94. peatükk. Rikkuse petlikkus

Mõnedel, kes väidavad, et usuvad tõde, jääb puudu arusaamisest ja nad ei hinda moraalset väärtust. Inimesed, kes hooplevad sellega, kui ustavad nad on Jumala töös, ja kes räägivad nii, nagu arvaksid, et teavad kõike, mis on teadmist väärt, ei ole südames alandlikud. Neil võib olla raha ja vara ning sellest piisab, et olla mõjuvõimas mõnede silmis, kuid see ei tõsta neid Jumala juures kübetki paremasse kirja. Rahal on vägi ja see avaldab võimast mõju. Iseloomu õilsusest ja moraalsest väärtusest vaadatakse sageli üle, kui nende omanik on vaene inimene. Aga mida hoolib Jumal rahast, varandusest? Kariloomad tuhandeil mägedel on Tema omad. Maailm ja kõik, mis selles on, on Tema oma. Maa elanikud on Tema ees nagu rohutirtsud. Inimesed ja varandus on vaid kübemed kaalukausil. Jumal ei ole erapoolik.Tk1 507.1

Jõukad inimesed vaatavad sageli oma varandust ja ütlevad: olen selle rikkuse omandanud oma tarkusega. Aga kes andis võime rikkaks saada? Jumal andis võimekuse, mis neil on, kuid Temale au andmise asemel võtavad nad au endale. Ta paneb nad proovile ja katsub läbi ning paiskab nende austuse põrmu. Ta võtab ära nende jõu ja puistab varanduse laiali. Õnnistuse asemel saavad nad needuse. Inimene, kel on varandus, ei tohi vale tegu, rõhumist ega õigelt teelt kõrvalekaldumist rohkem sallida kui inimene, kel pole midagi. Kogu varandusel, mida kõige jõukam inimene võib kunagi omada, ei ole piisavat väärtust, et katta Jumala ees kõige väiksematki pattu; seda ei võeta vastu lunahinnana üleastumise eest. Jumal võtab vastu üksnes kahetsuse, tõelise alandlikkuse, murtud südame ja rusutud vaimu. Ja ühelgi inimesel ei saa olla tõelist alandlikkust Jumala ees, kui see samal ajal ei paista välja teiste inimeste ees. Jumalale on vastuvõetav kahetsus, patutunnistus ja pattude hülgamine.Tk1 507.2

Paljud rikkad inimesed on oma jõukuse omandanud kitside tehingutega, enda soodsamat ja vaesemate kaasinimeste või kaasliikmete kehvemat olukorda ära kasutades, ning needsamad inimesed rõõmustavad oma kavaluse ja nutikuse üle kauplemisel. Ent Jumala needus lasub igal sel kombel hangitud dollaril ja raha paljunemisel nende käes. Kui mulle näidati neid asju, mõistsin meie Päästja sõnade jõulisust: „Hõlpsam on kaamelil minna läbi nõelasilma kui rikkal minna Jumala riiki.” Need, kes suudavad omandada varandust, peavad olema pidevalt valvel, muidu kasutavad nad oma saamahimulisust halvasti ega säilita ranget ausust. Nii langevad paljud kiusatusse, kavaldavad üle, võtavad asja eest rohkem, kui see on väärt, ning ohverdavad suuremeelsed, heatahtlikud, õilsad põhimõtted räpase kasumi nimel.Tk1 508.1

