75. peatükk. Elu valguses

Mulle näidati, et Jumala rahval on liiga kahtlev suhtumine. Jumal ei taha, et nad elaksid uskmatuses. Jeesus on valgus ja Temas ei ole üldse pimedust. Tema lapsed on valguse lapsed. Nad on uuendatud Tema näo järgi ja kutsutud pimedusest välja Tema imelise valguse juurde. Tema on maailma valgus ja seda on ka need, kes Teda järgivad. Nad ei käi pimeduses, vaid neil on elu valgus. Mida täpsemalt püüab Jumala rahvas Kristust jäljendada, seda visamalt jälitab neid vaenlane, kuid lähedus Kristusega annab jõudu vastu panna kavala vaenlase pingutustele meid Kristusest eemale tõmmata.Tk1 389.1

Mulle näidati, et me võrdleme end isekeskis liiga palju üksteisega ja võtame eeskujuks eksivad surelikud, kuigi meil on olemas kindel, eksimatu eeskuju. Me ei tohi end mõõta maailma ega inimeste arvamustega ega ka selle järgi, missugused olime enne tõe vastuvõtmist. Meie praegust usku ja kohta maailmas tuleb võrrelda sellega, missugused need oleksid siis, kui meie suund oleks olnud pidevalt edasi ja ülespoole sellest ajast peale, mil nimetasime end Kristuse järelkäijateks. See on ainus ohutu võrdlus, mida võib teha. Igasugune muu võrdlus on enesepettus. Kui Jumala rahva moraalne iseloom ja vaimulik olukord ei vasta neile antud õnnistustele, privileegidele ja valgusele, siis kaalutakse neid vaekaussidel ja inglid panevad kirja, et nad on liiga kerged.Tk1 389.2

Tundub justkui oleks mõne jaoks oma tegeliku olukorra tundmine tema eest varjatud. Nad näevad tõde, kuid ei mõista selle tähtsust ega selle nõudeid. Nad kuulevad tõde, kuid ei saa sellest täielikult aru, sest nad ei sea oma elu selle järgi ega saa seetõttu sellele kuuletudes pühitsetud. Ja ometi elavad nad muretult ja rahulolevalt, nagu läheks nende ees päeval pilvesammas ja öösel tulesammas, Jumala heakskiidu märk. Nad väidavad, et tunnevad Jumalat, kuid nende teod eitavad teda. Nad peavad end Tema valitud, eriliseks rahvaks, ent Tema ligiolek ja päriselt päästev vägi ilmneb nende hulgas harva. Kui suur on niisuguste inimeste pimedus! Ja ometi ei tea nad seda. Valgus paistab, kuid nad ei taipa seda. Eksitus, mis paneb inimesi arvama, et nad on õiged ja Jumal võtab nende teod vastu, kuigi nad teevad Jumala vastu pattu, on kõigist eksitustest tugevaim. Ekslikult peavad nad jumalakartuse vormi selle vaimsuseks ja väeks. Nad arvavad, et on rikkad ja neil pole midagi vaja, kuid nad on vaesed, viletsad, pimedad ja alasti ning vajavad kõike.Tk1 389.3

Mõned nimetavad end Kristuse järelkäijaks, kuid ei tee vaimulikkuses mingeid jõupingutusi. Iga ilmaliku ettevõtmise puhul teevad nad jõupingutusi, ilmutavad eesmärgi saavutamiseks edasipüüdlikkust ja viivad asja soovitud tulemuseni, kuid igavese elu suhtes, kui kaalul on kõik ja nende igavene õnn sõltub nende edust, käituvad nad nii ükskõikselt, nagu ei oleks nad kõlbelised olevused, nagu keegi teine mängiks nende eest nende elu mängu ja neil poleks midagi muud teha kui tulemusi oodata. Oh missugune rumalus! Missugune meeletus! Kui kõik ilmutaksid igavese elu suhtes kas või sel määral edasipüüdlikkust, innukust ja tõsimeelsust, nagu nad ilmutavad oma ilmalikes toimingutes, oleksid nad võidukad võitjad. Ma nägin, et igaüks peab ise kogemuse omandama, igaüks peab täitma elus oma osa hästi ja ustavalt. Saatan valvab võimalust haarata endale valvsuse kaotanute väärtuslikud annid, ning meil tuleb rängalt võidelda pimeduse jõududega, et taevast õnnistust hoida või tagasi saada, kui oleme selle vähese valvsuse pärast minetanud.Tk1 390.1

