglaselt (98) ja et iga ohver, iga enesesalgamine, iga Tema pärast kannatatud valusööst on ustavalt taevas kirja pandud ning saab tasutud. Issanda päev kuulutab neid ja toob valguse kätte asjad, mis ei ole veel avalikuks saanud.Tk1 93.2

Mulle näidati, et Jumala plaan on tõsta mu abikaasa järk-järgult üles, kuid me peame rakendama tugevat usku, sest Saatan ründab tuliselt iga meie tehtud pingutust ning me peame vaatama välisest kaugemale ja uskuma. Kolm korda päevas läksime üksinda Jumala ette ja palusime innukalt tema tervise taastumise pärast. Sageli pidi üks meist Jumala väe tõttu pikali lamama. Issand kuulis armuliselt meie tõsiseid hüüdeid ja mu abikaasa hakkas paranema. Mitu kuud tõusid meie palved kolm korda päevas taevasse tervise pärast, et täita Jumala tahet. Palveajad olid väga kallid. Meid võeti Jumala pühasse lähedusse ja meil oli Temaga meeldiv osadus. Ma ei oska paremini sõnastada oma tolleaegseid tundeid, kui need on väljendatud järgmises väljavõttes kirjast, mille kirjutasin õde Howlandile:Tk1 93.3

„Olen tänulik, et mu lapsed saavad nüüd minu juures olla, minu hoole all, ning ma saan neid paremini õigel teel õpetada. Nädalaid olen tundud nälga ja janu lunastuse järele ning oleme tundnud rõõmu peaaegu katkematust ühendusest Jumalaga. Miks jääme allikast eemale, kui võime tulla ja juua? Miks sureme leivapuudusse, kui ait on täis? Seda on ohtralt ja see on tasuta. Oo mu hing, söö seda ja joo iga päev taevasest rõõmust. Minu rahu ei mahu ära, Jumala kiitus on mu südames ja mu huulil. Võime rõõmustada oma Päästja armastuse täiuses. Võime nautida Tema suurepärast au. Mu hing tunnistab sellest. Minu süngus on selles kallis valguses hajunud ja ma ei või seda kunagi unustada. Issand, aita mul pidada seda elavalt meeles. Ärka, mu hinge kogu energia! Ärka, ja ülista oma Lunastajat Tema imelise armastuse eest!Tk1 94.1

Meie ümber olevad hinged tuleb äratada ja päästa, muidu nad hukkuvad. Meil pole hetkegi kaotada. Meil kõigil on mõju, mis räägib kas tõe kasuks või selle vastu. Soovin kanda endaga eksimatuid tõendeid, et olen üks Kristuse jüngritest. Me soovime enamat kui hingamispäeva religiooni. Meil on vaja elavaid põhimõtteid, me peame iga päev tundma isiklikku vastutust. Paljud hoiduvad sellest ning vili on hooletus, ükskõiksus, valvsuse ja vaimulikkuse puudus. Kus on koguduse vaimulikkus? Kus on mehed ja naised, kes on täis usku ja Püha Vaimu? Minu palve on: puhasta oma kogudust, oo Jumal. Mitu kuud olen tundnud rõõmu vabadusest ning ma olen otsustanud seada oma vestluse ja kõik oma teed Issanda ees korda.Tk1 94.2

Meie vaenlased võivad võidutseda. Nad võivad rääkida teravaid sõnu ning nende keel võib sõnastada laimu, pettust ja valet, kuid see ei liiguta meid. Me teame, kellesse me oleme uskunud. Me ei ole ilmaasjata jooksnud ega ilmaasjata vaeva näinud. Tuleb arveteõiendamise päev, mil kõigile mõistetakse kohut tegude järgi, mis nad ihus olles tegid. Tõsi on, et maailm on pime. Vastuseis võib kasvada suureks. Kergemeelsed ja põlastajad võivad ülekohtus julgeks minna. Ometi ei liiguta see kõik meid, vaid me toetume jõu saamiseks Kõigevägevama käsivarrele.Tk1 94.3