Ma nägin, et paljud, kes nimetavad end hingamispäevapidajaks, armastavad maailma ja maailma asju nii väga, et selle vaimsus ja mõju nad rikub. Nende iseloomust on kadunud jumalik ja asemele on hiilinud saatanlik, mis muudab nad ebaõigluse tööriistadeks ja paneb teenima Saatana eesmärke. Seejärel näidati mulle kontrastina neile inimestele töökaid, ausaid, vaesed inimesi, kes on valmis abivajajaid aitama, kes on pigem ise jõukate kaasliikmete tõttu kehvemas olukorras, kuid ei ilmuta kitsit ja saamahimulist meelsust; inimesi, kes hindavad isegi väikestes asjades puhast südametunnistust ja õiglust kõrgemalt kui varandust. Nad on niivõrd valmis teisi aitama ja tegema head, kuidas vähegi saavad, et nad ei kuhja kokku varandust; nende maine vara ei suurene. Kui on mingi heategevuseesmärk, mis nõuab vahendeid või tööd, on nemad esimesed, kes huvituvad, vastavad ja sageli teevad palju enam, kui on tegelikult nende suutlikkus. Seega loobuvad nad mõnest vajalikust hüvest, et heategev eesmärk täide viia.Tk1 508.2

Kuna neil inimestel on vähe maist vara, millega hoobelda, arvatakse võib-olla et neil on vähe võimekust, otsustusvõimet ja tarkust. Neid eriti ei väärtustata ja inimesed ei pruugi nende mõju hinnata, aga Jumal suhtub neisse vaestesse tarkadesse inimestesse teisiti. Tema silmis on nad väärtuslikud ja kuigi nad ei kogu varandust maa peale, koguvad nad endale kadumatut vara taevasse ning seda tehes ilmutavad tarkust, mis on tarkade, kalkuleerivate, saamahimuliste nimekristlaste omast nii palju kõrgem kui jumalik ja jumalasarnane on kõrgem maisest, lihalikust ja saatanlikust. Jumal hindab moraalset väärtust. Kristlik iseloom, mida ei määri ahnus, vaid mis on rahulik, tasane ja alandlik, on Tema silmis rohkem väärt kui kõige puhtam kuld, hinnaline Oofiri kuld.Tk1 508.3

Rikkaid inimesi katsutakse läbi hoolikamalt kui kunagi varem. Kui nad teevad proovi läbi ja võidavad oma iseloomu puudused ning annavad Kristuse ustavate majapidajatena Jumalale tagasi Tema oma, öeldakse neile: „Tubli, sa hea ja ustav sulane, sa oled olnud ustav pisku üle, ma panen su palju üle. Mine oma isanda rõõmupeole.” Tk1 509.1

Seejärel juhiti mu tähelepanu tähendamissõnale ebaõiglasest majapidajast: „Minagi ütlen teile: Tehke endile sõpru ülekohtuse mammonaga, et kui see saab otsa, teid võetaks igavestesse telkidesse. Kes on ustav pisimas, see on ustav ka paljus, ja kes on ülekohtune pisimas, see on ülekohtune ka paljus. Kui te nüüd ülekohtuses mammonas ei ole olnud ustavad, kes võib teie kätte usaldada tõelist? Ja kui te võõra varaga ei ole olnud ustavad, kes annaks teile kätte teie oma?” Tk1 509.2

Kui inimesed ei anna Jumalale tagasi seda, mille Ta on neile laenanud Tema auks kasutamiseks ja röövivad Teda sellega, läheb neil kõik luhta. Jumal on andnud neile vahendid, mida nad saavad täiendada, kui ei kaota ühtki võimalust head teha. Nii võivad nad koguda pidevalt varandust taevasse. Aga kui nad sarnaselt mehega, kel oli üks talent, peidavad seda ja kardavad, et Jumal võtab selle, mida nad talendiga omandavad, kaotavad nad kasu, mis viimaks antakse ustavale majapidajale, ja ka põhikapitali, mille Jumal neile kasutamiseks andis. Kuna nad on röövinud Jumalat, ei ole nad kogunud varandust taevasse ja kaotavad ka oma maise vara. Neil ei ole elukohta maa peal ning neil puudub Sõber taevas, kes võtaks neid õiglaste igavesse elupaika.Tk1 509.3