Mulle näidati, et kristlaste eesõigus on saada Jumalalt jõudu iga kallihinnalise anni hoidmiseks. Innukat ja mõjusat palvet pannakse taevas tähele. Kui Kristuse teenijad võtavad kaitseks usukilbi ja sõdimiseks Vaimu mõõga, siis on vaenlase leeris häire ja midagi tuleb ette võtta. Tagakiusamine ja süüdistused lausa ootavad neid, kellele on antud vägi kõrgelt ja keda on kutsutud tegutsema. Kui usklike hulgas valitseb tõde oma lihtsuses ja jõus ning seda rakendatakse maailma meelsuse vastu, siis on ilmselge, et Kristuse ja Beliari vahel ei ole mingit üksmeelt. Kristuse jüngrid peavad olema oma Õpetaja elu ja meelsuse elavad eeskujud.Tk1 390.2

Noorte ja vanade ees on konflikt, sõda. Nad ei tohi hetkekski uinuda. Kaval vaenlane on pidevalt valvel, et neid eksiteele juhtida ja neist jagu saada. Käesoleva aja tõde uskuvad inimesed peavad olema sama valvsad kui nende vastane ja ilmutama tarkust Saatanale vastu panna. Kas nad teevad seda? Kas nad jäävad selles sõjas kindlaks? Kas nad eralduvad kogu ülekohtust? Kristust salatakse mitmel moel. Me võime salata Teda tõele vastu rääkides, teistest halba kõneledes, rumalat või pilkavat juttu ajades või tühja lobisedes. Neis asjus ilmutame küll vähe nutikust või tarkust. Me muudame end nõrgaks, meie pingutused on liiga nõdrad, et vägevale vaenlasele vastu panna, ning meid võidetakse. „Sest suu räägib sellest, millest süda on tulvil” ja valvsuse puudumisega tunnistame, et Kristus ei ole meis. Neil, kes kõhklevad ega pühenda end jäägitult Jumalale, läheb Kristuse järgimine kehvasti. Nad järgnevad Talle nii kaugelt, et enamasti ei tea nad tegelikult, kas nad käivad Tema jälgedes või astuvad oma suure vaenlase sammudes. Miks me nii pikaldaselt loobume oma huvidest selles maailmas ja võtame Kristuse oma ainsaks osaks? Miks peaksime soovima sõbrustada meie Issanda vaenlastega, järgima nende kombeid ja laskma nende arvamustel end juhtida? Vaja on täielikku, jäägitut alistumist Jumalale, maailma ja maiste asjade armastamise hülgamist ja neile seljapööramist, muidu ei saa me olla Kristuse jüngrid.Tk1 391.1

Kristuse elu ja meelsus on ainus ülluse ja täiuse mõõdupuu ning meil on tõesti julge järgida Tema eeskuju. Kui me seda teeme, juhib Ta meid oma nõuannetega ja võtab lõpuks ausse. Peame hoolikalt püüdma ja olema valmis palju kannatama, et käia meie Lunastaja jälgedes. Jumal on valmis meis tegutsema, andma meile tasuta oma Vaimu, kui selle poole püüdleme ning selle nimel elame ja usume. Siis saame käia valguses, nagu Tema on valguses. Me saame rõõmu tunda Tema armastusest ja imeda endasse Tema rikkuse küllust.Tk1 391.2