„Tunnistuste” esimese köite taust

Teose „Tunnistused kogudusele” üheksa köidet, mis hõlmavad 4738 lehekülge teksti, sisaldavad Ellen G. White’i kirjutatud artikleid ja kirju, mis on mõeldud seitsmenda päeva adventkoguduse juhendamiseks ja selle heaoluks. 1855. aasta detsembris ilmunud kuueteistleheküljeline brošüür tähistas nõuannete sarja algust, mille raames ilmusid aeg-ajalt järjestikuse numeratsiooniga brošüürid ja raamatud. Sõnumid käsitlesid mõistagi tolle aja probleeme, kuid enamasti seisame tänapäeval silmitsi samade probleemide, hädaohtude ja võimalustega, millega oli tegemist koguduse algaastatel.Tk1 9.1

„Tunnistused” numbriga üks avaldati ainult seitse aastat pärast 1848. aasta meeldejäävat „hingamispäevakonverentsi”, kus adventusklikud panid taasavastatud tõdedega hingamispäevast ja pühamust aluse konkreetsetele õpetustele, mida seitsmenda päeva adventkogudus järgib. Nende väheste aastate jooksul oli töö märkimisväärselt edasi läinud. Alguses oli ainult kolm-neli jutlustajat ehk käskjalga, nagu nad end nimetasid. Nad kõik sõltusid sellest, mida nad teenisid füüsilise tööga ja said vabatahtlike annetustena vähestelt usklikelt, kes olid samuti selle maailma varanduse poolest vaesed. See algus jäi peaaegu täielikult Uus-Inglismaa osariikide piiridesse.Tk1 9.2

1855. aastaks, „Tunnistuste” esimese brošüüri ilmumise aastaks, oli hingamispäeva ja adventsõnumi kuulututajaid rohkem. Usklike arv oli kasvanud vähem kui sajalt tublisti rohkem kui tuhandele.Tk1 9.3

Kirjastustööd, mille alustas kogudusevanem White 1849. aastal Middletownis Connecticuti osariigis, oli tehtud erinevates paikades ebasoodsates oludes. Nüüd, 1855. aastal, oli olemas oma hoone Battle Creekis Michigani osariigis.Tk1 9.4

Praegu „Tunnistuste” esimeses köites leiduvad neliteist esimest „Tunnistust” katavad kolmeteistkümne aasta pikkuse ajavahemiku. Sellel perioodil (aastad 1855—1868) antud sõnumites märkame mõningaid kogemusi ja arenguid.Tk1 10.1

Esimene põhimõtetele seljapööramine, usust taganemine ja vastuseis mõne endise töölisest venna poolt, keda tunti nende väljaande „Messenger of Truth” (Tõe Käskjalg) tõttu Messengeri pooldajaskonnana, tõi kurbust ja segadust. Esimesed nõuanded räägivad sellest liikumisest ja kuulutavad ette selle kiiret sumbumist segadusse.Tk1 10.2

Fanaatilised liikumised, mis püüdsid köita kohustundlikke hingi alusetu „pühitsuse lootuse” tõttu, ilmnesid erinevates paikades, eriti idapoolsetes osariikides ja Wisconsinis. Mõnel juhul kaasnes selliste õpetustega oletatava keelteanni ilmnemine. Kuid kogudusele anti selged juhtnöörid, mis päästsid Jumala töö nendest vaenlase pettustest.Tk1 10.3

Aja möödumine, Kristuse teise tuleku näiline viivitus ning paljude nende liitumine kogudusega, kes ei osalenud 1844. aasta sügava vaimuliku pühendumisega liikumises, tõi kaasa esimese armastuse minetamise. See oli aeg, mil hangeldati maa ja asundustaludega, kui lääneosariigid avanesid asunikele, kelle hulgas oli palju usklikke ülerahvastatud idaosariikidest. Kõlasid kõige tõsisemad hoiatused ja üleskutsed maailmaga mugandumise ohtude suhtes ning kogudust kutsuti üles põhjalikumale pühendumisele.Tk1 10.4

