Lisa

Ellen G. White’i väljaannete haldajad on valmistanud ette järgmised märkused, et need aitaksid mõista asjaolusid, mis tingisid teatud tunnistuste esitamise.Tk1 671.1

Lk 116 (lehekülje numbrid originaalist), „Hingamispäeva algusaeg”. Umbes kümne aasta jooksul pidasid adventistid hingamispäeva kella kuuest reede õhtul kuni kella kuueni laupäeva õhtul. 1846. aastal välja antud esimeses brošüüris neljanda käsu hingamispäeva kehtivuse kohta esitas kogudusevanem Joseph Bates oletatavad piibellikud põhjused hingamispäeva niisuguse pidamise toetuseks. Ta tsiteeris tähendamissõna viinamäe töölistest, kus viimane seltskond, keda kutsuti tööle „üheteistkümnendal tunnil”, töötas vaid ühe tunni. Nendega arveldati siis, „kui õhtu tuli” . Bates võrdles seda „õhtut” Kristuse küsimusega „Eks päeval ole kaksteist tundi?”, ja väitis, et „õhtu” algas kaheteistkümnenda tunniga ehk kell kuus, arvestades ekvatoriaalset aega või kirikuaasta algust. Lugupidamine tema vanuse, kogemuse ja jumalakartliku elu vastu oli ilmselt peamine põhjus, miks tema järeldused võeti pikema uurimiseta omaks.Tk1 671.2

Kui aeg möödus ja kuulutus levis, seadis järjest suurem arv hingamispäevapidajaid selle kombe kahtluse alla ning pooldas hingamispäeva alguse arvestamise ajana päikeseloojangut. Kogudusevanem J. N. Andrews uuris Piiblist seda teemat põhjalikult ning kirjutas artikli, kus tõi ära Piibli põhjendused päikeseloojangu aja kasuks. Seda kirjutist loeti ja arutati hingamispäeval, 17. novembril 1855. aastal Michigani osariigis Battle Creekis toimunud konverentsil. Selle tulemusena olid peaaegu kõik kohalviibijad veendunud, et kogudusevanem Andrewsi järeldused olid õiged. Kaks päeva hiljem sai õde White nägemuses vastuse sellele mitme inimese meeles mõlkunud küsimusele ning tõi usklikele üksmeele. Hiljem kirjutas kogudusevanem James White, et see kogemus illustreeris nägemuste ülesannet — kinnitada Piibli uurimise põhjal tehtud järeldusi, mitte aga tutvustada nägemuse kaudu uusi õpetusi:Tk1 671.3

„Loomulikult tekib küsimus, et kui nägemused antakse eksimuste parandamiseks, siis miks ta varem ei näinud kella kuuese aja vigasust. Olen Jumalale tänulik, et Ta parandas selle vea Temale teada ajal ega lasknud meie hulgas selles küsimuses tekkida kahetsusväärset lahkmeelt. Kuid, armas lugeja, Issanda töö selles asjas on täielikus kooskõlas Tema ilmutustega meile teistele ning kooskõlas vaimuandide õige kohaga. Issanda soov ei ole õpetada oma rahvale vaimuandide kaudu piibellikke küsimusi enne, kui Tema sulased on hoolikalt Tema Sõna uurinud. Kui hingamispäeva algusaja kohta see töö ära tehti ja enamik selles veendus, kuid oli oht, et mõned ei ole sel teemal kogudusega kooskõlas, siis, jah, siis oli Jumalal õige aeg näidata oma suurt headust Tema Vaimu anni ilmnemisega, et õige töö teostada.” − The Review and Herald, 25. veebruar 1868. a.Tk1 672.1