Kristus ütleb: „Keegi ei saa teenida kahte isandat, ikka on nii, et ta vihkab üht ja armastab teist või et ta pooldab üht ja põlgab teist. Teie ei saa teenida nii Jumalat kui mammonat.” Te ei saa teenida samaaegselt Jumalat ja ka oma varandust. „Aga seda kõike kuulsid ka variserid, kes olid rahaahned, ja nad irvitasid Jeesuse üle.” Pange tähele Kristuse sõnu neile: „Teie olete need, kes end õigena näitavad inimeste silmis. Aga Jumal tunneb teie südant, sest mis inimeste seas on kõrge [rõhumise, pettuse, ülekavaldamise või kelmuse teel või muul ebaausal moel omandatud varandus], see on Jumala ees jäledus.” Seejärel toob Kristus esile kaks tegelaskuju: rikka mehe, kes oli riietatud purpurisse ja peenlinasesse ning kes pidutses iga päev, ja Laatsaruse, keda tema viletsas vaesuses oli ebameeldiv vaadata ning kes kerjas leivaraasukesi, mida rikas mees põlgas. Meie Päästja näitab, kuidas Ta neid kahte hindab. Kuigi Laatsarus oli kahetsusväärses ja armetus olukorras, oli tal tõeline usk, tõeline moraalne väärtus, mida Jumal nägi ja mida Ta pidas nii väärtuslikuks, et võttis selle vaese, põlatud kannataja ja seadis kõige kõrgemale kohale, samas kui austatud ja hõlbuelu armastav rikas mees kõrvaldati Jumala lähedusest ning saadeti kirjeldamatusse viletsusse ja hädasse. Jumal ei pidanud jõuka mehe varandust väärtuslikuks, sest puudus tõeline moraalne väärtus. Tema iseloom oli väärtusetu. Tema varandus ei olnud Jumala silmis midagi väärt ega taganud talle Jumala poolehoidu.Tk1 510.1

Selle tähendamissõnaga õpetas Kristus jüngreid, et nad ei hindaks inimesi nende rikkuse või teistelt saadud au järgi. Selliselt toimisid variserid, kel oli küll varandust ja ilmalikku au, kuid Jumala silmis olid nad väärtusetud; Ta põlgas ja hülgas nad, kõrvaldades oma pilgu alt kui jäledad, sest puudus moraalne väärtus ja usaldatavus. Nad olid Tema silmis rikutud, patused ja jälestatavad. Vaene mees, keda kaassurelikud põlgasid ja kes oli nende silmis jäle, oli Jumala silmis väärtuslik, sest tal oli moraalne usaldatavus ja väärtus. Seetõttu oli ta kõlblik astuma puhaste, pühade inglite seltskonda ning olema Jumala pärija ja Kristuse kaaspärija.Tk1 510.2

Manitsuses Timoteosele hoiatab Paulus teda inimeste eest, kes ei nõustu elutervete sõnadega ja kes annavad varandusele vale väärtuse: „Kui keegi õpetab teisiti ega jää meie Issanda Jeesuse Kristuse tervete sõnade ja jumalakartusele vastava õpetuse juurde, siis see on iseennast täis ega saa millestki aru, vaid on haige vaidlemisest ja sõnelemisest, millest tekib kadedust, riidu, teotust, kurje kahtlustusi, lõputuid hõõrumisi inimeste vahel, kes on mõistuse poolest rikutud ja ilma jäänud tõest, ning kes arvavad jumalakartuse olevat tuluallika. Ent jumalakartus on suur tuluallikas, kui inimesele piisab sellest, mis tal on. Ei ole me ju midagi toonud maailma, nii ei suuda me ka midagi maailmast ära viia. Kui meil on aga elatist ja ihukatet, siis olgu neist meile küll. Kes tahavad aga rikastuda, need langevad kiusatusse ja lõksu, paljudesse rumalaisse ja kahjulikesse himudesse, mis vajutavad inimesed sügavale hävingusse ja hukatusse. Jah, kõige kurja juur on rahaarmastus, sest raha ihaldades on mõnedki eksinud ära usust ja on ise endale valmistanud palju valu. Sina aga, Jumala inimene, põgene selle eest! Taotle õigust, jumalakartust, usku, armastust, kannatlikkust, tasadust! Võitle head usuvõitlust, hakka kinni igavesest elust, millele sa oled kutsutud, kui sa oled andnud hea tunnistuse paljude tunnistajate ees.” „Neid, kes on nüüdsel ajal rikkad, käsi, et nad ei oleks ülbed ega loodaks ebakindlale rikkusele, vaid Jumalale, kes valmistab meile kõike rikkalikult maitsmiseks; käsi neil teha head, saada rikkaks headelt tegudelt, olla lahke ja helde käega, talletades enesele vara heaks aluskiviks tuleviku tarvis, et haarata kinni tõelisest elust.” Tk1 511.1