Jumal sõelub oma rahvast. Ta soovib puhast ja püha kogudust. Me ei suuda inimese südant lugeda, kuid Issand on andnud vahendid koguduse puhtana hoidmiseks. Tõusnud on rikutud inimesed, kes ei saa Jumala rahva keskel elada. Nad põlgavad noomitust ega lase end parandada. Neil oli võimalus teada saada, et nende sõda on ülekohtune. Neil oli aega oma eksimusi kahetseda, kuid oma mina oli liiga kallis, et seda surra lasta. Nad hooldasid seda, see muutus tugevaks ja nad eraldusid Jumalat usaldavast rahvast, keda Ta enda jaoks puhastab. Meil kõigil on põhjust tänada Jumalat, et on avanenud võimalus koguduse päästmiseks, sest Jumala viha oleks paratamatult meie peale tulnud, kui need kõlvatud teesklejad oleksid meiega jäänud. Tk1 95.1

Iga siiras hing, keda võivad need vaenulikud inimesed petta, saab nende kohta õiget valgust, isegi kui kõik taeva inglid peaksid nende mõistuse valgustamiseks neid külastama. Meil pole selles asjas midagi karta. Kui läheneme kohtumõistmisele, ilmutavad kõik oma tõelist iseloomu ja saab selgeks, mis seltskonda keegi kuulub. Sõel liigub. Ärgem palugem Jumalal peatada oma kätt. Kogudus peab saama puhastatud ja saabki. Jumal valitseb, kiitku inimesed Teda. Mul pole kõige pisematki langemise mõtet. Ma kavatsen olla õige ja teha õigust. Kohus võtab istet, raamatud avatakse ja meie üle mõistetakse kohut meie tegude järgi. Kõik valed, mis võivad olla meie vastu välja mõeldud, ei muuda mind sugugi halvemaks ega ka paremaks, kui nad just ei kihuta mind mu Lunastajale lähemale.”Tk1 95.2

Sellest ajast peale, kui kolisime Battle Creeki, hakkas Issand meie vangipõlve pöörama. Leidsime Michigani osariigis osavõtlikke sõpru, kes olid valmis meie koormaid kanda aitama ja meie vajadusi täitma. Vanad, usaldusväärsed sõbrad New Yorgi osariigi keskosas ja Uus-Inglismaal, eriti Vermonti osariigis, tundsid meie hädadele kaasa ja olid meid valmis kitsikuse ajal abistama. Battle Creeki konverentsi ajal 1856. aasta novembris tegutses Jumal meie eest. Tema sulaste meeltele avaldati mõju seoses koguduse andidega. Jumala meelepaha oli tulnud Tema rahva peale sellepärast, et ande oli halvaks pandud ja eiratud, nüüd aga oli meeldiv väljavaade, et Tema heakskiit on taas meie peal, nii et Ta uuendab armuliselt ande ja need elavad koguduses selleks, et nõrkevat hinge julgustada ning eksijat parandada ja noomida. Tööle anti uus elu ja meie jutlustajate tegevust saatis edu.Tk1 95.3

Väljaannete järgi oli nõudlus ning need osutusid just selleks, mida oli töö jaoks vaja. Ajaleht The Messeger of Truth läks varsti põhja ja lahkhelilised inimesed, kes selle kaudu olid rääkinud, hajutati. Minu abikaasa suutis kõik oma võlad ära maksta. Tema köha lõppes, valu ja valulikkus kopsudest ja kurgust kadus ning ta sai vähehaaval nii terveks, et oli võimeline jutlustama kolm korda hingamispäeval ja nädala esimesel päeval. See imeline paranemine oli Jumalast ja Temale kuulugu kogu au.Tk1 96.1

Kui mu abikaasa muutus enne meie Rochesterist ärakolimist väga nõrgaks, soovis ta end kirjastustöö kohustusest vabastada. Ta tegi ettepaneku, et kogudus võtaks töö eest vastutuse ja seda juhiks kirjastuskomisjon, mille kogudus määrab, ning et ükski sellega seotud isik ei saaks sellest mingit rahalist kasu peale töö eest saadava palga.Tk1 96.2

Kuigi see asi pälvis korduvalt tähelepanu, ei võtnud meie kaasliikmed selles suhtes enne 1861. aastat midagi ette. Selle ajani oli minu abikaasa kirjastuse seaduslik omanik ja töö ainus juhataja. Tal oli hea meel, et töö aktiivsed sõbrad usaldasid tema hoolde raha, mida nad aeg-ajalt annetasid, kui töö kasv nõudis kirjastustegevuse toetamist. Aga kuigi ajakirjas Review korrati sageli väidet, et kirjastus on põhimõtteliselt koguduse omand, oli tema siiski ainus seaduslik juht ning meie vaenlased kasutasid seda olukorda ära. Nad tõid ettekäändeks hangeldamise ja tegid kõik, mis nende võimuses, et mainet kahjustada ja töö edenemist takistada. Niisuguses olukorras rääkis ta organisatsiooni moodustamisest ning selle tulemusena loodi 1861. aasta kevadel vastavalt Michigani osariigi seadustele seitsmenda päeva adventistide kirjastusselts.Tk1 96.3