Lk 116, 117, 122, 123, „Messengeri pooldajaskond”. 1854. aasta suvel tekkis hingamispäeva pidavate adventistide hulgas esimene rahulolematus ehk ärataganemine. Kahte meest, kes olid sõnumit kuulutanud, noomiti prohvetikuulutamise vaimu läbi karmi, kritiseeriva meelsuse, ahnuse ja raiskamise eest nende kätte usaldatud vahendite kasutamisel. Kahetsemise asemel nad kibestusid ning nendega koos hakkasid veel mõned süüdistama ebaõiglaselt kogudusevanem ja õde White’i ning teisi juhte. Nad esitasid nende vastu valesüüdistusi. Kuigi nad kaitsesid jätkuvalt hingamispäeva tõde, hakkasid nad välja andma laimavat ajalehte, millele panid nimeks Messenger of Truth (Tõe Käskjalg).Tk1 672.2

Nendega ühinesid kogudusevanemad Stephenson ja Hall Wisconsinist. Need mehed olid olnud esimese päeva adventistide jutlustajad, kes väitsid, et on võtnud vastu kolmanda ingli kuulutuse tõed, kuid säilitasid usu tulevase ajastu õpetusse. Selle teooria kohaselt pidi tuhandeaastase perioodi jooksul tulema „teine võimalus” pääsemiseks. Nad olid nõus kuulutama sõnumit ilma seda küsimust kaitsmata, juhul kui ajakiri Review ei avalda neile vastu rääkivaid artikleid. Aga nagu tekstist selgus, ei pidanud nad oma lubadust ning astusid peagi vastu ajakirjale Review ja selle pooldajatele.Tk1 672.3

Tõe vastased olid omadega varsti läbi. Mõlemad, nii Stephenson kui ka Hall, kaotasid mõistuse. Messenger of Truth lõpetas ilmumise 1857. aastal ning 1858. aasta alguses kirjutas kogudusevanem White selle pooldajaskonna kohta: „Mitte ükski neist kaheksateistkümnest käskjalast, kelle kohta nad kiitlesid, et on nende poolt, ei esita praegu avalikku tunnistust ning meie teada ei ole neil ühtki regulaarse kooskäimise kohta.” − The Review and Herald, 14. jaanuar 1858. a.Tk1 673.1

Lk 190, süstemaatiline heategevus. Kuulutuse algusaegadel läksid inimesed veendumusest ajendatuna välja äsjaleitud tõdesid jutlustama. Nende ülalpidamine sõltus nende enda tööst või usklike vabatahtlikest annetustest. Niisugune ebakindel meetod oli suuremal või vähemal määral hootine ja kõikuv. 1859. aasta alguses tunti vajadust kindlama plaani järele ja sel teemal viidi läbi tõsine uurimine. Sellest uurimisest kasvas välja plaan, mida nimetati süstemaatiliseks heategevuseks. Kooskõlas Pauluse esimeses kirjas korintlastele kirjutatuga (16:2) soovitati annetada regulaarselt nädala esimesel päeval; Pauluse teises kirjas korintlastele (8:12−14) räägitakse rahalise vastutuse ühtlasest jaotamisest. Selle plaani järgi kutsuti koguduse vendi panema igal nädalal kõrvale viis kuni kakskümmend viis senti ning õdesid kaks kuni kümme senti ning varakatel inimestel paluti anda igal nädalal üks kuni viis senti varanduse väärtuse igalt sajalt dollarilt.Tk1 673.2

Plaan sai üldise heakskiidu ning ka prohvetikuulutamise vaim pooldas seda. Koguduse suurima patuna toodi välja saamahimu (lk 194). Süstemaatilist heategevust ei nimetatud täiuslikuks plaaniks, sest mainiti ka, et Jumal juhib oma rahvast selles asjas õigesse kohta (lk 191). Kui Jumala töö ja vaimulike toetamise plaanid laienesid, innustati heldekäelist meelsust üha enam, kuni viimaks avas valgus Pühakirjast kümniste ja annetuste süsteemi, mis on koguduses tänapäeval tuntud.Tk1 673.3

