8. peatükk. Kutse reisimiseks

Jutustasin sellest nägemusest Portlandi usklikele, kes olid täiesti kindlad, et see oli Jumalalt. Issanda Vaim viibis tunnistusega koos ning igaviku pühalikkus valdas meid. Mind täitis sõnul väljendamatu aukartus, et mina, nii noor ja nõder, olin valitud tööriistaks, kelle kaudu annab Jumal oma rahvale valgust. Issanda väe võimuses olles täitis mind rõõm, mulle tundus, et olen ümbritsetud pühadest inglitest taeva aulistes õuedes, kus on rahu ja õnn, ning oli kurb ja valus muutus tulla tagasi sureliku elu tegelikkusesse.Tk1 61.1

Teises nägemuses, mis peagi järgnes esimesele, näidati mulle katsumusi, mille pean läbi tegema, ning seda, et minu kohus on minna ja rääkida teistele, mida Jumal on mulle ilmutanud. Mulle näidati, et minu tööd ootab suur vastuseis ja mu süda murdub ahastusest, kuid Jumala armust piisab, et mind kõigest sellest läbi aidata. Selle nägemuse õpetus pani mind väga muretsema, sest selles anti mulle ülesandeks minna inimeste hulka ja esitada tõde.Tk1 61.2

Minu tervis oli nii halb, et mul olid pidevalt füüsilised kannatused ning nähtavasti oli mul vaid vähe aega elada. Ma olin ainult seitsmeteistkümneaastane, väikest kasvu ja habras, seltskonnaga harjumatu ja loomu poolest nii uje ja häbelik, et mul oli raske võõrastega kohtuda. Ma palvetasin tõsiselt mitu päeva ja sügava ööni, et see koorem minult ära võetaks ja pandaks kellelegi, kes suudab seda paremini kanda. Kuid mulle antud kohustus ei muutunud ja minu kõrvus kõlasid pidevalt ingli sõnad: „Anna teistele teada, mida ma olen sulle ilmutanud.” Tk1 61.3

Ma ei leppinud maailma minemise mõttega ning kartsin mõnitusi ja vastuseisu. Ma ei olnud eriti enesekindel. Seni oli olnud nii, et kui Jumala Vaim oli mulle kohustuse andnud, olin tõusnud endast kõrgemale, unustanud kogu hirmu ja häbelikkuse, mõeldes Jeesuse armastusele ja kõigele imelisele, mida Ta minu heaks oli teinud. Pidev kinnitus, et täitsin oma kohust ja kuuletusin Issanda tahtele, andis mulle kindlustunde, mis mind üllatas. Niisugustel hetkedel tundsin, et olen valmis tegema või kannatama ükskõik mida, et aidata teisi Jeesuse valgusesse ja rahusse.Tk1 62.1

Ent mulle tundus võimatu teha seda tööd, mis oli minu ette pandud; selle tegemine näis lõppevat kindla ebaõnnestumisega. Sellega kaasnevad katsumused tundusid ületavat mu talumisvõime. Kuidas sain mina, aastatelt laps, minna paigast paika ja avaldada inimestele Jumala pühi tõdesid? Mu süda tõmbus selle mõtte juures hirmust kokku. Minu vend Robert, kes oli minust vaid kaks aastat vanem, ei saanud mind saata, sest tema tervis oli kehv ja tema häbelikkus suurem kui minu oma; miski ei oleks saanud sundida teda niisugust sammu astuma. Minu isal oli vaja peret ülal pidada ja ta ei saanud oma tööd jätta, kuid ta kinnitas mulle, et kui Jumal kutsus mind teistes paikades töötama, avab Ta kindlasti minu ees tee. Ent need julgustussõnad tõid mu araks löödud südamele vaid veidi lohutust. Rada minu ees näis olevat ümbritsetud raskustega, mida ma polnud suuteline ületama.Tk1 62.2

Ma ihaldasin surma, mis vabastaks mind neist kohustustest, mis olid minu õlule kogunenud. Pikapeale lahkus minust meeldiv rahu, mida olin nii kaua tundnud, ning meeleheide surus hingele peale. Kõik mu palved näisid asjatuna ja usk oli kadunud. Lohutavad, noomivad või julgustavad sõnad olid minu jaoks ühesugused, sest mulle tundus, et mind ei suuda mõista keegi peale Jumala, ja Tema oli mind maha jätnud. Portlandi usklike kogu ei teadnud midagi minu peas toimuvast, mis oli mind sellesse masendusse viinud, kuid nad teadsid, et mingil põhjusel olin masendunud ning nad arvasid, et, minu poolt oli see patt, kui võtta arvesse armulikkust, mida Issand ise oli mulle ilmutanud.Tk1 62.3