Kuigi kirjastustegevuse ja teiste tööharudega seoses olevad mured tõid rohkelt probleeme, oli suurim ohver, mida mind kutsuti tööga seoses tegema, oma laste jätmine teiste hoolde.Tk1 96.4

Henry oli olnud meist viis aastat eemal ja Edson sai meie hoolest vaid veidi osa. Aastaid oli meie pere väga suur ja meie kodu nagu hotell ning meie ise sellest kodust palju aega eemal. Olin tundnud sügavaimat muret, et mu lapsed kasvaksid üles ilma halbade harjumusteta ja sageli kurvastasin, kui mõtlesin kontrastile minu olukorra ja teiste olukorra vahel, kes ei võtnud endale koormaid ja kohustusi, kes olid alati koos oma lastega, et neid juhtida ja õpetada ja kes veetsid oma aja peaaegu ainult oma perekonnaga. Ja ma küsisin: kas Jumal nõuab meilt nii palju ja jätab teised ilma koormata? Kas see on võrdsus? Kas me peame kiirustama ühe kohustuse juurest teise juurde, ühe tööosa juurest teise juurde, nii et meil on oma laste kasvatamiseks vähe aega? Palju öid, mil teised magasid, veetsin mina kibedalt nuttes.Tk1 97.1

Ma kavandasin oma lastele soodsamat eluviisi, kuid siis kerkisid vastuseisud, mis pühkisid need plaanid minema. Olin teravalt tundlik oma laste vigade suhtes ning iga nende tehtud eksimus tõi mulle niisuguse südamevalu, et see mõjus lausa mu tervisele. Olen soovinud, et mõned emad oleksid lühikest aega niisuguses olukorras, nagu mina olen aastaid olnud. Siis hindaksid nad neid õnnistusi, mis neil on, ja nad suudaksid paremini mulle minu hädas kaasa tunda. Me palvetasime ja töötasime oma laste pärast ning ohjeldasime neid. Me ei jätnud vitsa hooletusse, kuid enne selle kasutamist nägime kõigepealt vaeva, et nad mõistaksid oma vigu, ja siis palvetasime koos nendega. Püüdsime teha nii, et meie lapsed saaksid aru, et me pälvime Jumala meelepaha, kui vabandame nende patte. Ja meie pingutusi õnnistati nende hüvanguks. Nende suurim rõõm oli meile heameelt valmistada. Nad ei olnud eksimatud, kuid me uskusime, et neist saavad siiski talled Kristuse karjas.Tk1 97.2

1860. aastal astus üle meie ukseläve surm ja murdis meie perepuu noorima oksa. Väike Herbert, kes sündis 20. septembril 1860, suri sama aasta 14. detsembril. Kui see õrn oksake murti, siis jooksis meie süda verd nii, et seda teavad ainult need, kes on oma paljutõotava lapse hauale loovutanud.Tk1 97.3

Aga siis, kui suri meie õilis Henry [Henry N. White suri Topshamis Maine’i osariigis 8. detsembril 1863. aastal], kui meie armas laulja kanti hauda ja me ei kuulnud enam tema varahommikust laulu, oli meie kodu üksildane. Mõlemad vanemad ja kaks allesjäänud poega tundsid seda lööki kõige teravamalt. Kuid Jumal lohutas meid meie raskes kaotuses ning usu ja julgusega tungisime edasi töös, mille Ta oli meile andnud, rõõmsas lootuses kohata oma lapsi, kelle surm meie käest kiskus; kohata neid maailmas, kuhu ei pääse enam haigused ega surm.Tk1 97.4

1865. aasta augustis tabas minu abikaasat äkitselt halvatus. See oli raske löök, mitte üksnes mulle ja mu lastele, vaid ka Jumala tööle. Kogudused jäid ilma minu abikaasa ja minu tegevusest. Saatan võidurõõmutses, kui ta nägi tõetööd niimoodi takistatult. Kuid tänu Jumalale ei lastud tal meid hävitada. Kui olime viisteist kuud aktiivsest tööst ära lõigatud, riskisime veel kord koos kogudustes töötada.Tk1 98.1