Lk 210, organisatsioon. Kuni 1860. aastani ei olnud hingamispäeva pidavate adventistide hulgas ei seaduslikku ega kiriklikku organisatsiooni. Nad ei olnud endale isegi nime võtnud. Endast kõneldi kui „hajutatud karjast” ja „vähestest ülejäänutest” või millestki sarnasest. Nüüd oli kogudusevanem White ajakirjas Review teatanud, et ta keeldub edaspidi võtmast isiklikku vastutust ajakirja Review and Herald kirjastuskontorile laenatud raha eest. Ta väljendas lootust, et ehk tuleb peagi aeg, mil „see rahvas jõuab olukorda, kus on vajalik kindlustada koguduse omand ja hallata palvemaju õigesti, et inimesed, kes teevad testamendi ja soovivad seda teha, saavad osaliselt teha sihtannetuse kirjastusosakonnale”. Ta kutsus koguduseliikmeid üles pakkuma välja soovitusi, kuidas seda soovi rakendada nii, et „meie kui rahvas” võiksime nimetatud eelised tagada.Tk1 673.4

Esitatud küsimusele vastas esimeste hulgas vend B; ta väljendas veendumust, et oleks vale liituda seadusele vastavasse religioossesse organisatsiooni. Tema arvates oleks see „endale nime tegemine”, nagu seadsid sihiks Paabeli torni ehitajad, ning see „paneks aluse Paabelile”. Mis puutub palvemajade haldamisse, eks olnud need Issanda omand ja eks hoolitse Tema oma vara eest ilma kindlustuskompaniide abita? Peale selle ütles ta, et need, kes laenavad kirjastusele raha, ei tohi nõuda juriidilise ettevõtte allkirjastatud võlatähte, sest „nad laenavad selle Issandale ja peavad usaldama selles Issandat”. − The Review and Herald, 22. märts 1860. a.Tk1 674.1

Pärast paljusid arutelusid saadi kirjastuskontori seaduspärase organiseerimise sobivuse kartustest suurel määral üle ning 1860. aasta septembris peetud konverentsil moodustati kirjastusselts Advent Review Publishing Association. Mõne kuu pärast muudeti nime ja selleks sai Seventh-day Adventist Publishing Association. Isegi pärast seda sammu jäi neid, kes tundsid vastumeelsust koguduse organisatsiooni vastu, ning teemat arutati jätkuvalt. Aga kuna suurem osa pooldas organisatsiooni, jätkus liikumine alguses koguduste organiseerimise suunas, siis osariigi konverentside organiseerimise suunas, ja lõpuks 1863. aastal organiseeriti peakonverents.Tk1 674.2

Tunnistuses „Organisatsioon” (lk 270−272) räägitakse vastuseisust, mida New Yorgi osariigis kohati sellele liikumisele ja selle kohta antud nägemusele.Tk1 674.3

Lk 292. Võlurid ei muutnud tegelikult oma keppe madudeks, vaid võlukunsti ja suure petise abiga suutsid nad jätta sellise mulje. Saatanal ei ole väge muuta keppe elavateks madudeks. Kurjusevürstil, kuigi tal on langenud ingli tarkus ja võim, ei ole väge luua ega elu anda, see on üksnes Jumala eelisõigus. Aga Saatan tegi kõik, mis oli tema võimuses − ta tegi võltsingu. Inimsilmale paistis, et kepid muutusid madudeks. Vaarao ja tema õukond uskusid, et see oli nii. Väliselt ei eristanud miski neid Moosese ja Aaroni tehtud maost. Seega räägib tunnistus sellest Pühakirja keeles, kuigi sama Vaim selgitab, et Pühakiri kõneleb sellest asjast nii, nagu see paistis. Vt „Tunnistus” nr 33, 5. köide, lk 696−698.Tk1 674.4