Selles kirjas rõhutab Paulus Timoteosele niisuguste juhiste andmise vajalikkust, mis kõrvaldaksid rikastele väga hõlpsalt ligihiiliva pettuse justkui oleksid nad oma varanduse pärast vaestest paremad. Justkui oleksid nad oma hankimissuutlikkuse tõttu targemad ja otsustusvõimekamad; hoopis jumalakartlikkus on kasu. Siin pettutakse hirmsasti. Väga vähesed panevad tähele manitsust, mida Paulus käskis Timoteosel rikastele edasi anda! Väga paljud seletavad endale, et nende saamahimulisus on jumalakartus! Paulus ütleb: „Jumalakartus on suur tuluallikas, kui inimesele piisab sellest, mis tal on.” Kuigi rikkad inimesed võivad pühendada kogu elu eesmärgile omandada varandus, ei ole nad midagi siia maailma toonud ega või siit midagi ära viia. Nad surevad ja jätavad maha selle, mille omandamine nõudis neilt nii suurt tööd ja vaeva. Nad panid varanduse hankimisel kaalule kõik, ka oma igavesed huvid, ning kaotasid mõlemad maailmad.Tk1 511.2

Paulus näitab, millega riskivad inimesed rikkaks saamise nimel. Kuid paljud on kindlalt otsustanud rikkaks saada. Seda nad püüdlevad ja selles innukuses jäetakse igavesed asjaolud tähele panemata. Saatan pimestab neid ja sunnib uskuma, et nad ihaldavad kasu headel eesmärkidel. Nad suruvad südametunnistuse alla, petavad end ja ihaldavad muudkui varandust. Niisugused inimesed eksivad ära usust ja valmistavad ise endale palju valu. Nad ohverdavad oma üllad, kõrged põhimõtted ja loobuvad varanduse nimel usust ning kui nad oma eesmärgis ei pettu, pettuvad nad õnnes, mida oletatav varandus pidi tooma. Nad satuvad raskustesse ja on mure tõttu kimbatuses. Nad on teinud end oma ahnuse orjadeks ja on sundinud oma pereliikmed samasse orjusesse ning lõikavad kasu asemel „palju valu”. „Neid, kes on nüüdsel ajal rikkad, käsi, et nad ei oleks ülbed ega loodaks ebakindlale rikkusele, vaid Jumalale, kes valmistab meile kõike rikkalikult maitsmiseks.” Inimesed ärgu kuhjaku varandust, mida nad ei kasuta, jättes end ilma elumugavustest ja saades põhimõtteliselt orjadeks, kuigi säilitavad või suurendavad oma maist vara.Tk1 512.1

Apostel Paulus näitab, mis on varanduse ainus tõeline kasutamine, ja käsib Timoteosel anda rikastele korraldus teha head, saada rikkaks heade tegude poolest, olla lahke ja helde käega, sest nii tehes talletavad nad enda vara heaks aluspõhjaks tuleviku tarvis − viidates aja lõpule −, et nad võiksid haarata kinni igavesest elust. Pauluse õpetused on täielikus kooskõlas Kristuse sõnadega: „Tehke endile sõpru ülekohtuse mammonaga, et kui see saab otsa, teid võetaks igavestesse telkidesse.” Jumalakartus on suur tuluallikas, kui inimesele piisab sellest, mis tal on. Siin on tõelise õnne saladus ning hinge ja ihu tegelik heaolu.Tk1 512.2