Kuna ma olin täiesti veendunud, et mu abikaasa ei parane oma pikast haigusest tegevusetuks jäädes ning et minu jaoks oli tulnud aeg minna välja ja esitada oma tunnistus inimestele, siis otsustasin teha ringreisi Põhja-Michiganis kõige karmimas talvekülmas koos abikaasaga, kes oli äärmiselt nõrk. Niisuguse riski võtmise otsus nõudis päris palju moraalset julgust ja usku Jumalasse, kuid ma teadsin, et mul on töö teha, ja mulle tundus, et Saatan oli võtnud nõuks mind sellest tagasi hoida. Olin kaua oodanud, et meie vangipõli pöörduks, ning kartnud, et väärtuslikud hinged lähevad viivituse tõttu kaotsi. Kauem tööpõllult eemalviibimine näis mulle hullemana kui surm ja hukkuda võisime siis juba ka teel. Niisiis lahkusime 19. detsembril 1866. aastal Battle Creekist lumetormis Wrighti poole Michigani osariigis. Minu abikaasa talus üheksakümnemiilist teekonda paremini, kui olin kartnud, ning kui jõudsime sihtkohta, tundus, et tema tervis on sama hea kui Battle Creekist lahkudes.Tk1 98.2

Siin alustasime esimesi tähelepanuväärseid pingutusi pärast mu abikaasa haigestumist. Siin hakkas ta tööle nagu varasematel aastatel, kuigi palju nõrgemana. Ta kõneles kolm-nelikümmend minutit hingamispäeva ja nädala esimese päeva ennelõunal, mina aga täitsin ülejäänud aja, seejärel rääkis ta iga päeva pärastlõunal, korraga poolteist tundi. Meid kuulati suurima tähelepanuga. Ma nägin, et mu abikaasa muutus tugevamaks, selgemaks ja oma kõneaines mõjusamaks. Ja kui ta üks kord kõneles tund aega selgelt ja mõjuvõimsalt, töökoorem õlgadel nagu enne haigust, olid minu tänutunded suuremad, kui on võimalik väljendada. Ma tõusin koguduses püsti ja püüdsin neid ligi pool tundi nuttes väljendada. Kogudus oli sügavalt liigutatud. Tundsin kindlust, et see oli meie jaoks paremate päevade koidik.Tk1 98.3

Jumala käsi mu abikaasa taastumises oli äärmiselt nähtav. Tõenäoliselt pole keegi teine niisuguse löögi saanud inimene kunagi paranenud. Kuid Jumala hea käsi eemaldas oma sulaselt halvatuse raske šoki, mis mõjutas tõsiselt aju, ning andis talle uut füüsilist ja vaimset jõudu.Tk1 99.1

Minu abikaasa paranemisele järgnenud aastal avas Issand meie ees tohutu suure tööpõllu. Kuigi ma olin kõnelejana esialgu pelglik, oli mul enesekindlust seista suurema kuulajaskonna ees, kui Jumala ettenägevus minu ees tee avas. Koos käisime meie laagrikoosolekutel ja teistel suurtel koosviibimistel, Maine'ist kuni Dakotani, Michiganist Texase ja Californiani.Tk1 99.2

Nõrkuses ja selgusetuses alanud töö jätkas kasvamist ja tugevnemist. Sellest tunnistavad kirjastused Michiganis ja Californias ning misjonikeskused Inglismaal, Norras ja Šveitsis. Ajakirja esimese väljaande asemel, mida viidi kontorisse reisikotiga, saadetakse nüüd kirjastuskontoritest välja meie mitmesuguseid perioodilisi väljaandeid sada nelikümmend tuhat eksemplari kuus. Jumala käsi on olnud Tema tööga, et seda edendada ja üles ehitada.Tk1 99.3

Minu edasine elulugu sisaldaks mitmete meie hulgas tekkinud ettevõtmiste ajalugu, millega minu elutöö on tihedalt seotud olnud. Nende institutsioonide ülesehitamiseks töötasime mina ja mu abikaasa sule ja häälega. Nende aktiivsete ja tegusate aastate kogemuse kas või lühike kirjeldus ületaks kaugelt käesoleva olukirjelduse piirid. Saatana pingutused tööd takistada ja töölisi hävitada pole lõppenud, kuid Jumal on hoolitsenud oma sulaste ja oma töö eest.Tk1 99.4