Lk 355, „Ülestõus”. Selle tunnistuse kirjutamise ajal — 1863. aasta alguses — olid seitsmenda päeva adventistid silmitsi tõsise probleemiga. Riik oli sõjas. Kuigi südames olid koguduseliikmed mittevõitlejad, kuulus nende poolehoid peaaegu eranditult valitsusele, mis oli orjapidamise vastu. Sõja edenedes kutsuti armeesse aina rohkem ja rohkem mehi. Iga kutse korral oli igal piirkonnal kohustus hankida teatud arv nekruteid ning kui vabatahtlikke oli sellest vähem, loositi puudujäägi katmiseks nimed. Mõnda aega oli võimalik maksta raha asemiku ostmiseks ja nii vabastada see, kelle nimi välja loositi. Kuna seitsmenda päeva adventistide jaoks ei tehtud korraldusi, et neid määrata lahingutegevuses mitteosalevasse teenistusse ja hingamispäevapidamine ei olnud lubatud, siis ostsid hingamispäevapidajad loositud saamise korral tavaliselt end vabaks. Kui inimesel endal ei olnud võimalik seda raha kokku saada, siis aidati teda selleks otstarbeks loodud fondist.Tk1 675.1

Nüüd, mil läks vaja rohkem mehi ja õhus oli riiklik sundvärbamise seadus ilma vabaksostmise õiguseta, olid meie vennad segaduses ega teadnud, missugune on nende kohus niisuguse loosimise puhul, kus võib juhtuda, et neid sunnitakse relvi võtma või hingamispäeval töötama.Tk1 675.2

Mõned kuud enne selle tunnistuse ilmumist avaldas kogudusevanem White ajakirjas Review and Herald juhtkirja pealkirjaga „The Nation” (Riik), millele viidatakse leheküljel 356. Ta uskus, et valitsus on maailma parim ning võitleb õige asja eest. Tol ajal oli tema parim nõuanne, et loosituks osutumise korral „oleks meeletu vastupanu avaldada” ning lisas: Tk1 675.3

„See, kes avaldab vastupanu, kuni ta sõjaväeseaduse kohaselt maha lastakse, läheb meie arvates enesetapu eest vastutust võttes liiga kaugele.” − The Review and Herald, 12. august 1862. a.Tk1 675.4

Sellele artiklile järgnenud mõnede kirjade mõte, nagu viitas õde White, oli niisugune, et kogudusevanem White oli sunnitud protesteerima põhimõtteliselt tema kohta esitatud hingamispäeva rikkumise ja mõrva süüdistuste vastu. Õde White ühest küljest noomis selliseid äärmuslasi ja teisest küljest andis hoiatuse neile, kes soovisid sõjaväkke astuda.Tk1 675.5

1864. aasta juulis parandati riiklikku sundvärbamise seadust nii, et tühistati 300 dollari eest vabaksostmise määrus. Viivitamatult astuti samme, et kindlustada seitsmenda päeva adventistide noormeestele need eesõigused, mis olid tagatud religioossete konfessioonide liikmetele, kes olid moraalsetel põhjustel relvakandmise vastu. Neil oli õigus saada määratud lahingutegevuses mitteosalevasse teenistusse sanitaartöös või vabastatud meeste eest hoolitsemises. Neid pingutusi kroonis edu enne tõsisesse kriisi jõudmist. Mõnel juhul loositi seitsmenda päeva adventistidest noormehed armeesse ning määrati sanitaartööle või muusse lahingutegevuses mitteosalevasse teenistusse. Ükskõik mis oli nende ülesanne, püüdsid nad lasta oma valgusel paista. Mitme kuu jooksul avaldati ajakirjas Reveiw and Herald regulaarselt nimekirju rahasummadest, mis laekusid sõdurite brošüüride fondi, et hankida meeste hulgas jagamiseks kirjandust. Tk1 676.1

Seitsmenda päeva adventistide kogemused seoses kodusõjaga sundisid neid astuma samme, mis tagasid neile lahingutegevuses mitteosalejate staatuse tunnustamise. Samal ajal võimaldas see neil järgida Pühakirja korraldust seoses „valitsemas olevate võimudega”, mis on „Jumala seatud”.Tk1 676.2