1856. aasta lõpuosas pöörati tähelepanu Ilmutusraamatu 3. peatüki Laodikeia kuulutusele. Varem oli peetud seda nõuannet kehtivaks nende adventusklike kohta, kes ei järginud kolmanda ingli suurenevat valgust ning kes organiseerusid teiseks koguduseks, mis oli hingamispäevatõe kibe vastane. Nüüd mõistsid nad, et on ise „leiged” ja peavad tähele panema tõelise tunnistaja nõuandeid.Tk1 10.5

Vähemalt kaks aastat liigutas see kuulutus võimsalt usklikke ning arvati, et see juhib nad otse kolmanda ingli valju hüüde juurde. Seda tausta teades on parem mõista selle liikumisega seotud tõsiseid sõnumeid „Tunnistustes”.Tk1 11.1

Oli arutluste ja vaidluste aeg. Paljusid meie vaimulikke kutsuti hingamispäeva ja teiste tõdede üle arutlema ning mõnigi kord muutusid sellised väitlused vihasteks vaidlusteks. Vajati taevast nõuannet. Üks meie väljapaistvatest vaimulikest, Moses Hull, pidas debatte spiritistidega, alguses nende kutsel, hiljem omal algatusel. Selle hulljulge sammu tulemusena tõmmati ta spiritismi labürinti. Siis andis Ellen G. White trükis välja „Kirjavahetuse kogudusevanem Hulliga” ning avaldas kirjad, mis ta oli talle viimaste aastate jooksul kirjutanud ja mille kuulda võtmine oleks päästnud Hulli usu hävimisest.Tk1 11.2

Need olid aastad, kus astuti samme organisatsiooni loomiseks. Mõned, kel oli kogemus teise ingli kuulutusega, olid selle vastu, sest nad kartsid, et koguduse organiseerimine on Paabeli tunnus. Organisatsiooni puudutavad teemad, nagu neid käsitleti ja arutleti koguduseliikmete hulgas, ilmnevad paljudes kogudusele kirjutatud Ellen G. White’i kirjades. Kui 1860. aastal organiseeriti kirjastustegevus ning kui pärast pikka arutlemist ja mõningast kahtlemist võeti omaks seitsmenda päeva adventistide nimetus, oli näha, et nii liikumine kui ka nimetus ise oli jumaliku tahtega kooskõlas.Tk1 11.3

Vahetult pärast viimaseid samme koguduse organiseerimisel ja mälestusväärset 1863. aasta maikuu peakonverentsi, tuli meeldejääv nägemus juunikuus Otsegos. Ellen G. White'ile selgitati põhimõtteid, mida nimetati tervisereformiks, ning seost terviseseadustele kuuletumise ja selle iseloomu omandamise vahel, mis on taeva jaoks kohane. Sellega lähedalt seotud oli reform riietuses.Tk1 11.4

Kahe aasta pärast anti nõuanne, et „meil peaks olema oma tervisekeskus”, ning see tõi kaasa tervisereformiinstituudi rajamise, mille kohta anti palju nõuandeid. Valgust järgiti ning see asutus arenes edasi, kuni oli üks parimatest omasugustest maailmas. Selle ajaperioodi jooksul, mil kirjutati käesolev köide, määrati selgelt kindlaks aluspõhimõtted, mis tõid edu. Sel ajal oli kogudus silmitsi ka kodusõja probleemidega, kuna seitsmenda päeva adventistid pidid paratamatult määratlema sõja ajal oma suhte riigivalitsusega.Tk1 12.1

Rõhutati kodu tähtsust kristliku iseloomu kujundamisel ja lapsevanemate vastutust ning neil lehekülgedel on pööratud tähelepanu ka paljudele pühalikele sõnumitele, mis anti eriliselt noortele.Tk1 12.2

Lisaks konkreetsetele teemadele, mis olid tihedalt seotud tolle aja liikumistega, anti rohkelt üldise olemusega nõuandeid ja manitsusi koguduse distsipliini ja taeva jaoks ettevalmistumise kohta. See oli ülejäänute koguduse arengus oluline periood ning „Tunnistuste” nõuanded avaldasid suurt kujundavat mõju.Tk1 12.3

Ellen G. White’i väljaannete haldajad