Kartsin, et Jumal on oma poolehoiu minult igaveseks ära võtnud. Kui mõtlesin valgusele, mis varem oli minu hinge õnnistanud, tundus see kahekordselt kallina, sest see vastandus pimedusele, mis mind nüüd ümbritses. Koosolekuid peeti minu isakodus, kuid mu hingeahastus oli nii suur, et ma ei käinud neil mõnda aega. Mu koorem muutus järjest raskemaks, kuni hingepiin tundus suuremana, kui suutsin kanda.Tk1 62.4

Pikapeale mõjutati mind olema kohal ühel minu oma kodus toimuval koosolekul. Kogudus oli võtnud minu olukorra eriliseks palveteemaks. Vend Pearson, kes mu varasema kogemuse puhul oli olnud vastu Jumala väe ilmingutele minu juures, palvetas nüüd innukalt minu pärast ja soovitas alistada tahte Issanda tahtele. Nagu hell isa püüdis ta mind julgustada ja lohutada ning palus uskuda, et Patuste Sõber ei ole mind maha jätnud.Tk1 63.1

Olin liiga nõrk ja masendunud, et ise mingeid erilisi pingutusi teha, kuid mu süda ühines mu sõprade palvetega. Nüüd ei hoolinud ma eriti maailma vastuseisust ja tundsin, et olen valmis tooma ükskõik missuguseid ohvreid, kui saaksin ainult tagasi Jumala soosingusse. Sel ajal, kui minu eest palvetati, rullus mind ümbritsenud tihe pimedus eemale ja mind tabas äkiline valgus. Mu jõud võeti ära. Tundus, et olen inglite seltskonnas. Üks neist pühadest olevustest kordas taas sõnu: „Anna teistele teada, mida ma olen sulle ilmutanud.”Tk1 63.2

Üks suur hirm, mis mind rõhus, oli see, et kui kuuletun kutsele ja nimetan end Kõigekõrgema soosikuks, kel on nägemused ja ilmutused inimestele, võin anda järele patusele eneseülendamisele, tõsta end kõrgemale mulle määratud kohast ja tõmmata nii endale Jumala pahameele ja kaotada oma hinge. Minu ees oli mitu seesugust juhtumit, nagu siin kirjeldasin, ja mu süda kohkus raske katsumuse ees tagasi.Tk1 63.3

Nüüd anusin ma, et kui pean minema ja rääkima sellest, mida Issand on mulle näidanud, siis oleksin ma lubamatu eneseülendamise eest kaitstud. Ingel ütles: „Sinu palveid on kuuldud ja neile vastatakse. Kui sind ähvardab see halb, mida sa kardad, siis sirutab Jumal käe, et sind päästa; Ta tõmbab kannatustega sind enda juurde ja säilitab su alandlikkuse. Edasta sõnumit ustavalt. Pea lõpuni vastu ja sa saad süüa elupuust ja juua eluvett.”Tk1 63.4

Kui taastus teadlikkus maistest asjadest, pühendasin end Issandale ja olin valmis täitma Tema korraldust, ükskõik missugune see ka oleks. Jumalikust ettenägevusest juhitult avanes mul võimalus minna koos oma õemehega õdede juurde Polandi, kolmekümne miili kaugusele meie kodust. Seal oli mul võimalik oma tunnistust esitada.Tk1 63.5

Kolm kuud olid mu kurk ja kopsud olnud nii haiged, et olin rääkida saanud vaid vähehaaval ja sedagi madalal ja kähedal toonil. Sel korral tõusin koosolekul püsti ja alustasin kõnelemist sosinal. Jätkasin nii umbes viis minutit, kuni valulikkus ja takistus kurgust ja kopsudest kadus, hääl muutus selgeks ja tugevaks ning ma rääkisin ligi kaks tundi täiesti kergelt ja vabalt. Kui sõnum oli läbi, oli mu hääl kadunud seniks, kuni seisin taas inimeste ees − siis kordus seesama iseäralik taastumine. Tundsin pidevat kinnitust, et täidan Jumala tahet ning nägin oma pingutustele järgnemas märkimisväärseid tulemusi.Tk1 63.6