Lk 421, 456, „Reform riietuses”. Kleidid, mida naised üldiselt Ameerikas selle kirjutamise ajal (1863., 1867. a) kandsid, olid tervisele väga kahjulikud. Eriti taunitav oli kleidi ülipikkus, talje kokkusurumine korsetiga ja raskete, puusadel rippuvate alusseelikute raskus. Umbes kümme aastat varem olid riigi mõned silmapaistvad naised algatanud liikumise uue riietusstiili omaksvõtmiseks, mis oleks neist tõsistest probleemidest vaba. Riietuse uus mood meenutas türgi kostüümi, mis oli meestel ja naistel ühesugune. See liikumine muutus nii populaarseks, et mõnda aega peeti „reformeeritud riietuse” koosolekuid igal aastal.Tk1 676.3

„Ameerikalik riietumisstiil”, nagu nimetab seda proua White, oli varasema stiili teisendus ning seda toetas doktor Harriet Austin Dansville’ist New Yorgi osariigist. Selle stiili juurde kuulus lühike seelik, mis „ulatub poole reieni”, meeste pükste moodi väljanägevad pikad püksid, kuub ja vest. Vt kirjeldust leheküljel 465. 1864. aastal näidati proua White’ile, et seda niinimetatud reformeeritud riietust ei sobi Jumala rahval omaks võtta.Tk1 676.4

1865. aastal kutsus proua White teose „How to Live” nr 6 kaudu õdesid üles võtma omaks riietusviisi, mis on tagasihoidlik ja tervislik. Järgmisel aastal astus värskelt avatud tervisereformi instituut Battle Creekis samme, et kujundada selle kleidi jaoks lõige, mis korrigeeriks äärmusi — lühikest Ameerika kostüümi ja tavaliselt kantavaid ülipikki raskeid kleite.Tk1 677.1

1867. aastal ilmus „Tunnistuses” nr 11 esimene artikkel „Reform riietuses” (vt lk 456−466). Selles käsitleti riietuse küsimust põhjalikult ja anti täiendavaid nõuandeid. Soovitati ühtset lõiget, mis ühendas proua White’ile antud põhimõtted ja mille kohta öeldi, et see on „väärt reformeeritud lühikese kleidi nimetust kandma”. Nägemuses ei antud ühtki konkreetset lõiget ning hiljem samal teemal rääkides ütles proua White:Tk1 677.2

„Mõned on arvanud, et antud lõige on see, mille peavad kõik omaks võtma. See ei ole nii. Aga parim oleks midagi, mis on sama lihtne kui see, mida antud oludes omaks võtta. Mulle ei ole antud täpset stiili kui reeglit, millest peaksid riietumisel kõik punktipealt juhinduma.” − E. G. White, Kiri nr 19, 1897. Tsiteeritud raamatus „The Story of Our Health Message” (Meie tervisekuulutuse lugu), lk 442.Tk1 677.3

Kui aastad möödusid, muutusid naiste kleidi valitsevad stiilid paremuse poole, mõistlikumaks ja tervislikumaks. Enam ei soovitatud vana tervisereformi kleiti selle täpses lõikes, kuid proua White esitas muutumatu tunnistuse peamiste põhimõtete kohta, millest peaks kristlane selles asjas juhinduma. Nii kirjutas ta 1897. aastal:Tk1 677.4

„Riietugu meie õed lihtsalt, nagu paljud seda teevad. Kleit olgu heast materjalist, vastupidav, tagasihoidlik, vanusele sobiv. Ärge laske riietuse küsimusel oma mõtteid täita.” − „The Story of Our Health Message”, lk 442.Tk1 677.5

Lk 525. Riietuse teemal edasiste selgituste saamiseks on lugejale antud järgmine viide: „Tunnistused kogudusele” nr 30, 4. köide, peatükk „Simplicity in Dress” (Lihtsus riietuses).Tk1 677.6

Lk 689. Pärast paljudes osariikides traktaadiseltside rajamist on vääriliste vaeste varustamine raamatute ja brošüüridega nende ülesanne. Mõned siin mainitud teostest on praeguseks läbi müüdud.Tk1 677.7

Ellen G. White’i väljaannete haldajadTk1 677.8