41. peatükk. Süstemaatiline heategevus

Mu pilk suunati taas vanaaja Iisraeli laste juurde. Jumal nõudis, et nad kõik, nii vaesed kui ka rikkad, tooksid ohvri vastavalt sellele, kuidas Ta oli neid õnnistanud. Vaeseid ei vabandatud sellepärast, et neil polnud rikaste vendade jõukust. Neilt nõuti kokkuhoidlikkuse ja enesesalgamise praktiseerimist. Ja kui keegi oli nii vaene, et tal oli täiesti võimatu Issandale ohvrit tuua, kui haigus või õnnetus oli ta jätnud ilma võimest anda, siis pidid rikkad aitama neid tagasihoidliku rahasummaga, et nad ei tuleks Issanda ette tühje käsi. See korraldus säilitas vastastikuse huvi.Tk1 216.1

Mõned ei ole tõusnud ega ühinenud süstemaatilise heategevuse plaaniga, vabandades end sellega, et nad ise on võlgu. Nad toovad vabanduseks, et peavad kõigepealt täitma nõude „Ärgu olgu teil ühtki võlga” . Kuid fakt, et nad on võlgu, ei vabanda neid. Ma nägin, et nad peavad andma keisrile selle, mis kuulub keisrile, ja Jumalale selle, mis kuulub Jumalale. Mõned võtavad kohusetundlikult nõudmist: „Ärgu olgu teil ühtki võlga” ja arvavad, et Jumal ei nõua neilt midagi enne, kui kõik nende võlad on tasutud. Siinkohal petavad nad ennast. Nad ei anna Jumalale seda, mis Talle kuulub. Igaüks peab tooma Issandale sobiliku ohvri. Need, kes on võlgu, võtku võlasumma oma omandist maha ja andku proportsionaalselt ülejäänuga.Tk1 216.2

Mõned tunnevad püha kohustust oma laste suhtes. Nad peavad andma igaühele osa, kuid tunnevad, et ei suuda Jumala töö abistamiseks raha koguda. Nad vabandavad end sellega, et neil on kohustus laste ees. See võib olla õige, kuid nende esmane kohustus on Jumala ees. Andke keisrile, mis kuulub keisrile, ja Jumalale, mis kuulub Jumalale. Ärge röövige Jumalat sellega, et jätate Talle andmata kümnise ja annetused. Esmane püha kohus on anda Jumalale sobilik osa. Ärge laske kellegi väidetel end panna Jumalat röövima. Ärge laske lastel Jumala altarilt oma kasuks annetust varastada. Tk1 216.3

Ma nägin, et vanal ajal sundis saamahimu mõnda inimest nõutust vähem andma; nad koonerdasid annetamisega. See pandi taevas kirja ning kui nad andmisest keeldusid, oli nende saagil ja karjal needus. Mõnda karistati hädaga perekonnas. Jumal ei võta vastu vigast ohvrit. See peab olema laitmatu, parim karjast ja parim põllu viljadest. Ja annetus peab olema vabatahtlik, kui nad soovivad, et Jumala õnnistus oleks nende perekonna ja omandiga.Tk1 217.1

Mulle esitati Hananiase ja Safiira loo kaudu nende teguviisi, kes alandavad omandi hinna selle väärtusest madalamaks. Nad teesklesid, et annavad oma vara vabatahtlikuks anniks Issandale. Peetrus küsis: „Ütle mulle, kas te müüsite maatüki sellise hinnaga?” Vastuseks kõlas: „Jah, selle hinnaga.” Mõned sel kurjal ajastul ei pidanud seda valeks. Kuid Issand pidas seda valeks. Nad olid müünud ju kõrgema hinnaga. Nad olid väitnud, et pühendavad kõik Jumalale. Tema ees olid nad silmakirjatsenud ja õiglane karistus ei viibinud.Tk1 217.2

Ma nägin, et süstemaatilise heategevuse korraldus paneb südame proovile ja katsub läbi. See on pidev, eluline läbikastumine. See paneb inimese mõistma, kas tema südames valitseb tõde või maailma armastus. See on katsumus loomu poolest isekatele ja saamahimulistele. Nad hindavad oma vara väga madalaks. Siis on nad silmakirjatsejad. Ingel ütles: „Neetud olgu, kes teeb Issanda tööd valelikult.” Inglid jälgivad iseloomu arenemist ja taevased käskjalad viivad inimeste teod taevasse. Jumal karistab mõnda selle eest ja nende sissetulek jääbki nii madalaks nagu nende enda poolt öeldud number. „Üks jagab välja, aga saab üha lisa, teine hoiab varandust, ometi on puudus käes. Hing, kes jagab õnnistust, kosub, ja kes kastab teisi, seda ennastki kastetakse.” Tk1 217.3

Kõigilt nõutakse huvi selle töö vastu. Need, kes tarbivad tubakat, teed ja kohvi, peavad jätma need ebajumalad kõrvale ning panema sellele kuuluva raha Issanda varakambrisse. Mõned ei ole kunagi toonud Jumala töö heaks ohvrit ja on Jumala nõudmiste suhtes tuimad. Mõned kõige vaesemad võitlevad kõvasti, et keelata endale selliseid stimulante. Isiklikku ohvrit ei nõuta mitte sellepärast, et Jumala töö kannataks rahapuudusel, vaid iga süda pannakse proovile, iga iseloomu arendatakse. Selle põhimõtte järgi peab Jumala rahvas tegutsema. Elav põhimõte tuleb ellu rakendada.Tk1 217.4

„Kas inimene tohib Jumalat röövida? Aga teie röövite mind ja ütlete: „Kuidas me sind röövime?” Kümnise ja tõstelõivuga. Olge needusega neetud, et teie, kogu rahvas, mind röövite! Tooge kõik kümnis täies mõõdus varaaita, et mu kojas oleks toitu, ja proovige mind ometi sellega, ütleb vägede Issand. Tõesti, ma avan teile taevaluugid ja kallan teile õnnistust küllastuseni. Ja ma sõitlen teie pärast rohutirtse, et need ei hävitaks teie põlluvilja, ja et teie viinapuu väljal ei jääks viljatuks, ütleb vägede Issand.” Ma nägin, et seda kirjakohta on ekslikult kasutatud koosolekul kõnelemise ja palvetamise kohta. See prohvetikuulutus käib eriliselt lõpuaja kohta ja õpetab Jumala rahvale nende kohustust tuua võrdeline osa (223) oma ainelisest varast vabatahtliku annetusena Issandale.Tk1 218.1