Jumalikust ettehooldusest juhitult avanes minu ees võimalus minna Maine’i osariigi idaossa. Vend William Jordan suundus koos oma õega tööasjus Orringtoni ja ma tundsin sundi nendega kaasa minna. Kuna olin Issandale lubanud käia teel, mille Tema minu ees avab, ei söandanud ma keelduda. Orringtonis kohtusin kogudusevanem James White’iga. Ta oli mu sõprade tuttav ja tegeles päästetööga.Tk1 64.1

Jumala Vaim kaasnes minu edastatud sõnumiga, südamed rõõmustusid tões, arakslöönud said rõõmu ja julgust usku uuendada. Garlandis kogunes suur hulk eri paigust inimesi minu sõnumit kuulama. Kuid mu süda oli raske. Olin just saanud kirja emalt, kes palus mul koju tulla, sest minu kohta ringlesid valekuuldused. See oli ootamatu löök. Minu nimi oli alati olnud häbiplekkidest määrimata ja hea nimi oli mulle väga hinnaline. Samuti olin kurb, et ema peab minu pärast kannatama; tema süda oli oma lastega seotud ja ta oli selles suhtes väga tundlik. Kui olnuks võimalus, pidanuksin kohe koduteele asuma, kuid see oli võimatu.Tk1 64.2

Mu südamevalu oli nii suur, et tundsin end sel õhtul kõnelemiseks liiga rõhutuna. Sõbrad õhutasid mind Issandat usaldama ja lõpuks palvetasid kaasliikmed minu eest. Peagi oli minu peal Issanda õnnistus ja ma esitasin sel õhtul oma tunnistuse äärmiselt vabalt. Tundus, et minu kõrval seisis ingel ja kinnitas mind. Sellest paigast tõusid austus- ja võiduhüüded ning oli tunda Jeesuse kohalolekut.Tk1 64.3

Mind kutsuti oma töös vastu seisma neile, kes oma fanatismiga põhjustasid Jumala tööle etteheiteid. Need fanaatikud näisid arvavat, et religioon tähendab suurt erutust ja lärmi. Nad rääkisid moel, mis ärritas uskmatuid ning sundis neid ja nende õpetusi vihkama. Siis rõõmustasid nad, et kannatavad tagakiusamise all. Uskmatute meelest oli nende teguviis järjekindlusetu. Mõnes kohas ei lastud liikmetel koosolekuks kokku tulla. Süütud kannatasid koos süüdlastega. Mu süda oli suurema osa ajast kurb ja raske. Tundus julmana, et mõtlematute inimeste teguviis kahjustab Kristuse tööd. Nad hävitasid oma hinge ja jätsid tööle häbimärgi, mida polnud lihtne kõrvaldada. Ja Saatanale see meeldis. Talle sobis, et tõde käsitlevad pühitsemata inimesed, kes segavad seda eksitusega ja tallavad need siis koos jalge alla. Ta vaatas võidurõõmsalt Jumala laste segipaisatust.Tk1 65.1

Üks selline fanaatiline inimene tegutses mõningase eduga, et pöörata mu sõbrad ja isegi sugulased minu vastu. Kuna olin ustavalt rääkinud seda, mida oli mulle tema ebakristliku käitumise kohta näidatud, lasi ta liikvele valed, et hävitada minu mõju ja õigustada ennast. Minu osa tundus raskena. Tagasilöögid rõhusid mind rängalt ja Jumala rahva seisukord täitis mind ahastusega, nii et olin kaks nädalat haigusega voodis. Sõbrad arvasid, et ma ei jää elama, kuid vennad ja õed, kes selles vaevas mulle kaasa tundsid, palvetasid mu eest. Peagi mõistsin, et minu eest palvetati innukalt ja mõjusalt. Palve võitis. Tugeva vaenlase vägi murti, ma sain vabaks ja mind võeti kohe nägemusse. Selles nägin, et kui tunnen oma tunnistusele inimeste vastutööd, ükskõik kus ma olen, siis tuli mul Jumala poole hüüda ja ingel saadetakse mind päästma. Üks kaitseingel saatis mind pidevalt, aga kui vaja, saadab Issand veel ühe, kes tõstab mind kõrgemale iga maise mõju väest.Tk1 65.2